Betina ärasaatmine, geiklubi ja kadunud T-särk

Betinal (Taani) lõpeb oma vabatahtliku projekt ja korralikuks ärasaatmiseks tuleb ikka kõik kokku ajada ja istumine korraldada. Kingituseks organiseeris Alice(Prantsusmaa) CD-plaadi lauludega teiste vabatahtlike riikidest ja kaaneks siis pildid meist. Need, kes Potsdami õigel ajal jõudsid, need said autogrammid ka kirjutada. Malin läks juba hommikul minema, sest tal oli vaja Berliinis šopata aga mina jäin koju lebotama. Ja hea on, et jäin, sest siis sain ma enne Potsdami rongile minekut Haupbahnhofis aega veeta ja läksin kingapoodi, kust ma leidsin vaid 29.95€ eest OMA kingad! No nii kenad. Kui midagi muuta, siis nina võiks ümar olla mitte terav. Aga muidu on kõrge ja peenike konts ja lõpp-mugavad. Õhtul välja minnes panin need kohe jalga ja hommikul(okei, pühapäeva pärastlõunal) tagasi Vita/Sebastiani jms korteri jõudes polnudki ma nagu kolme jalaga lombakas eesel.

Selle aja peale, kui me lõpuks korterist liikuma hakkasime (Betina pidas oma lahkumispidu Berliinis ühes pubis, kus kõik kokteilid vaid 3.50) olime natuke juba pidutsemist alustanud. Ma lipsisin vaheldumisi meelikööri ja vett, Malin ja Nurshen jõid viina + Sprite’i. Muidugi, suurema osa võttis sellest Malin, kes juba enne õhtu algust oli kuulutanud, et ta kavatseb end täis juua, sest ta pole seda kordagi siiani teinud. Ma kronoloogiliselt ei hakka kirja panema, mis juhtus seega kõik tuleb lihtsalt:

  • Malin teeb purjus olles väga kergelt tutvusi. Alustuseks kõikidega, keda näeb “proosit” ja seejärel lihtsalt jutt, et uurida kust keegi tuleb ja niisama mulli ajada. Vahelduseks kõlbab ka maniakaalne naermine hästi. Ja üldiselt oli see väga naljakas. Meie seltskond polnud ainus, kes naeru käes kõõksus.
  • Ühes metroos tegi ta kõikidele selgeks, et Norra pole mõtet minna, sest see on nii kuradi kallis ja Rootsi ja Taani olevat ka kuradi kallid, et minge ükskõik kuhu ainult mitte Norra. Seejärel otsis ta oma pudelit, mille ta minu kätte oli varem andnud ja mida ma talle varem ei andnud kui lõpuks Betina juures olime.
  • Malin tegi lähemat tutvust buldogiga, kellele ta lihtsalt peale lendas, pea käte vahele haaras ja “ossa mu nunnu kutsukene” tegi. Koera omanikud (välimuse järgi vaesed inimsed) olid liiga rabatud, et midagi teha ja vist koer ka. Mina ja Sebastian tirisime ta sealt eemale, mis polnud just kõige lihtsam ülesanne.
  • Pubis vajus ta õnneks laua peale magama, nii et seal oli päris lebo istuda. Hiljem kui ta üles ärkas seisnes tema tegevus nii Enesi nibude näppimises kui ka välja minemine ja mingitelt suvalistelt inimestelt saadud suvalise pulbri ninnatõmbamine. Ma loodan, et see oli vaid nuusktubakas.
  • Klubisse jõudes maksime sissepääsu ära ja siis lendas Malin ümber, sest ta toetus enda meelest seinale, aga tegelikult oli see vaid ajakirjade hoidik. Saime hoiatuse, et üks probleem veel ja meid visatakse välja. Malin käitus seejärel korralikult, kui mitte arvestada coca-colat mis tal käte vahelt maha kukkus, kui ta magama jäi.
  • Kuidagi kaotas ta oma t-särgi ära. Ma ei tea kus, ma ei tea millal ja ma ei tea kuidas, hommikuks oli see lihtsalt kadunud. Kaotas ta ka väga mitmeid mälupilte õhtust ja seejärel naeris koos meiega, kui talle meelde tuletasime.
  • Kui keegi nüüd arvab, et minust on väga nõme niimoodi purjus inimese tegevusi kirja panna, siis Malin andis loa. Kasvõi sellepärast, et ta oleks bussisõidu lõpetuseks, kui me hommikul Lolita juurde läksime, mind peaaegu täis oksendanud.

