Viimane päev Prantsusmaa pinnal

Laupäevase hommikusöögi sõime oma klassiruumis. Hommikusöök koosnes: mandariin, jõuluvana šokolaad, pall šokolaad, Kinder Suprise, croissant ja šokolaadisaiake. Joogiks sai kuuma piima, kohvi või teed. Metsikult tervislik, ma tean! Põnevaim osa hommikusöögi juures oli oma Kinder Suprise’i avamine. Öelge nüüd, et need on ainult lastele mõeldud. Me olime rohkem kui elevil, kui paberit ümber ära rebisime. Anya ja mina olime esimesed ja kohe kui oma munad lahti olime saanud, vaatasime teise oma: „Aga sul on ägedam!“ Ja läksidki meie munad vahetusse. Mina sain tema Fiona (Shrek 4) ja tema minu mingise imeliku vurri. Aga siis sai Tomislav draakoni (ka Shrek 4) ja minu inglisilmade peale sain selle endale! Seejärel oli vaatamine, kes mida saab. Kokku tuli üllatusmunadest välja neli Fionat, üks Shrek, üks draakon, kaks pipargoogimehikest(ka Shrek), üks paha tegelane Shrekist, kaks vurrisarnast asja ja üks dinosaurus. Kolm muna jäid kahjuks avamata =(

Lõbusam osa möödas, tuli kokkuvõtete tegemine. Saime mitusetu küsimust (mis meeldis, mis mitte, mida kaasa võtad jne) millele tuli siis vastata. Ma tegin vastamise umbes 5 minutiga ära ja samal ajal kui teised veel pool tundi vastasid, sain mina joonistada. Natuke veel suures ringis lobisemist ja arutamist ning lõuna! Mitte et kõht eriti tühjaks oleks läinud. Seejärel saime veel vaba aega nautida, enne kui viimast korda Strasbourgi peale kolama läksime. Kaks tüdrukut suutsid muidugi oma kaardid tuppa jätta ja ukse kinni tõmmata (sa ei saa ilma kaardita tuppa) ja siis ajasid bosse taga, kes aitaksid ukse lahti saada. Tõenäoliselt mingi koristaja aitas neid, sest nagu kõik teavad, siis nemad on alati kõigekõigemad ja saime välja minna. Mind oli piletitest ilma jäetud aga Audrey andis mulle enda lisa kaks piletit, nii et ma ei pidanud siiski ise raha maksma.

Trammide peal me ka natuke hüppasime, et millisega ikka minna ja tulemuseks oli see, et üks hetk läksid trammiuksed julmalt kinni ja kui ülejäänud seltskond oli väljas, siis kaks tükki sõitsid minema. Loomulik kadu. Okei, tegelikult liitus loomulik kadu meiega järgmises peatuses, kus nad õnneks targa peaga maha olid läinud. Rääkisime, kuhu minna võiks ja siis ma nägin ühte poodi, kuhu tahtsin juba enne minna. „Okei, ma lähen,“ ütlesin siis teistele ja hüppasin püsti. Teised jõudsid ainult „Mis? Mida?“ öelda ja läinud ma olingi. Sain siis lihtsalt poodides kolada, omas tempos. Leidsin ilusat kõrge kontsaga kingad, mis olid ka odavad aga millel pidevalt üks king kas suureks või üks king väikseks jäi. Seejärel sattusin kogematta sekspoodi ja seejärel kogemata pandimajja ja seejärel ehtepoodi. Kui tavaliselt ma vastan müüja „Kas ma saan aidata“ küsimusele kohe ei, siis seekord otsustasin „Jah“ öelda ja uurisin, kas neil midagi draakoniga on. Ja oligi! Pisikesed kõrvarõngad =) Mul üks kõrvaauk juba pikemat aega tühi olnud, kui smiley otsustas pirtsutama hakata ja mu kõrva roheliseks värvis. Nüüd sain sinna viimaks asenduse.

