Aasta EVS-i Saksamaal

Eile hilisõhtul(või pigem varahommikul) rääkisime Maliniga, et peaks Patrickule selle: “ausalt ma tulen kell üheksa ja siis tuleb kell kümme” tagasi tegema. Aga samas me jõudsime järeldusele, et tema tõenäoliselt sõidaks lihtsalt minema, kui ta tund aega ootama peaks ja lõpuks tuleksid meil jamad ning saatsime plaani tagasi kalevi alla. Ja siis esmaspäeva hommikul… Uksekell käis siis, kui me mõlemad õndsat und magasime ja Patrick pidigi umbes 10 minutit ootama, kuni me metsikult tormates end riide saime. Ja see, kusjuures, ei olnud plaanitud.

Anca sai teada, et tal on seminar Berliinis ja ütles kohe, et võiksime kokku saada. Leppisime siis kokku, et laupäeva õhtul lähen Berliini ja kuna on niigi muuseumiöö, et siis kolame muuseumites ka. Rääkisime Facebookis, sms’id ja helistas ka veel et täpsustada. Kokkulepe oli siis see, et kohtume kell pool kümme Berliinis. Ma olin nõus isegi terve öö väljas olema, sest ma ei viitsinud öömaja otsima hakata ja esimene rong läheb kell kuus. Ja siis, kell viis saadab ta sõnumi, et tal on probleem: muuseumiöö pilet on 15€ (halloo, seal sees on eribussi kasutamine ja kõik muuseumid, mis projektist osa võtavad) ja et väljas on väga väga külm, nii et ta tahaks sees istuda.

Väga väga külm on siis ilmateate järgi -6 kraadi. Seega, minu suurepärasest plaanist õhtu Berliinis veeta ei tulnud midagi välja. Arghhhh.

Kui nüüd hästi ausalt öelda, siis tegelikult ei olnud kolmteist tundi. Oli kaksteist ja pool tundi. Kolmteist kõlab lihtsalt ägedamalt. Kuidas kõik siis algas? Patrick oli täpselt kell kaheksa ukse all ja küllaltki uniselt kebisime autosse. Töö juures tuli esimese asjana viide seminariruumi statiivid ja kaamerad üles panna, juhtmed ühendada ning lisaakud kuskile nähtavasse kohta jätta. Esimene ja teine seminariruum sai endale parimad filmijad: minu ja Malini. Teised pidid leppima intervjueerijaga.

Igaljuhul, seminaril osalejate ülesanne oli teha läbi intervjuu kooli sissesaamiseks. Igal noorel oli oma kindel kool, kuhu nad soovisid kandideerida ning nad pidid küsimustele vastama, end tutvustama ja kõik muu intervjuu teema. Muidugi ma võisin ka valesti aru saada, aga põhimõte peaks küll selline olema. Ruumis olid: intervjueerija, mina kui filmija, kolm osalejast hindajat ja vaene õpilane, kes pidi endast parima mulje jätma. Muidugi ei olnud see kõik päriselt, vaid lihtsalt harjutamiseks. Sellest hoolimata olid osad ikka närvis, mis närvis: keerutati ja näpiti juukseid, jalad tantsisid põrandal, käega varjati suud, keerutati näppe ja kõike muud sellist. Muidugi ka näost punaseks minemine ja intervjueerija poolt antud tee mittejoomine. Eks oma osa andis ka see, et nad teadsid filmikaamera olemasolust ja sellest et neli inimest nende esinemist karmilt hindavad.

Ma küll ei tea, milleks seda filmimist vaja oli… Me vaatasime läbi vaid mõndade inimeste videod, et käitumise üle pisut rohkem arutada. Kahel tüdrukul oli CV’sse kirjutatud ka see, et neil on väga hea inglise keele oskus. Thomas (seminariruumi nr1 intervjueerija) andis neile muidugi kohe võimaluse keeleoskust testida – minu peal =D Esimene kord pidin tellima kalendri, sest tüdruk tahtis vist mingisesse sekretärikooli vms õppima minna. Esimese hooga oli tal muidugi: ööööömäääh? Pärastpoole kui toimunut üle rääkisime, siis süüdistas ta mind liiga kiires rääkimises. Ise lindilt kuulates küll nagu seda ei täheldanud… Teine kord pidin oma haigele hobusele loomaarsti kutsuma, huvitavad ülesanded ju xD Aga inglise keel oli neil nagu ikka. Sõnade leidmisega jäid mõlemad jänni aga ju nad siis ei osanud arvatagi, et nad lisaks intervjuule ka inglise keeles mingi ülesande peavad läbi tegema.

