Jõulupidu Väikese Nõia juures Blocksbergi mäel

Esmaspäeval peksti meid kenasti varakult üles sest kell 6.35 oli minek raudteejaama. Natuke enne minekut luges Vita minuteid, et keegi rongist maha ei jääks. Muidugi see ei aidanud ja Krysztof (ma ei tea, kas ma kirjutan ta nime õigesti, seda on jube kirjutada) oli sunnitud meile järgmise rongiga järgi tulema. Igaljuhul, pooljooksime Charlottenhofi, sõitsime rongiga Potsdam Hbf’i ja sealt bussiga, Brandenburgi Sportjugend keskusse, kus töötavad ka Guido, Sebastian ja Alice. Kuidagi nukker koht oli see. Metsade vahel ja linna ääres küll aga nii kõle ja üldse mitte selline nagu Blossin. Seal kohtusin veel mõne inimesega Blossinist (kelle nimesid ma ei mäleta) ja siis pakiti meid kõiki bussi. Bussis õnnestus mul vaheldumisi magada ja aknast välja vaadata, et jälle magama jääda. Kui Magdeburgi jõudsime, tehti kohustuslik peatus – aeti bussist välja ja pakuti hommikusööki: võileib ning bratwurst. 20 minutit pausi möödas, tagasi bussi ja gaas põhja. Ma vajusin jälle magama, et ärgata meie järgmises peatuskohas: väikelinn nimega Wernigerode.

Seal oli meie ainsaks plaaniks kiirelt jõuluturule minna. Linn ise oli nagu ikka, ilus ja armas. Seda ümbritsesid ka mäed ja mäe otsas nägin isegi ühte kena lossi, millest mul õnnestus üks jube kehva kvaliteediga pilt teha. Leidsin ka ühe superägeda šokolaadipoe, kust ostsin ühe šokolaadi ja ühe pulgakommi, samal ajal tükk aega leti ees seistes ja veel ühte šokolaadi jõllitades (magusafänn, teate küll ju). Siiski otsustasin, et ei raiska sellele raha. Pärast grupipildi tegemist jäi aga see üks armas šokolaadike mind piinama ja enne bussiminekut kablutasin ma kiirelt poodi tagasi ja ostsin ka teise šokolaadi ära. Müüja avaldas seepeale arvamust, et äkki ma tulen veel kolmaski kord. Bussi ma siiski viimasena ei jõudnud, vaid oli ka teisi hilinejaid. Järgmisena löödi meie seltskond kaheks – kes läheb linna peale ekskursioonile ja kes läheb õlletehassesse ekskursioonile. Mina sattusin kuidagi poolkogemata õlletehasesse. Sinna sõites sai jälle natuke mägesid vaadatud ja ilastatud (ma p e a n jaanuaris lõunasse minema. Olen juba lennukipileteid ka piilunud).

Ja noh, tehas ise siis. Õlletehas oli Hasseröderi õllekas. Mitte et ma sellest õlust üldse midagi kunagi kuulnud oleksin, aga minna võib ju ikka. Giidiks oli meil lühike, natuke tüsedapoolne ja võimsate vuntsidega mees, kelle huumorimeel meil küll tabamata jäi ning itsitasime pigem vast selliste asjade peale, mida ta ei mõelnud naljana. Väikese laua taga istumise ja sissejuhatuse lõpetuseks saime endale selga oranžid neoonvestid ja kõrvaklapid, et giidi juttu kuulata. Esimesena põikasime siis ruumi, kus oli võimalus vaadata õlut erinevates valmismisastmetes. Lõhn oli muideks jube! Mitte lihtsalt nina kirtsutama panev, vaid selline et tahaksid endale hapnikuballooni. Sebastianiga olime ühel nõul – kes seda jubedust küll juua tahaks. Muidu vaadata oli küll huvitav. Esimene masin segas mingit paksu leivataigna moodi massi, järgmise masina sisu oli juba tsipakene vedelam, järgmise oma meenutas veel rohkem õlle jne jne, kuni jõudsime viimase tasemini, kus õlu juba mõnuga vahutas.