Paari tunni pärast jõudsin lõpuks ringidega keskväljakule ning istusin ühte kohviku maha, et end kakaoga üles soojendada ja vaadata, kuidas prantslased kohvikus käituvad. Selle asemel, et kellegi kandik viie meetri kaugusele ära viia, hakkavad nad pisikesel ruudukujulisel laual puslet mängima, et enda kandik ka sinna ära mahutada ja ootavad, kuni lõpuks keegi teenindaja tuleb ja kandiku ära viib. Muidugi, ega enda oma ka hiljem ära ei viida =) Ja mina ka ei viinud enda oma ära, aga see oli seetõttu, et kui teenindaja neid puslesid juba lahti harutas, haaras ta minu oma ka kaasa. Algul üritati mulle üldse kolme kakaod pakkuda. Siis vaatasin lolli näoga otsa, et ma tahan ainult ühte ju. Õnneks loeti see teenindaja veaks ja üleliigsed kaks kakaod (ja kahjuks ka kaks kommi) võeti ära.

Siin sai ka jälle tänavamüüjaid näha. Kui nahavärv ja visadus välja arvata, olid siinsed täpselt samasugused nagu Shanghais. Isegi müüdav kaup tundus täpselt sama olevat! Õnneks polnud Strasbourgi müüjad küll nii pealetükkivad ja nemad ei jälitanud sind järgmised kolmsada meetrit, kui suvatsesid ühe pilgu heita ja nemad ei jooksnud sulle lihtsalt ette. Hinnavõrdlust ma teha küll ei oska, sest ka siin ei raatsinud ma oma aega sellele kulutada, et hinda uurida ja siis selgeks teha, et ma ikkagi ei taha osta. Seitse viisteist ja kolm tiiru ümber kuusepuu hiljem kohtusin ka ülejäänud seltskonnaga ja Prantsusmaa bossi(ma pole siiani õppinud tema nime hääldama ja veel vähem kirjutama) juhatusel läksime oma restorani otsima.

Kohale jõudes oli see natuke mmmm üllatav. Võrreldes meie eelmise korra lõunasöögi kohaga. Ma mõtlen, et kõik oli puhas ja korralik aga lusikat andis sama edukalt väänata, nagu aastaid tagasi koolisööklas. Mingi hetk tuli välja, et tegu on Maroko söögikohaga. Lühidalt ehk… supp oli minu meelest tavaline köögivilja-hapukapsa supp ja lõpetuseks saadud tee maitses samamoodi nagu Pärnus mamma juures. Kuskus koos lihaga (minu maitse jaoks jube terav) oli ainus uus maitseelamus. Üks tüdruk (ei ma ei mäleta ka kõigi osalejate nimesid)jättis päris palju toitu järgi ja tal hakkas vist häbi või süümekad, sest enne kui teenindaja meilt taldrikud eest ära korjas, haaras ta pool toidust salvrätikusse ja peitis laua alla, põhjustades ülejäänutele mitmeid minuteid kestnud naeuhoo. Ma tõesti ei tea, mis ta selle salvräti toiduga tegi, kuid ma eeldan, et ta viskas selle mingi hetk lihtsalt minema.

Lõpuks kui kell kümme söömise/igavlemise lõpetasime, ütles Cristina, et kuna keegi jälle streigib, siis bussid ja trammid ei liigu. Meie valikud on a) kõndida jala Crepsi, ca 50 minutit b) tellida takso, mille eest peame ise maksma. Kiirelt leiutati ka variant c) minna kuskile baari veel mõnd drinki jooma. Mina ei olnud absull selle poolt. Esiteks seetõttu, et mul oli uniiiiii ja teiseks seetõttu, et mind oli viimasel päeval tabanud ostuhullus ja ma olin viimase rahakotis leidunud raha laiaks löönud (pluus, kaelakee, kõrvarõngad, põhjapõdra märk) ja mul oli hädised kaks eurot kuskil sendisahtli põhjas. Minu õnneks ei saanud me kumbagi baari, mida me vaatasime, sest mõlemad olid täis ja siis läksime taksot otsima. Ohjh, aega läks aga asja sai viimaks. Teised tublid lõbutsejad läksid siis Crepsi lähedal olevasse kohvikusse edasi jooma khm istuma ja mina kui tubli peorikkuja läksin tuppa, tõmbasin soojad sokid jalga ja vaatasin natuke Angelina Jolie filmi „Beyond Borders“ enne kui sujuvalt unemaale läksin.

 

Õhtust siis

Otsustasin siiski kontserdile minna(esines Lyre Le Temps), sest ega mul midagi kaotada pole. Avastasin ka ägeda seaduspärasuse – värske õhu käes olles, mul und pole aga kohe kui astun majja/trammi/bussi, tuleb Unemati oma liivakotiga kohale. Öelge nüüd, et ta külma ei karda.