Lisaks sai üks poiss arvutiosadest rääkida ja teine pidi mingi füüsikaülesande lahendama. Muidugi ka matemaatikaülesanne tüdrukule, kes ütles, et ta on matemaatikas väga hea: summa on 100 000 eurot, intress on 6% aastas, raha võetakse 10 aasta pärast välja. Palju raha saadakse? Kahjuks tal ei õnnestunud seda ära lahendada… Üldises plaanis oli see filmimine kordades huvitavam, kui ma olin arvanud. Ma sain ise targemaks, oli hea kuulata ja jälle nentida, et ma mõistan natuke rohkem saksa keelt kui enne.

Niimoodi möödus minu päev 10-12 ja 14-17. Lõuna ajal ma sõin ja siis… pagan ma ei mäleta enam, mida me tegime (lühike mälu) aga midagi tegime. Kell viis korjasime kaamerad kokku ning avastasime, et laua peal ootab kaks umbes saja flaieriga hunnikut, mis on vaja ära voltida. Tähtsam ülesanne oli siiski viie seminariruumi kaameratelt videod DVD’dele kõrvetada. Sellega läks juba aega, rohkem aega kui oskasime arvata ja seda aega meil väga ei olnud, sest kella seitsmest oli vaja Funsportshalle’sse minna ning ronimiseks asjad valmis sättida. Lõpuks jäi nii, et Malin ja Patrick läksid sinna ning mina lõpetasin plaatide kõrvetamise.

Ronimisel sain jälle modelliks olla, näitasin kuidas rakmed selga panna, ronisin natukene seinal ja kukkusin alla ka. Üldiselt grupp üllatas meid. Oli vaid üks poiss, kes suutis rakmed tagurpidi selga panna. Suuremaks probleemiks osutus see, et unustati klambrite kinnitusi kontrollida… Ühel läks läks klamber lahti (õnneks olid nad just maha jõudnud) ja paaril kontrollisin ma ise klambri üle ning nad said minult noomida, et seda kinni ei keeranud. Ajuvaba, selline  tähtis asi ära unustada… Köisi jäeti ka liialt lõdevamks ning pidime tormama olukorda päästma aga üldises plaanis olid nad targemad, kui senised ronijad, nii et võisime rahule jääda küll. Pärast köite ja kulinate kokkukorjamist saime kontoris flaiereid voltida ning suurepäraselt kell pool üheksa kodu poole sõita =) See ultrapikk päev läks muide 10 korda kiiremini kui tavaline tööpäev. Teine kord jälle.

Patrick paneb meid õhtul maja ees maha.
Meie: Mis kell homme?
Patrick: Üheksa.
Meie: Üheksa, mitte kümme. Üheksa?
Patrick: Jajah, üheksa.

Hommikul saab kell veerand kümme, kebin tagasi magama. Patrick helistab uksekella kell kümme. Ja niimoodi kordub see peaaegu päevast päeva, kuigi me iga kord küsime, kas üheksa või ikkagi kümme.

* * *
Vahepeal teeme Patrickuga nalja.
Meie: Millal siis homme?
Patrick: Üheksa (9 on inglise keeles „nine“ ja selle hääldus on põhimõtteliselt saksakeelne ei ehk „nein“)
Meie: Mis, ei lähe tööle? Super ju!
Patrick: Misasja, üheksa!
Meie: Jeee, homme on vaba päev!

Patrickul on juhe. Lõpuks anname alla ja ütleme, et jaja, homme kell üheksa.

* * *
Lõunasöök ja on mingi uus liha, mida me varem pole saanud. Arutame mis liha see on, mõtted käivad pardist kalkunini. Patrick vaatab menüüd ja ütleb, et see on küülikuliha. Malin lükkab liha, mida ta paar ampsu söönud on, kõrvale.
Mina ja Patrick: ???
Malin: Ma ei saa seda süüa.
Mina ja Patrick: Enne sõid ju.
Malin: No siis ma ei teadnud ju mis see on. See on jänes, lemmikloom ja see on praegu minu taldrikul.
Mina: Mis sa mõtled siis karvastele ilusatele jänestele, kes sind armsate silmadega vahivad?