Seejärel saime näha otse tehasesse. Algul näidati meile telekast, kuidas mis toimub ja seejärel võeti akendelt rulood eest ära, et otse tootmissaali vaadata. Kummaliselt rahustav oli vaadata seda, kuidas masinad rutiinselt õllepudeleid kasti panevad ja kuidas ka viie minuti möödumisel mitte midagi ei muutunud. Muidugi, väljas oli ka õllekaste lademetes. Mine aga ja võta xD Kuigi reaalselt see vist nii lihtne pole. Seejärel saime õlle degusteerida (väka!) ja kõrvale erinevate katetega võileibu teha. Heal juhul pool oma klaasist jõin ära ja muidu mugisin leibu, sest tõesti. See õlu oli jube! Brrr.

Siis jälle uuesti bussi, korjasime linna peal ekskursioonil olnud ka peale ja sõit kuhu? Noh, kes mäletab mis mäele Väike Nõid saada tahtis? =D Brocken ehk ka Blocksberg.  Algul ma muidugi ei teadnud, et sinna läheme, see jõudis alles hiljem kohale, et koha nimi on kuidagi tuttav. Ja mäele sõitsime rongiga. Need kes ütlevad, et Edeleraudtee rongid on vanad, siis tulge sõitke selle rongiga ja ma olen kindel, et teie arvamus muutub. Aga selle igivana rongiga polnudki ebamugav sõita. Ainsad veidrad hetked olid siis, kui rong liikumist alustas. See käis sellise jõnksatusega, et need kes kuskilt parasjagu kinni ei hoidnud, võisid lihtsalt uperkuuti lennata. Muidu meenutas see täiega Polaarekspressi (kes siis seda armast jõulufilmi näinud on). Just sellepoolest, et vagunist-vagunisse liikumine ei käinud mitte meeldivalt soojas ruumis vaid pidid välja lumetuisu kätte ronima, suitsetajate vahelt läbi pressima, jääkülmast metallist kinni võtma ja siis logiseval jalgealusel tee järgmise ukseni leidma. Eksootika missugune. Tegime natuke rongipidu ka. Panime aga muusika mängima ja hakkasime tantsima. Kahjuks meil väga inimesi kaasa ei õnnestunud vedada. Ainsad lõbutsejad olid siis Sebastian, Nurshen, Vita ja mina. Aga fun oli ikkagi. Pärast umbes tunniajast sõitu jõudsime siis Brockenhotel’i peatusesse.

Mul jäi vist jälle mingi osa kirjast lugemata (tuleb meelde on-arrival seminar, kui rätikut kaasa ei võtnud) kus oli nagunii kirjas, et võtke talveriided kaasa. Sest siis oleksin ma kasa võtnud oma näomaski, oma veekindlad püksid, oma veekindla jope ja jalga pannud tanksaapad. Miks? Noh, vaadake pilti mis ma järgmisel päeval tegin. Nähtavust? Vähe. Lund? Palju. Väga palju. Tuul? Piisavalt. Aga huvitav oli. Rühkisime üles hotelli ja majutasime end kas kuuekohalistesse või kahekohalistesse tubadesse ja tagasi alla(ainult haiged, nagu Alice võisid sisse jääda). Seal saime kõik endale tõrvikud.

Ma ei tea, mis sellise tulerongkäigu mõte oli, aga suht huvitav oli. Pime (ainult tõrvikud valgustavad), tuul (tõrvik kustub ära vahepeal, pead kelleltki tuld laenama) ja lumiiiiiii(nii taevast tulev kui ka maas olev). Iga hetk võisid tegelikult lihtsalt läbi lume vajuda (lund pidavat 2 meetrit olema, kõõks) ja uskuge mind, teksadega polnud see just kõige mugavam. Samal ajal tuli mul jälgida seda, et tuules lehviv keep tõrvikutelt lendavaid sädemeid ei püüaks, kuigi vahaga sain ma piisavalt. Järgmine päev rongis avastasin -.- Kui lõpuks mingise imeliku ringiga raudteele jõudsime, olid osade tõrvikud juba otsad andnud või olid need lume sisse torgatud ning algas järgmine etapp: lumesõdaa! Või siis lumeshullamine või siis lumme pikalilükkamine või siis lume sihitult loopimine või siis… ja pärast kõike sõnu, mis algavad „lume“’ga läksime viimaks sisse sooja ja hõõgveini jooma. Mmmmm.