Niisiis, jõudsime kohale, turva naeris Woofi üle ja läksimegi sisse. Koht ise on lahe ja huvitav. Jookide ostmine käis nii, et ostad talongi ja talongiga lähed teise kassa juurde ja ostad siis joogi. Väga mõistlik, onja. Kui lõpuks end sisse mahutame, on aega natukene ka saali uudistada. Tundub suht pisike. Nii kaks või kolm Rock Cafe’d aga lagi on äge. Lampe on sinna jumala segamini topitud ja jääb mulje, nagu oleks tähistaevas. Vahepeal naersid teised minu unisust, et ma võin olla 19aastane aga hing on nagu 79aastasel. Ja siis nad soovitasid lõbutsema hakata lihtsalt. Nad vist ei tea seda, et kui mul pole tuju (eriti kui uju äraolemine=uni), siis see peotuju niisama kohale ei ilmu. Lõpuks ilmusid kaks kutti lavale, kes prantsuse keeles räppima hakkasid. Rahvas oli jumala tuim, tuimem kui eestlased. Maksimum mis tehti oli küljelt küljele õõtsumine, kõigil jõhkralt tõsised näod ees. Isegi siis kui üks CD rahva sekka visati (meie rühmast sai keegi selle) ei liigutatud end. Elavneti vaid lugude lõpus, kui plaksutada oli vaja.

Üks hetk siis kadusid nad lavalt ära ja tuled läksid põlema. Ma juba täiega õnnes, et saigi juba läbi?! Anya rahustab mu maha, et see oli alles soojendusbänd. Great… Oli täpselt selline tunne, et miks kuradi pärast ma otsustasin tulla. Leidsin endas siiski piisavalt mõttejõudu, et peabänd ka ära kuulata. Aeg venis ja venis… Tegime pilte ja lollitasime ja siis hakkas rahvast tulvama. Ossa juudas, kuidas neid sisse tuli ja viimaks oli päris küünarnukitunne. Ja siis… tuli peaesineja ka kohale. Karjumine, juubeldamine ja endisest surnud rahvamassist polnud midagi alles. Ja…. umbes viie minutiga (ja smsiga, mis soovitas mulle mitte end piinata ja magama minna kui tahan =)) sain aru, et ma ei suuda seda bändi kaks tundi kuulata ja teeselda, et see mulle meeldib. Seega, tsaupakaa teistele, Woofi pähe ja hotelli poole. Ja nüüd istun oma toas ning magamineku asemel kirjutan blogi… Sest nagu ma ütlesin, Unemati ei julgenud külmas välja tulla, et mind uniseks ajada aga ma juba tunnen, kuidas ta „toasoojuses“ (kammoon, mul on soojad sokid jalas, et varbad ära ei külmuks!) mulle ligi hiilib… Mmmhmm… Head ööööd.. Zzzzzzzzzzzzzz

PS: Selle sain ka teada, miks meil elekter samal päeval ära läks, kui ma Prantsusmaale suundusin. Eks vaadake pilti meie katusealusest =)

 

Väsinud

Kõigepealt natukene soigumist ja virinat, mille ma hommikuses tusatujus kirja panin:
Eelviimane päev, thank god! Ma ei jõua siin olla enam. Tore on küll, aga mul ei ole lihtsalt energiat ja ma olen kogu aeg nii unine (kuigi ma lähen magama varem ja tõusen hiljem kui Friedersdorfis). Alles päeva teiseks pooleks omandan ma enam-vähem normaalse inimese oleku ja suudan toimuvale kaasa mõelda ja ei näe välja nagu mossitav plika. Ma ise pakun, et põhjus on selles, et ma ei saa trenni teha ja kui ma ei saa trenni teha, olen ma lõpuks alati tigedik kuubis. Võimalik, et asi on ka selles, et söök on teistsugune või milles iganes aga mulle ei meeldi pidevalt kinnisilmi kõndida. Järgmine kord pakin mati kaasa ja okupeerin suvalise seminariruumi. Grrh.

Nii, tagasi tavalisele rajale. Mitu inimest on mu blogiaadressi küsinud. Ma siis vastan alati, et ma võin anda aga see on eesti keeles. Ja selle peale tehakse suured silmad. Ma ei saa aru nüüd, kas tõesti eeldatakse et ma kirjutan oma blogi inglise või saksa keeles? Ei, ei ja veel kord ei. Pealegi, kui ma kirjutaksin seda inglise keeles siis ma ei saaks salaja siinseid kiruda, lootes et nad nagunii aru ei saa. Siiani olen igaljuhul kõikidele seda öelnud, et kui lugeda tahavad, siis võivad eesti keele ära õppida.