Malin käsib mul vait jääda.

Rääkisin Janaga oma ülikooli teemast, et ma pean kolm nädalat varem ära minema ja… mitte mingeid probleeme! Ta sai täiesti aru ja ka variant, et ma võtan oma 15 puhkusepäeva lihtsalt välja, oli tema meelest täiesti okei. Muidugi oli Janal kahju(mul endal ka), et ma varem lahkuma pean ja ei saa parimal ajal aastast Blossinis olla aga no mis teha… Üks võimalus oleks see, et üks aasta veel lihtsalt julmalt vahele jätta aga seda ei tahaks eriti. Võiks nüüd vahelduseks õppida jälle. Muidugi, kui sisse saan =D See probleem on nüüd korras ja mingi aeg tuleb hakata lennupileteid piiluma aga sinnani on kõva mitu-setu kuud aega.

Blossini koha pealt: oleme saanud tööd teha. Mensa on ka viimaks avatud, nii et saab jälle normaalset lõunasööki. Täna nägin esimest korda saksa kiirabi ja saksa helikopteri ära. Istume niisama ja siis Malin küsib järsku, et miks töötavate vilkuritega kiirabi siin on… Hea küsimus. Kuna edasi sõitis see Funsportshalle poole, siis eeldasime et järelikult keegi kukkus ronimisseinalt vms. Reaalsus on see, et ühe mängu raames kukkus keegi õnnetult ja murdis kas sääreluu või pahkluu. Kiirabiautole järgnes helikopter, mis maandus võrkpalliplatsile. Ma muidugi vana laiskus ise ei viitsinud sinnani jalutada, et pilti teha aga te kõik teate ju milline helikopter välja näeb ja kes ei tea, saab googlit kasutada. Võimalus on ka seda halva kvaliteediga pilti puurida. Vasakul on siis kiirabiauto ja paremal on kopter. Üldiselt ma loodan, et ta saab terveks ja julgeb ka edaspidi rühmamängudest osa võtta.

Pühapäeval jõudsin end siis viimaks Berliini turule vedada. Kuna Malin kogub iPhone4 jaoks raha, sain ihuüksi minna. Mingit ideed, mis selle turu nimi on, mul ei olnud (hiljem sain teada, et Mauerpark), oli vaid kaardist tehtud foto digikas. Ja digikas otsustas pirtsutada ja mitte seda fotot näidata. Seega pidin ma oma mälust juhinduma, mis ei ole just kõige parem. Teoorias oli kõik kena: U8, Voltastrasse, üles, paremale, otse, otse ja oledki kohal. Reaalsuses ekslesin ma majade vahel, vaatasin et keset tänavat vedelevad mingi lapse mustad aluspüksid, jälgisin kuidas poisikesed reklaami postkastidesse topivad ja imestasin, et ühtegi tüdrukut väljas mängimas ei näe. Nahavärvi poolest tundusid selle piirkonna elanikud rohkem Türgi päritolu olevat. Mitte et ma mingi rassist või kes iganes oleksin, vaid lihtsalt tähelepanek. Vahepeal mõtlesin juba alla anda, sest ma lihtsalt ei näinud seda suurt turgu kuskil. Ühel hetkel jõudsin aga pargini, kus oli aina rohkem näha heledama nahaga inimesi ja koeri (keda ma muidu Berliinis üldse pole näinud). Võtsin neile siis end sappa ja jalutasin edasi.