Õhtusöök oli nagu õhtusöök ikka, korralik rootsi laud, söö mida tahad ja palju tahad ja telli joogiks mida ja kui palju tahad. Ma olen endiselt igav ja piirdusin mahladega, nii mitmedki kasutasid baari veini või õllekeldrina. Ja siis algas meie osa! Esimeseks tuli viktoriin, kus kolmel võistkonnal oli vaja nelja vastusevariandi seast õige valida. Küsimuste valdkonnad ulatusid Läti sportlaste viimastest olümpiasaavutustest Prantsusmaa tavalise jõulumagustoiduni. Mina saatsin mingi küsimuse selle kohta, mis on tavaline jõulutoit Eesti jõululaual aga andke andeks, ma ei mäleta enam ise ka, mida ma peale hapukapsa ja verivorsti sinna kirjutasin xD Teiseks mänguks olime teinud muusikamängu. Sebastian oli kokku kirjutanud plaadi erinevate lauludega Euroopast. Kui võistkond tundis laulu/riigi/esitaja ära, tuli oma numbrit näidata ja kas 1 või 2 punkti sisse kasseerida. Eestist oli Sebastian valinud Urban Symphony – Rändajad. Kahju, et ma ise sel hetkel väga lauludega tegeleda ei saanud, kui see otsimine käis =( Ma oleksin küll Everybody soovitanud. Ära muide keegi ei arvanudki. Riigiks pakuti Ungarit, Islandit ja vist midagi veel aga mitte armast Eestit. Islandiga on veel üks kana kitkuda. Iga kord kui mult küsitakse, kust ma tulen, pean ma inimsele peaaegu näkku sülitama, kui ma rõhutan EsTland, sest muidu tuleb jälle küsimus: „Kui kaugel sa Reykjavikist eladki?“ Selle küsimuse au kuulub Bertale Hispaaniast, aga ega see meie süü pole, et sakslased otsustasid Eestile ja Islandile peaaegu samasuguse nime anda. Inglise keelt rääkivate inimestega on lihtsam, neile saab Estonia öelda ja siis on selge, et ma ei tule vulkaanimaalt.

Õhtuprogrammi lõpetuseks laulsime Püha Ööd ja oligi kõik. Saime vägeva aplausi, meid tänati ning piduuu! Ehk siis hakkasime jälle tantsima =) Algne plaan oli küll toas pidu teha aga meie toas oli haige Alice ja poiste toas oli mingi vanem mees ja see kena superidee jäi ära. Ma ei teagi, mis kellani teised tantisid, sest ma väsisin ka üks hetk ära ja siis tuli mul kirjutamisvaim peale, ning ma kebisin koos Alice’ga üles tuppa.