Kui ma täna lõpuks taipama midagi hakkasin ja igat „ülesäratusmängu“ enam mõtteis mõrvata ei tahtnud, sain teada ka ülesande. Meid jaotati gruppidesse ja saime teemad: inimõigused (minu rühmal), arhitektuur ja ajalugu ja elu Strasbourgis. Kaardid kätte, piletid rahakoti vahele ja minek linna poole. Tegime siis küsitlust (jah, ka sel ajal ma enamvähem magasin ja lihtsalt kõndisin teistel sabas), mille viis põhiliselt läbi Audrey, sest tema räägib ainsana prantsuse keelt. Küsimusteks olid: Kas on õiglane mustlased (või siis romid) Prantsusmaalt lihtsalt välja visata? Kuidas suhtud immigrantidesse? Kas arvad, et Prantsusmaal on probleem diskrimineerimisega? Vastuseid oli seinast seina. Oli pooldajaid ja oli vastaseid, oli diskrimineerimisohvreid ja oli neid, kelle meelest Prantsusmaa on täiesti priima riik. Küsitlesime kokku kümmet inimest, noored ja vanad, mustanahalised ja heledanahalised, korralikult riides ja tänaval maas istuvad. Vastuseid täpsemalt ma teile ära ei viitsi (ja ka ei oskaks väga täpselt) tuua. Natuke oli imestamist ka. Käisime ühte näitust vaatamas, millel oli täna turg ümber tehtud. Ja selleks, et jõuda näitusepiltideni, tuli autode vahelt läbi turnida, millele müügiputkade omanikud üpris tigedalt vaatasin. Ahjaa, ja raamatupoest leidsin eesti-inglise ja eesti-prantsuse sõnaraamatu =D Vahepeal tegi üks jaapanlaste paarike minust (või pigem Woofist) pilti. Hmm… huvitav mida see aasialaste pildistamissoov küll meenutab?

Tagasi Crepsi jõudes saime süüa ja siis natuke lebotada, enne kui oma presentatsiooni alustasime. Ka seal ma suure osa oma ajast kulutasin lihtsalt ärkvel püsimisele nii et jah… Pole ime, et ma tüdinud ja pahane olen, kui ma 24/7 haigutan. Nüüd ootab meid õhtusöök ja vist mingi kontsert Strasbourgis. Ma ei teagi, kas minna või mitte. Patt oleks muidugi võimalust kasutamata jätta aga millegipärast arvan ma, et ka keset kontserti norisedes magamajäämine oleks paras patustamine.

Neljapäev

Hommik algab language animationiga, millest ma peaaeg ilma jään, sest kavas seda märgitud ei ole ja ma istun üleval netis. Ega siis kui Prantsusmaa boss üles kohvi tuleb võtma, ei maini ta ka mulle. Hea oli, et ma ise tuppa läksin ja Horvaatia tüdrukuid nägin. Saame ülesande midagi kirjutada ja siis rääkida memoriaalist (vist). Tõlge käib saksa-horvaadi keel ja ma lasen suurema osa ajast kõigel endast mööda libiseda. Natuke naljakas on tegelikult see, et kõik osalejad oskavad inglise keelt aga sellegipoolest räägitakse niipidi, kuigi see võtab ju rohkem aega. Lõpuks naaseme siiski plaani juurde ja kell 11 liigume linna poole, et väike kõrvalepõige Saksamaale teha.

Läheme nimelt Kehli linna ülikooli. Kõigepealt sööme lõunat ja siis teeb üks õpilane meile ekskursiooni. Ise ta on Stuttgartist pärit aga inglise keel on tal jumala korralik ja erilist aktsenti nagu ei tabagi. Kõige suurem üllatus on see, et Saksamaal on igal liidumaal kool, milles õppijale makstakse. Kehl on oma liidumaal selline kool ja iga õpilane saab 1000€ kuus. Suurem osa õpilastest ongi just seepärast selle kooli kasuks otsustanud. Lisaks pidavat 90% lõpetajatest ka töö olemas olema, mis annab õpilastele veelgi enam kindlust. Kokku on koolis tuhande õpilase ringi, kellest 600 õpivad Kehlis ja umbes 400 on õpilasvahetustel või praktikatel vms. Edasi läheme istuma ümarlaua taha, kus saab teed juua ja kus meile näidatakse PowerPoint showd koolist. Mina õpin draakoneid joonistama sel ajal.