Lõpuks siis jõudsin kohale! Ma ei teagi, miks ma seda alguses ei näinud (ega kuulnud), sest tegelikult oli see suur, väga suur. Müüdi seal ka ikka kõike: ehted, kõrvarõngad, sõrmused, vannikorgid, maalid, toolid, saapad, pesu, peeglid, lauanõud, kassettid ja umm.. kõike. Kõige põnevam osa oligi sobrada ja avastada, mida leida. Osta küll ei raatsinud, sest näiteks riiete hinnad algasid 10 eurost! Jalanõude hinnad 5 eurost, aga kuulsin, et nõuti ka 25 eurot paari eest! No kammoon! Ja need polnud isegi nii erilised mitte. Lihtsalt rääbakamad vormid saabastest, mida sa poest võid osta. Riietega kah sama. Ei olnud seal miskit erilist, vaid tavalised ülehinnatud riided. Second Hand’idel on ka siin sama komme, et hinnad alates 10 eurost. Brrrr. Ma ostan parem poest. Ehteid võis sealt küll osta, neil pakkusid ise hinna välja ja siis jõudsid müüjaga kokkuleppele. Kindlasti oleks ma turuga palju paremini rahule jäänud ka siis, kui oleksin läinud sinna söögiserviisi otsima, aga mis teha. Ma läksin lihtsalt sinna aega veetma ja veetsingi suurepärased paar-kolm tundi.

Pärast turul surfamist hakkasin tagasi Alexanderplatzi poole jalutama. Ühel hetkel vaatasin, et tänav tundub jõle tuttav, et kas tõesti Berliinis on nii sarnase maja ja poeasetusega tänavaid. Siis vaatasin teisele poole tänavat – GLSi keeltekool. Umm… Kerge jahmatus, ma arvasin, et ma olen hoopis teises küljes aga nagu näha, siis ei olnud ma midagi. Nii palju siis minu suunatajust. Vähemalt teadsin ilma probleemideta kuidas tagasi Alexanderplatzi jõuda. Korra käisin ka Alexast läbi aga pühapäevale vastavalt olid kõik poed seal suletud ning ma kebisin rahuliku südamega rongile. Graafik oli muidugi mingi remondi vms pärast paigast ära, nii et ma pidin algul Lichtenbergi sõitma (sealt ostsin endale t-särgi ja sokke, jee!) ning sealt sain alles Königs-Wusterhauseni. Igati kordaläinud pühapäev oli minu meelest. Järgmine kord võtan siis järgmised turud ja kohad ette.

PS: Esmaspäeval andsin Patrickule Eesti euro, kuigi mul oli ainult üks Eesti euro alles xD 1sendine.

Kell on umbes kümme õhtul.
Malin: Ma lähen varsti magama.
Mina: Ma lähen kohe magama.
Malin: Pagan, me oleme ühed igavad vabatahtlikud.

Tegelikult oli põhjust ka. Malin köhib ja turtsub oma nädal aega. Põdrasamblateed proovis ta paar lonksu ja ütles, et tema sellist sita maitsega asja ei suuda juua. Nohjah siis, jõin ise ära. Hiljem pakkusin talle mukaltiini tablette. Neid sõi küll ilusti.
Reede hommikul hakkas minul enesetunne järjest kehvemaks minema, mis tipneski siis sellega et reede õhtul oli mul nii jube olla, et ma lihtsalt virisesin. Koguaeg oli tunne, et ma nüüd lähen ja oksendan ja reaalselt muidugi ma nii kaugele ei jõudnud. Süüa ei saanud, teed ei saanud juua, kõhus keerles koguaeg  ja seetõttu kebisingi kella kümne paiku viimaks magama ära. Tänane hommik on vähemalt parem ja ma loodan, et see  imelik asi tagasi ei taha tulla. Ahjaa, söetablette olen ka krõbistanud.