Pubi/kõrts oli mingi Mehhiko oma, mis oli metsikult rahvast täis, nii et meil oli tükk tegemist, et istuma saada. Kahju oli sellest, et seal oli siiski natuke igav. Kõik rääkisid oma jutte või tegid ma ei tea mida, aga jah, igav oli suht(ma pole ainus, kes seda arvab. Sebastian ja Vita ja Nurshen tundsid sama). Mingit ühistegevust ei toimunud. Jookidest nii palju, et võtsin uuesti B52, mis oli Meie Pubi omast vist 10x kangem, sest mul oli tunne nagu mul lööks ka kõrvust tuld välja. Seejärel võtsin mittealkoholiga Mango Kissi, mis oli tunduvalt parem. Sinna võiks teinekordki minna, sest kokteiliklaas on tegelikult jube suur ja koht iseenesest mõnus.

Sebastianil ja Malinil oli juba varem plaan klubisse minna ja kuna mul oli suht surmigav, kutsus Sebastian mind ka kaaasa. Ja siis liitus veel meiega Vita, kes nendega eelmine kord ka seal käis. Lõpuks saimegi kõrtsist minema ja kuigi me veel peatuses kaalusime ja mõtlesime, kas suudame ikka kella neljani pidu panna (muretsesime Malini pärast), otsustasime mineku kasuks. Meie peokohaks sai siis geiklubi nimega Die Busche . Need, kes veel ei tea, siis ma pole kunagi varem klubis käinud. Muidugi, kontserdil jms olen aga lihtsalt end üles löönud, et mingisse ruumi paarisaja teise inimesega tantsima minna… nope. Seega, sain oma esimesed klubiristsed Berliinis ja pagana huvitav oli! Klubis oli mehi, naisi, mehi kes olid naised ja naised kes nägid välja nagu mehed. Ega eriti aru küll ei saanud, kes on gei ja kes on hetero (kui just kaks samasoolist ei suudelnud, siis võis küll päris kindlalt pakkuda) ja mind see eriti ei huvita ka. Inimene on inimene. Iseenesest oli seal pagana lõbus. Stripipostid, istumiskohad, paar suurt nahkdiivanit ja mõnus tantsupõrand. Üksinda küll tantsida ei saanud, sest kui isegi Malin, Sebastian ja Vita ümber ära kadusid, siis tuli ikka keegi sinuga tantsima või sattusid kuskile ringi. Väga üllatav oli ka see, et nägin ühte ratastooliga poissi pidu nautimas. Ma ei ole Eesti klubides käinud, aga ma ei tea kas seal ka talle sama ilusti teed antaks või teda enda hulka pidutsema võetaks. Tahaks loota, et see on nii. Tantsimisest siis veel… päris kaikaga ei pidanud mehi eemale ajama =D Mõnele tuli küll aga valjult EI karjuda (mitte, et ma nii suures hädas oleks olnud, aga muidu ei kuulnud lihtsalt) või kätele laks anda, aga üldiselt olid kõik viisakad ja mingit jubedat pealetükkimist ei olnud. Naistega sama lugu, keegi vägisi seal küll käperdama ei tükkinud =D  Kella kolmeks olime me siiski juba piisavalt väsinud ja istusime Maliniga metallpostideni (need olid vabas kasutuses) viivale trepile. Seal sai lihtsalt inimesi vaadata ja oodata, kuni kell piisavalt palju on, et on mõtet raudteejaama liikuda. Huvitav asi, mida märkasime oli see, et mida hilisemaks kell läks, seda rohkem tekkis mehi ja seda vanemaks muutusid inimesed. Lisaks ka see, et paljud tüdrukud olid tõesti nagu poisid. Mitte ainult riietus, aga ka käitumine, oleks ja isegi hääl. 4:20 viimaks jõudsime siis sinnamaale. Üldmulje klubist oli superhea! Kindlasti plaanin veel minna, kui mitte sinna klubisse siis mingisse teise – neid siin ju jagub.

Alexanderplatzil kohtusime Nursheni, Lolita ja Enesiga, kes olid oma klubitiiru teinud ja kella viiese rongiga sai viimaks Potsdami poole asuda.  Rongis kirjutasin natuke Ajateenijale kirja edasi, kuni viimaks uni mu vallutas. Ei mäletagi, kes meid kõiki Potsdami raudteejaama jõudes üles ajas. Seal oli ka veel oma pool tundi passimist, enne kui tuli buss, mis meid Lolita ja Betina korterisse viiks. Vita jms korterisse me seekord ei mahtunud =( Aga jah, niimoodi kell pool seitse magama minnes sai minu laupäevane peoõhtu mõnusa lõpu. Teinekordki!