Natukene Kehlis šhoppamist (sokid ja arvutiekraanipuhastuslapid, 20% soodsamad) ja siis tagasi bussile, et jälle Strasbourgi sõita. Rohkem vahet kahe linna vahel ei näe, kui see mis keeles sildid on. Isegi piiri ületades ei saa mingil moel aru, millal nüüd täpselt Prantsusmaalt Saksamaale jõuab ja vastupidi. Strabourgis läheme Petite France’i jõuluturule. Joon mingit jõulujooki, mille nime ma ei tea, aga mis oli mingil moel seotud õllega ja maitsesin eri sinepeid (näiteks veinisinep ja õllesinep). Sinepid on muidugi siin sellised, et teelusikate kaupa võid puhtalt süüa. Ma pean vaatama, et Eestis olles niimoodi harjumusest ei söö, sest ma ei kujuta ettegi mis tunne see võib olla. Paarist poest veel läbi läinud (mantlipood, kus riided olid omapärased ja värvilised ja kallid, ehtepood ja supermarket, kus nägin ära isekasutatavad kassad) ja sai trammi-bussidega tagasi Crepsi sõidetud. Piljardit, natuke arvutit, pea pestud ja magama. Väga kena ja normaalne neljapäev.

Mina tean, miks prantslased paksuks ei lähe!

Miks siis? No nad peavad kasutama kõike oma keharasva selleks, et keha soojas hoida, sest radikaid nad ei oska kasutada. Paganama prantslased. Aga tegelikult tahtsin kolmapäevast rääkida.

Seekord saame jälle sõita tavalise liinibussiga, milles mina peaaegu kohe magama vajun. Ei kujuta ettegi, miks ma nii unine olen. Võib-olla on asi selles, et tuba on jääkülm või selles, et ma ei saa siin trenni teha. Igaljuhul jõuame pärast mõningast jalutamist Euuropa Nõukogu (edaspidi siis EN) maja ette. Natuke peame ootama ja siis tuleb turvainimene koos meie nimekaartidega, mille enda külge peame kinnitama. Sellele järgneb lõbus turvakontroll – ise läbi värava ja asjad läbi masina. Woofi ei tahtnud läbi masina minna ja ma siis pidin teda aitama.

Sisevaade on tegelikult ilus, sest palju on puitu ja nagu te teate, siis puit mulle meeldib. Esimene käik on peasaali, kus saab ka maha istuda ja siis hakkab giid meile saksa keeles EN ajaloost rääkima, millele üks horvaadi tüdruk tõlget teeb. Minu mõte rändab muudel radadel ja vahepeal kuulan ka. Jõudes mugavate roheliste toolidega ruumi, võime kõik maha istuda ja meiega hakkab inglise keeles rääkima üks Itaaliast pärit EN töötaja. Alguses tutvustab ta natuke ennast aga suurem osa ajast vastab küsimustele, mida küll alguses eriti ei tulnud. Kõik lihtsalt vaikisid. Natuke kahju on küll sellest, et kuigi tema jutt oli küllaltki huvitav, oli ääretult raske keskenduda ja silmad tahtsid pidevalt kinni vajuda. Ja ma polnud ainus, kes metsiku unega võitles. Ei tea, kas asi oli siis tõesti selles, et EN ajas une peale või milles. Natuke teemasid ka, mida arutati: Mis on meie arvamus Euroopa Nõukogust ja mida me sellest üldse varem teadsime, mis on EU ja EN sarnasused ja erinevused, kuidas töötab EN jne. Selle jutuajamise lõppedes tehti meile väike nännijagamine (pastakas, infovoldik EN kohta ja 2011aasta kalendermärkmik) ja siis sai sööömaaaa! Valida oli kohviku ja restorani vahel ja me läksime õnneks restoranipoole.