Viienda päeva hommik seisnes eilse linnaskäigu tulemuste demonstreerimises ja parima rühma valimises. Parim osa oli minu meelest siis kui näidati, mida vahetati õuna ja muna vastu. Tulemused: kaks kassettmakki(või videomakki… sellised suured kolakad olid), uisud, šampusepudel, linnuke (meie oma!), hügieeniline huulepulk ja vist oli midagi veel, aga kuna ma ei mäleta, siis olid järelikult väheolulised. Meie rühma linnukese sain loosi tulemusena endale. Ega jah, loteriides mul ei vea, aga linnukeste loosimises küll. Pärastlõunane osa koosnes töötubadest. Mina, Pip ja Tatjana tegime massaaži töötuba. Tatjanal oli selge eelis – ta on õppinud massaaži tegemist inimestele, kellel on spasmid samas kui mina oskasin lihtsalt seda teha, mida ma koolis ja igalpool mujal inimeste peal harjutanud olen (algteadmised sain karate treeninglaagrist). Õpitoas osalejad jäid igaljuhul rahule. Teised õpitoad olid spordiõpituba, siis vist HIV/AIDS õpituba ja viimane töörühm uuris seda, kuidas Saksamaale ülikooli kandideerida või tööle tulla, kui EVS lõpeb. Rääkisin ka Olgaga Saksamaal sotsiaaltöö õppimisest. Ta ise õpib ühes hinnatuimas kõrgkoolis justnimelt sotsiaaltöö alal ja see peaks tõlgituna olema Katoliiklik Kõrgkool. Positiivne selle kooli juures olevat ka see, et neile meeldivad välisõpilased ja nad hindavad ka erinevaid tegevusi, kui tahad kooli sisse saada. Ehk siis minu puhul: välismaalane? Punkt kirja. Tegid EVSi? Punkt kirja. Paar(kümmend) punkti veel ja saangi sisse. Aga ei, ma ei muutnud ootamatult meelt ega plaani Saksamaal bakalaureust omandada. Pigem mõtlen Erasmuse peale ja seejärel ehk magister Saksamaal teha. Aga kõik on veel nii kauge tulevik, et midagi kindlat ma ei saa lubada. Pealegi, kuus pidavat kooli kodulehe hinnangul minema ca 600 euri, nii et tuleb hakata raha korjama.

Teisipäeva õhtul oli meil siis ka korralik pidu, mis ühtlasi oli sünnipäevapidu, sest lätlannal Dacal oli 25. sünnipäev. Kaunistasime talle tooli, tõime lilled, laulsime laulu ja tõstsime peaaegu et pea lakke kinni. Toitude poole pealt oli meil juustufondüü ja šokolaadifondüü, kommi, krõpsu, puuvilju, vahukomme, vahukoort, jäätist ja loomulikult kooki. Alkoholi poole pealt oli Pina Colada virgin, õlle, viina, veini ja šampust. Väga mõnus seminari lõpetamine oli. Viimase blogipostid lõpetaksin ka ühe korraliku kokkuvõttega:

Toit

Weimaris olid kõik söögikorrad sellised, et keele viis alla. Walberbergis… Minu lemmik oli lõunasöök, sest hommikusöök koosnes mul võileibadest, õunast ja teest (ma ju magusat ei söö hetkel, seega igasugused krõbinad jäid ära) ning õhtusöök võileibadest, salatist ja teest (jällegi, magusat ei söö ja magustoitu ka seega mitte). Lõunasöögil aga oli salat, supp ja praad. Seega on mul võileibadest kõriauguni ja mõtlen juba Blossini lõunasöökide peale, kus on tõesti valikut.

Koolitajad
Siin teeb Walberberg Weimarile pika puuga ära. David ja Olga olid minu jaoks tunduvamalt sõbralikumad ja ägedamad kui Gudrun ja ummm…ma olen nime unustanud.

Seminar
Ka siin on Walberberg Weimarist üle. Võib-olla mõjutab seda see, et ma saan saksa keelest paremini aru. Weimarist mõeldes tuleb tihtipeale esimesena meelde see kuidas ma lihtsalt igavlesin, sest ma ei saanud aru ja väga nõme on ise koguaeg tõlget nõuda. Samas on minu meelest väga veider alles paar kuud tagasi riiki saabunud vabatahtlikelt on-arrival seminaril eeldada sellist keeleoskust, nagu mina olen praegu mid-term seminariks kokku korjanud. Mängud olid ka Walberbergis uuemad ning sain mitu head ideed meelde jätta. Alates taktikalisest palli järgi jooksmisest ja lõpetades uue nimemänguga „Olga-volga“.

Ümbruskonna avastamine

Okei, Weimar saab suure plusspunkti. Weimar võis olla väiksem, kui Köln aga Weimarisse oli 5minutit jalutada, samas kui Kölni 42 minutit trammiga sõita. Lisaks tehti meile Weimaris linna tutvustav ekskursioon ja käisime ka koonduslaagris. Kölnis pidime minema katedraalitorni, aga kuna sinna ei jõudnud siis jäi ainsaks linnaavastamise kogemuseks õllekelder ja ülesannete ajal ise ringi kolamine. Jaja, ma võinuksin ise õhtul linna minna aga… piletiraha sinnaminekule ja tagasitulekule (1.70 ots), teised tahtsid esimese trammiga hommikul tulla, samas kui mina ei saa hommikuni üleval olla ja siis päeval täielikult seminarile keskenduda. Et jah, Kölnis olen olnud küll aga ega ma eriti palju head ja huvitavat seal ei näinud.