Järgmine päev ootas jällegi ees alla raudteejaama minek. Siis tegin ma ka need pildid, mida näha võite. Vägev nähtavus, ma tean. Kõigepealt hirmutati meid üldse sellega, et meie rong pole kohale tulnud ja me peame tund aega passima. Mina tüüpilise eestlasena uurisin siis, kas ma WiFi parooli saaksin. Mulle vastati et neil pole WiFit, et järgmine aasta tuleb. Mhm, kindlasti pole. See WiFi, mida ma näen on ju teie naabri oma kuskil iglus. Oleks siis võinud vastata, et ainult töötajatele kasutamiseks. Aga õnneks ei pidanud me kaua ootama, sest tuli välja, et kõik oli nali ja rong on tulemas. Riidesse, kotid selga, nägu nii kinni katta kui võimalik ja tagasi armsa rongi poole =) Ja ma pole vist veel piisavalt kiitnud, kui pagana ilus kõik oli. Savi see külm ja nägu torkib lumi, nii kena oli vaadata, kuidas kõik puud olid lumised ja kuidas kõik, isegi majad meenutasid pigem lumeonni. Mulle meeldib lumi, ausalt =) Rongist maha, bussi, silm looja ja Potsdami. Vahepeal pakuti jälle vorste süüa. Siin sain lõpuks ometi ka normaalset sinepit, millega juhtuski nii nagu ma ennustasin. Ma panin seda nii mõnusalt peale, et esimese ampsu järel käisid vist silmad ka pahupidi ära. Seega pühkisin suurema osa sinepist maha ja sõin edasi, hea oli.

Potsdamis saime uue mõnusa üllatuse – bussi tuleb 40 minutit oodata, sest eelmine buss lahkus umbes samal hetkel, kui me maja ees seisma jäime. See 40 minutit oleks suva, Guido oli tegelikult lausa mulle auto organiseerinud, et ma saaksin 15.47 rongiga Berliini või isegi varasemaga, aga huvitav kes oli oma uued kingad ja juukseharja ja pluusi vabatahtlike korterisse jätnud? Yeap, mina. Seega ma passisin tooli peal ja mõtlesin süngeid mõtteid sellest, kuidas ma alles kell kaheksa või üheksa koduuksest sisse vajun. Ja kui Malin vingub, et ma oma arvuti igale poole kaasa võtan, siis ta peaks vaid olema ja aru saama, et kui mul on halb tuju millegi pärast, siis ma saan oma arvutis midagi kasulikku teha (näiteks blogi kirjutada), mitte ei ela seda teiste peal välja. Nii et vot.

Bussis oli ka suhteliselt huvitav. Mee olime seal kuuekesi (Krysztof, Betina, Sebastian, Vita, mina ja Enes) ja meil oli neli keelt käibel: saksa, poola, vene ja inglise. Saksa keelt me alguses ei kasutanud ja seega said meie lähedal istuvad saksa noored võimaluse arutada, et kes me oleme ja kust me tuleme ja miks me vahepeal nii veidrat keelt räägime ning mis üldse toimub (Betina raporteeris, tema kuulas nende vestlust pealt vahepeal kuigi kõike ta vist meile edasi ei öelnud ja kõike ta ei kuulnud kah). Aga siis.. Noh siis… Krysztof (pagan noh, ma hakkan tema nime lihtsalt Kris kirjutama) küsis Betinalt midagi saksa keeles ja Betina vastas saksa keeles. Ja siis olid need toredad lobisejad midagi sellist öelnud: „Pagan, see (Betina) saab saksa keelest aru.“ Betina teatas siis rahulikult, et me kõik oskame saksa keelt. Vaikus. Ja siis naermine nende poolt. Ma ei teagi, kas järgmine peatus oli tõesti nende või ei aga püsti nad igal juhul hüppasid ja ukse juurde seisma läksid, meie neile rõõmsalt kõik koos „Tschüs!“ öeldes. Õppetund: kui sa ei tea, mis keeli sinuga samas bussis reisivad inimesed oskavad, siis pole kena neid taga rääkida =) Tuju tegi igaljuhul lõbusaks küll.

Ja kella kaheksaks ma ka koju ei jõudnud. Tormasime Potsdam Hbf’is Charlottenhofi viivale rongile ja siis oli mul veel tore pool tundi aega et korterisse minna, asjad haarata, e-maili tšekkida (kahjuks kolme kommentaari oma viimasele postitusele ma ei jõudnud lugeda), kõikidele kalli-kalli teha, häid jõule soovida ning tagasi raudteejaama minna. Ja nüüd, Friedersdorfi rongis lõpetan ma oma postituse, kell on 19.00