Jälle: eelroog, põhiroog ja magustoit. Täitsa jube, kui ma siit tagasi tulen olen ma nagu suur ümmargune pall. Brrr. Toit ise oli muidugi väga hea, et kes iganes EN’i satub, siis võite julgelt sööma minna. Kõhu saab ilusti täis. Hinnast ma muidugi midagi ei tea, sest ega ma ise siin maksma ei pidanud. Söömisele järgnes pool tundi vaba aega. Algul üritasime raamatukogu otsida, aga kui seda kuidagi ei leidnud, üritasime sissepääsu leida. Sealt leidsime ka raamatupoe, kust ma ostsin endale ühe raamatukese eestlaste kohta (jaja, inglise keeles, võtke nüüd oma kaikad välja ja andke tuld) ja veetsin ülejäänud aja seda lugedes. Kui kõik olid selle hiiglasliku maja pealt kokku korjatud, võisime lõpuks ära minna.

Kiire pilk Euroopa Kohtu hoonele ja Euroopa Parlamendile, istumine trammi ja sõit tagasi kesklinna, kus saime endale vaba aja. Yey. Avastasin, et talviti olen ma jube vastik turist, sest siis on väljas külm ja ma ei taha väga pilte teha ja ma ei taha väga väljas kõndida, aga natuke ikka võis. Jõuluturud on siin küll suured. Põhimõtteliselt sa võid kolida uude majja, tuled teed tiiru turul ja siis on sul kõik jõuluasjad olemas. Alates kuuseehetest ja lõpetades piparkookidega.

Teine päev Prantsusmaal

Hommikusöök alla neelatud (järjekordselt, midagi sooja polnud), nimemängud ja sõnamängud tehtud (te ei taha teada, mis sõnast „armastus“ telefonimängu raames välja tuli. Aga õnneks läbisid samasuguse jubeda muundumise ka saksa, prantsuse ja horvaadikeelsed sõnad, nii et pole hullu), pakkisime end bussile ja hakkasime sõitma. Buss oli supermugav. Isegi komme sai õgida. Eesti bussifirmadel on veel areneda. Enne minekut jõudsin ka jõusaali kohta uurida, aga Prantsusmaa boss, ei osanud midagi vastata. Ma olevat üldse esimene, kes midagi sellist pärima hakkab.

Natuke seiklesin unemaal ja siis vahtisin suu ammuli mägesid ja klõpsisin pilte. Täiesti ausalt, kunagi ma kolin mõneks ajaks kuskile, kus on mäed. Need on lihtsalt nii ilusad ja võimsad. Tahaks näha, kas mul kunagi isu ka täis saab. Hetkel kõlab Šveits või Austria väga ahvatlevat, või siis Lõuna-Saksamaa või Uus-Meremaa… Unistada võib ju. Minek oli igaljuhul Alsace-Moselle memoriaalmuuseumi. Muuseum juhatab su läbi Alsace-Moselle’i ajaloo, mis vahetas ajavahemikus 1870-1945 neli korda riigikuuluvust. Eriliselt pühendati tähelepanu ajavahemikule 1939-1945. Rohkem infi te minu käest ei saa, sest ma ei ole kindel, et mulle kõik õigesti meelde jäi ja ma ei taha valesti midagi kirjutama hakata. Seega, kel huvi, siis lugege siit(inglise keeles kahjuks). Muuseum ise oli väga huvitav. Eriti meeldis see, et ei pidanud teistega sammu pidama. Sa said oma audiogiidi, mis siis sulle kõrva lobises, olenevalt sellest kus kohas sa olid. Mingid ühe toa peal kümme korda tiirutamist ei olnud, muudkui käisid edasi. Kindlasti ei jäänud mulle kõik meelde, aga natuke targemaks sain siiski. Vahepeal kehtsid Alsace-Moselle’i elanikele neli erinevat isikutunnistust, mis anti sulle vastavalt sinu päritolule: sinu vanemad on Saksamaalt, üks sinu vanavanematest on Saksamaalt, keegi eelmainitutest pole Saksamaalt ja muu välismaalane.