Ühilduvus välismaailmaga

Telefonilevi oli, internetist ma parem ei räägi. Tegelikult siis läks asi paremaks, kui ma avastasin et meie seminariruumis on teine internet. Seal ei olnud iga kahe sekundi tagant ühenduse katkemine ja ainsaks probleemiks jäi msn’i iseseisev väljalogimine.

Seltskond

Weimaris oli tore, sain seal Anca ja Leenega tuttavaks aga nad elavad ju nii kaugel. Walberbergis sain aga tuttavaks Nicki ja Ishaga (mõlemad Berliinis) ning Marinaga, kes elab Storkowis. Mida mul siis veel kurta? Tuleks ainult vaadata, et suhtlus ei katkeks. Muidugi ka Pip, Marco(Itaalia), Anna(Taani) ja Merita(Makedoonia) on need, kellega tahaksin kindlasti edasist kontakti hoida. Seega seltskonna suhtes jäävad Walberberg ja Weimar küllaltki võrdseks.

Uued teadmised ning oskused

Nagu ma enne ütlesin, ei saanud ma päris paljudest asjadest Weimaris aru just keelebarjääri tõttu, seega loomulikult sain ma Walberbergis rohkem teadmisi ja oskusi.

Transport

Trammist ma juba rääkisin ning muu transport käis kondimootoriga. Tagasiminek kujunes jälle omamoodi seikluseks. Selle asemel, et 15.11 Hammis Berliini rongile ümber istuda, tegi rong millega ma sinna pidanuksin jõudma, iga ülekäigu ees peatuse. Ju siis oli mingi elektroonika rivist väljas ja sain igas natukese aja tagant Saksamaa metsa ilu nautida. Hammi jõudes panin otseteed Reizecentrumisse ja sain uue pileti – tund aega hilisema rongiga Berliini. Ja see jäi ka hiljaks. Üldse, pea kõikide rongide taga oli märge, et 10-50 minutit hilinemist. Hetkel istun siis Berlini rongis ja loodan tõsimeeli, et ma jõuan Königs-Wusterhauseni rongile sest ma ei viitsi tund aega Ostbahnhofis olla. Samas… siis ma saaksin minna sushit sööma ja öelda homme, et ma ei tule tööle sest ma jõudsin kaks tundi hiljem koju ja olen surmväsinud. Aga saksa täpsus? Rongideni pole see vist küll jõudnud.

Saime viimaks Kölni peale minna. Seminar jaotati neljaks rühmaks ja vastavalt soovile sai kaasa kas videokaamera või fotoaparaadi. Ülesanne on minna teatud punkti, mis igal rühmal erinev ja seal tõestuseks pilt teha. Lisaks tuleb teha kas lühifilm või pildiesitlus teemal tüüpiline Euroopa/Saksaaa. Viimaseks ülesandeks saame kaasa muna ja õuna. Need tuli vahetada millegi parema vastu.

Oma kirikuni sõitsime S-bahniga ja jõudsime sellisesse väikesesse äärelinna. Kui ei teaks, et Köln kohe kõrval on, siis võiks täitsa arvata, et tegu Rapla suuruse linnakesega. Kiriku leidsime ka kiirelt üles ja samal ajal pildistasime tüüpilisi saksa asju: BWM, erinevad prügikonteinerid, keelusildid, Lidl jne. Kirikust pildi teinud jalutasime niisama majade vahel ringi ja mõtlesime, kus vahetust teha. Esimesena kohtasime titavankriga jalutavat noort ema, kes andis meile hügieenilise huulepulga ja valis vastu toore muna. Järgine vahetus autotöökojas ei läinud just väga hästi, sest keegi polnud õunast huvitatud. Niisama natukene majade vahel tilbendanud, otsustasime et suundume tagasi Kölni, sest seal on rohkem inimesi ja rohkem võimalusi. Raudteejaama otsides juhtusime nägema, kuidas üks vanem proua oma autot puhastas ja võtsime tema sihikule. Rääkisime ära, kes oleme ja mis meie ülesanne on ning pakkusime talle õuna. Esimese hooga tahtis ta meile raha pakkuda, mille peale me siis pead raputama ja keelduma hakkasime, sest raha ühe õuna eest oleks imelik vastu võtta ja ma ei usu, et me oleks tohtinud ka. Seejärel kadus ta natukeseks majja, võttis endale vist mõtlemisaega ja tuli välja – näete seda lindu? Sellega. Me andsime ühe tavalise õuna ja saime vastu selle! Ja see pole niisama suveniiripoest ostetud kujuke. Naise mitu aastat tagasi surnud mees oli kunstnik ja see linnuke tema tehtud. Mehe tehtud on ka see öökull, mida võib näha teisel pildil. Meie lõuad vajusid vist maani, sest tõesti! See on wow! Edasi me seda lindu ei vahetanud, imetlesime tükk aega ja tänasime ülevoolavalt ja jätsime viisakalt hüvasti. Nüüd ei teagi ainult, kes selle linnu lõplikult endale saab. Ma usun, et kõik (kaasaarvatud mina) tahaksime seda.

Kölni jõudes otsutasime lahku minna, sest osad tahtsid jalutada ja teised šopata. Mina kuulusin sinna viimaste sekka xD Kella viieni poetänaval jalutamist ja olingi mitme koti võrra rikkam. Ega ma palju ei ostnud, sest ma olen ju kokkuhoidlik. Ainult uued saapad, kaks seelikut, ühe pluusi, ripsmekoolutaja, pesu ja sukkpüksid. Jeapt, see pole üldse palju =D

Ideaalis pidanuksime me Kölni toomkiriku tippu ronima. Kui kõik koos olid, läksime sissepääsu juurde ja Olga avastas, et ta oli ära unustanud talvised lahtiolekuajad. Meie tahtsime kell viis sisse saada, aga talvel pandi see juba kell neli kinni. Kahju on küll, sest ei tea kas homme jõuab aga vähemalt saime niisama kirikus sees käia. Pole ma endiselt usklikuks hakanud, aga kirikutes mulle meeldib käia. Need on nii mõnusad ja pühad. Selliseid suuri kirikuid külastades hakkan ma alati ka mõtlema, et kuidas pagan see valmis ehitati ja huvitav mitu inimest surma said ja muud sellist teksti, sest isegi praegu ei ehitata ju nii võimsaid hooneid, mida imetleksid ka põlvkonnad aastasadu hiljem.

Kölni õhtu lõpetasime õllekeldris, kus oli poolkohustuslik võtta Kölschi (Kölni õlu, serveeritakse põhimõtteliselt limonaadiklaasides). Uskuge või ei aga mulle tõesti meeldis see! Kuigi ma olin kooner ja tellisin vaid ühe klaasi, ei joonud ma seda vingus näoga vaid lihtsalt nautisin. Ma loodan, et Berliini lähedal ka seda õlle saab osta, sest muidu saab minust jälle õllevihkaja. Natukene lobisesime seal niisama ja siis sõime ning seejärel rongiga Jugendakademiesse. Oleks hea meelega kauemaks jäänud aga poekotid ja kirjutamisinspiratsioon ja kevadväsimus (jaja, jaanuar on aga siin on muru roheline!) sundisid mind ümber otsustama.

Tegime kolme soovi kollaažid: mida ma soovin oma isiklikus elus, mida ma soovin oma projektis muuta ja mida ma soovin kultuurselt. Siin on valik meie seminari kunstike meistritöödest. Üritage siis minu oma ka üles leida =P Muidugi siis saate üles leida, kui pidid üles panen. Suure tõenäosusega teen ma suure pildipostituse kolmapäeva õhtul, kui olen kodus hea interneti juures.