Seda tahaksin ka mainida, et siin on nii mõnusalt palju lund. Ja pagana külm. Ma arvasin, et temperatuur jääb samasse kanti nagu Saksamaal, aga kus sa sellega. Siin hakkasid ikka varbad ka külmetama. Lõunat läksime mingisse restorani sööma. Kõigepealt visati meile ette salat ja pasteet, mida me vahtisime nagu lollakad: et see ongi kõik ve? Söömiskõrvaseks vestluseks rääkisin ühe Horvaatia tüdrukuga Eesti ja Horvaatia haridussüsteemist. Ta õpib pedagoogikat ja seega oli tal väga huvitav kuulata, kuidas asjad meil korraldatud on. Mingi hetk tekkis meile ka kartulipuder ja liha. Kõike ma ei jõudnudki ära süüa ja allesjäänud kartulipudrust tegin südame, mis siis ettekandja naerma ajas. Viimaks saime jäätisemagustoidu, millega kaasnes see, et kõht oli metsikult metsikult täis. Seejärel kupatati meid tagasi bussi ja teekond Obernaisse, kus meid visati bussist välja ja kästi kahe tunni pärast tagasi tulla. Super, super super kena linn! Kõik oli juba jõuludeks kaunistatud – tuled, kujukesed, kuuseoksad, pärjad, karussellid, jõuluturu putkad ehk siis täiskomplekt. Poed ei olnud otseselt suveniiripoed, vaid pigem igasugused erinevad jõuluasjad alates pajalappidest ja lõpetades jõulumarmelaadiga. Ostsin ka kaks kingitust ära ja endale ühe superägeda mütsi, mis kõik minust mööduvad inimesed muigama ajab. Nimeks sai tal Woofi ja ta on pagana popp. Kõik pärivad, kuidas ta end tunneb ja ega ta ei külmeta xD Mis te arvate? (Woofi ja minu leiate sellelt jõuluvanaga pildilt) Pika otsimise peale leidsime ka ühe kohviku, kuhu end sisse mahutasime ja üritasime üles soojeneda. Seejärel kui kaks tundi täis tiksus, kõmpisime bussi, silm looja ja tagasi Strasbourgi!

Crepsis saime viimaks internetti (mitte et ma oleks jõudnud blogi üles laadida või midagi) ja siis linna peale! Tee peal pandi mu mütsile nimeks Woofi, rääkisime niisama loba ja külmetasime kõik koos. Trammid on siis mugavad – vaiksed, puhtad ja palju ruumi. Aga bussiga on siin vastik sõita, juht teeb kõike nii järsult. Kui pidurdada vaja, siis tundub, et ta teeb seda viimasel hetkel ja kui kiirendada on vaja siis vist gaas täie laksuga põhja. Muidu öine Strasbourg oli imekena, jälle igalpool ehitud majad (jääkarud maja küljes, suured jõulukulinad, jõuluvanad jms) ning tänavad. Jõulukuusk oli ka hiiglaslik. Ma tean, et mu pildid pole just parimad, aga natuke saate aimu. Ei suuda ära oodata, mil päeval kolada saab, sest siis saab ka kirikusse minna ja teistesse poodidesse. Siin olles tekib juba suur tahtmine jõuluasju osta ja endagi kodu ära ehtida, aga üritan end tagasi hoida, sest Berliini jõuluturgu pole ma veel üldse külastanud ja sealt oleks mugavam asju Friedersdorfi tassida.

 

Sõit Strasbourgi

Esimene Prantsusmaa päev on peaaegu täistöökohaga reisipäev – kuus ja pool tundi rongis. Algas päev vägagi kenasti. Sain ilusti äratuskella peale üles, tegin jooga, sõin ja surfasin netis. Siis läks asi ägedamaks, kui üks hetk köögituli ära kustus. Noh, mõtlesin, et läks pirn läbi. Aga siis ei laadinud blogi ega Facebook ka ära, kuhu ma oma Prantsusmaast tahtsin kirjutada. Karjusin Malini ka üles ja avastasime koos, et elekter on ära läinud… Noh, mitte päris: minu toa telekas ja konku tuli, kus prügi hoiame, töötasid. Kõige vajalikumad asjad muidugi. Elektrikapis olid kõik lülitid normaalses asendis nii et meie ei tea, milles asi võib olla… Malin vaeseke peab jääma seda lahendama, sest ma tegin adjöö ja läksin rongile. Rongis aitas mind jällegi kontrolör, kes astus mulle kohe lähedale kui ma oma keebi ja suure kotiga sisse vajusin. Ma vist arenen juba, sain temaga ainult saksa keeles asjad aetud =D Berliini jõudes ja kui Janaga kohtusin siis on ka meie vestluses palju rohkem saksa keelt, kui enne. Mulle meeldib see, nii peabki olema. Natuke ka sellest, mida ma vist ühes kirjutises mainisin, et Malin oli pisut solvunud, et teda ka Prantsusmaale ei kutsutud. Nüüd sain teada selle, et tegelikult pidanuks Malin Belgiasse minema aga see projekt vajus ära ja nii peabki ta Blossinis hängima =( Ja Janal oli huvitav nägu ees, kui ma ütlesin et ta unustas meile laupäevase asja edasi öelda. Ma siis natuke silusin asja ja ütlesin, et ma pidin nagunii pesu pesema ja me koristasime oma kabinetti. Aga tjah, ma arvan (ja loodan ka) et see on viimane kord, kui ta ütlemata unustab.