Siin olles kuulen ka seda inglaste saksa keele aktsenti. Ma ei tea, kase selle all mõeldakse just seda, kuidas Pip ja Steven sõnu hääldavad või ei aga minu jaoks on see naljakas. Tegelikult ei tohiks ma küll sellist asja arutada, sest mu enda aktsent on tõenäoliselt 100x hullem aga natukene võin ju ikka muljetada. Kõige rohkem saan ma sellest aru, mida nad teevad täheühendiga -ch. Näiteks sõna „ich“ (hääldada põhimõtteliselt „ihh“ ja tähendus on „mina“) hääldavad nemad „ik“. Sõna „nicht“ (hääldada põhimõtteliselt „nihht“) hääldavad nemad „nikt“. Vahepeal pean küll aju ragistama, et aru saada, mis sõna mõeldakse aga küll ma lõpuks saan aru. Teine asi on inglispärane hääldamine. Need, kel inglise keel suus, saavad teha katse: kõigepealt öelda inglise keeles „war“ ja seejärel saksa keeles „war“ (vihje: loenagu kirjutatakse). Ja siis mõned pisiasjad veel, mida ma ei oska välja kirjutada, aga millest kuulates aru saab. Veel kord, ei ole ma ise saksa keeles midagi nii perfektne aga siiski on huvitav erinevaid aktsente kuulata.

Ja kui minu saksa keele peale minna… Mulle jõuab viimaks kohale, et tegelikult ma olen siiski üpris tugevalt arenenud. Kui on-arrival seminar möödus vingus ninaga, sest ma ei saanud midagi aru siis siin saan ma vähemalt kolmveerandist jutule kenasti pihta. Loomulikult ma kõiki sõnu ei tea, aga mõte jõuab kohale. Lisaks saan ma ise saksa keeles (sellest, kui grammatiliselt korrektne mu keel, me ei räägi) vestlusi maha pidada ja kui keegi minult saksa keeles midagi küsib, siis ma ei vasta „Ähh?“ vaid ütlen vastuse mida oodatakse. Onju see on areng! Aitäh Vikile, et ta mulle saksa keele töövihikuid jagas. Ma olen viimaks minevikust ka aru saanud. Valged kohad mu mõistuse saksa keele osas on jäänud, aga need on tunduvalt väiksemad kui varem.

Pärastlõunane pool koosnes meil Marionist, kes on Saksamaa NA esindaja ja tuli meie küsimustele vastama ja probleeme lahendama. Probleeme mul ei ole, küll aga oli üks suur ja kole küsimus – projekti varem lõpetamine. Mitte, et Blossin nii jube oleks aga mul tuleb mõelda sügisele ja ülikoolile. Tallinna ülikoolil (minu hetkeline esimene valik, kus haridusteed jätkata) on sisseastumisperiood 11.-17. juuli aga minu projekt lõpeb 27. juulil. Variant, kus ma kulutaksin ca 200€ lennupiletitele, teen sisseastumiseksamid ja siis lendan kümneks päevaks tagasi Saksamaale ei ole just mu lemmik… Seepärast oligi mul vaja Marioniga rääkida ja uurida, kas see oleks väga jube, kui ma projekti varem lõpetan. Nüüd tean, et mul on kolm varianti selle tegemiseks. Esimene on kõige keerulisem. Lõpetame mu projekti varem ära, sellega kaasneb natukene mailisaatmist või telefonikõnesid, et selgitada miks ma varem lõpetan ja kõik korras. Teine ja kõige lihtsam variant on, et ma tekitan endale niipalju vabu päevi, et saan need kolme töönädala ulatuses (15 päeva) välja võtta ja ei mingeid probleeme. Viimane ja minu lemmikvariant on see, et Blossin saab aru ülikooli tähtusest, ei nõua lollikstöötamist ja kingivad mulle kolm vaba nädalat. Ma sellele variandile parem ei mõtlegi, et nad ei taha üldse mind enne 27. juulit ära lasta. Sest kui tuleb see variant… siis tuleb ka väga palju draamat.

Huvi pärast tegin natukene matemaatikat ka. Kuu söögiraha on meil umm… 215 euri. Täna oli meil tabel, kus oli siis kirjas palju igale söögikorrale peaks päevas raha kulutama. Hommikusöök 1,53€, lõunasöök 2,73€, õhtusöök 2,73€ ja mingi imeliks Isgesamt 7€. Nädalas siis peaks mul minema ca 50€ ainuüksi toidu peale. Ja mul läheb? Tadadadadadadaaaaaaaa – ca 30 euri! Kokkuhoidlik või mis? Aga 50€ toidu peale kulutada. Jeebus, mida ma siis ostma peaksin? Kalamari ja hanemaksapasteet 24/7 vist.