 

Aga nüüd natuke minu hullult ägedast rongitripist (Ma istun praegu seda kirjutades ka rongis.Hiljem nettis saades laen üles). Võtke nüüd kaart ette ja hakake näpuga järge ajama: 10.32 hakkab rong Berliinist Wolfsburgi sõitma, sealt edasi Braunschweigi. Vahepeal läheb maapind lumisemaks ja on näha elektrituulikuid. Seejärel läheme edasi Hildesheim, Göttingen, Kassel-Wilhelmshöhe, Fulda (kui te ei ole siiani Google Mapsi kasutanud, vaid olete kõik ise üles leidnud, siis palju õnne!) ja Hanau. Tekivad mäed, mida ma igatsedes rongiaknast vaatan, ümbrus on juba täitsa mõnusalt lumine. Ja seejärel tuleb Frankfurt! FRANKFURT! Ma tean küll, et Brandenburgi liidumaal on ka üks Frankfurt, aga meie rongi läbimispunkt on see Frankfurt =) Lumesadu tugevneb, me kihutame rongis aina edasi: Mannheim ja siis meie vahetuskoht Karlsruhe. Edasistest peatustest ma ei saa kirjutada, sest tegelikult pole me kirjutamise hetkel veel Frankfurtigi läbinud.

 

Meeldiv üllatus on siin rongis see, et esiteks saime me endale kohad, millel on ka laud ehk ma ei pea läpparit süles hoidma ja teiseks on siin isegi laadimiskoht!See tähendab, et ma sain kaks filmi järjest ära vaadata. Tänud filmide eest, Donka. Üllatavalt head olid =D Ühe filmi olen hetkel otsustanud tagasiteeks jätta, aga eks näeb kas jääb, sest mul on veel pisut üle tunni sõitu ees ja siis istume ümber ja siis sõidame ja siis istume veel korra ümber ja siis oleme vist Strasbourgis =)

 

Strasbourgi jõudes on kaks ja pool filmi vaadatud, natuke arvutis mässatud ja põlev valutavad rongis istumisest. Tegu on siis Horvaatia, Saksamaa ja Prantsusmaa ühisprojektiga. Ööbime ühes spordiinternaatkoolis (loe: palju treenitud kutte =D). Minu toakaaslane on sakslanna Jana (mitte Blossini Jana). Tuba on, noh… WC uks ei käi kinni (ja mitte lukku, vaid seda pole võimalik kinni lükata), on külm ja väike. Isegi joogat ei saa teha. Homme lähen Prantsusmaa bossilt uurima, kas ma saaksin siin jõusaali vms kasutada. Esimesed tutvumised ka ära tehtud. Kahe kuti nimi kõlab kahtlaselt Eesti nimede moodi (Thomas ja Kristjan) aga ma võin kihla vedada, et kirjapilt on väga teistsugune. Anya kiidab seevastu aga esimese asjana minu juukseid 😀

 

Ja ma ei saa netti -.- Vähe pinda ei käi ju. Meile anti paroolid ja sada asja veel, aga mida ma teen nendega, kui võrku ühendamisel isegi mingit parooli kohta ette ei löö? Õhtul läksime siis ka baari, vaatasime jalka(Real Madrid sai väga haledalt pähe) ja rääkisime näiteks Venemaa viisapoliitikast. Baarist läksin üksi ära ja pöörasin loomulikult valele tänavale. Kaks pööret veel ja olingi õigel tänaval tagasi. Majja jõudes kõndis üks õpilane vastu ja küsis, kas ma elan seal. Noh, ma arvasin, et asi on selles, et mu keep jättis hirmsa mulje aga tegelikult oli asi selles, et internaadis oli varas käinud! Ma ei tea, kas ruum 19st varastati siis midagi või mis, aga otsiti selle toa elanikke taga. Panime oma ukse kinni ja vajusime magama või noh, niipea kui teki all piisavalt soojaks läks =)

 

Newer entries »