Minu Eesti



Ja saabki minu kaks nädalat Eestimaa pinnal läbi. Logisen Edelaraudtee rongis ja istudes ilma pehmenduseta tooli peal, üritan välja mõelda mida ma siin selle neljateistkümne päeva jooksul korda jõudsin saata.

  • Uut Harry Potteri filmi käisin vaatamas. Esimest korda seitsme filmi peale oli täiega kurb hetk, kus tõesti pisar hakkas tulema ja Kati itsitas kõrval. Nohjah, nii palju siis sellest momendist. Aga üldiselt jätkavad Harry Potteri filmid traditsiooni, minnes järjest kehvemaks ning tekitades tõsiseid loogikavigu (kuidas pagan teadis Snape Harry ja Hermione redupaika ning sai Gryffindori mõõga tiiki panna, kui neil kahel polnud kotis Siriuse vanavanaisa portreed? Ahh? Ahhhh?) Okei, väga jube polnud aga parim ka mitte. Eriti kui ma telekast esimest osa juhtusin nägema ning sellega võrdlesin: ilus ja habemega Dumbeldore, raamatust ei olnud väga paljut välja jäetud, Harry oli tõesti kena, kooli peal liikusid vaimud ning õpilased kandsid rüüsid. Eks siis oli muru rohelisem ja taevas sinisem.
  • Kelgutamineeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeee! Berliini ümbruses pole ma leidnud isegi Mahlamäe mäe suurust mäge. Aga meil Rapla lähedal on ju olemas Paluküla mägi! Seega, tuli toppida seltskond (Mooni, Maku, Kaupo, Risto, Janar, Anneliis, Urmo, Tiit, Raiko, Märt.. keegi veel?) kolme autosse, lisada paar salvokat, pepukad, roolikelk, kile ja tavaline kelk ning lihtsalt minna. Ma ei saa aru, kelle meelest võiks koos 18. sünnipäevaga ka kelgutamisega hüvasti jätta, puhas lõbu ju. Natuke sai küll lund krae vahele, korduvalt pikali käidud, Monikaga „kakeldud“ ja hiljem tuli kraavi vajunud autot välja sikutada(kummardused siin Alu rahvale), aga ikkagi oli tore =D Teiseks kelgutamiseks vedasin Mihkli välja, et enne kasarmusse tagasi saatmist veel natuke piinata lõbutseda. Seekordseks liumäeks sai Pumbakas, kus väiksed lapsed vaatasid meietaolisi nagu ilmaimet. Pehmed lumehanged, ootamatud jääkamad, hüpekad ja lihtsalt hea rada – kõik sai üles leitud. Õnneks jäädavaid vigastusi kellelegi ei tekitatud. Järgmine aasta jälle.
  • Jõulud. Jap, ei kujuta ettegi enam, et ma oleksin Saksamaal viibinud see pühadeperiood. Ma oleksin kõigest ilma jäänud! Pere, verivorst, korralik sinep, koogid ja muidugi ka kingid xD
  • Aasta 2011 tuli ikkagi Eestis, ei jäänud ma midagi Brandenburgi väravate juurde ilutulestikku vaatama. Mitte et ma Rapla omagi korralikult näinud oleksin. Mõningad mehed olid liiga ametis vaidlemisega kas Briti inglise ja USA inglise keel on sarnased või erinevad, selle asemel et kella vaadata. Viljandi maanteel RVG juures see uus aasta siis üks hetk meile tuli ja šampa lahti sai korgitud. Kuuse juures nägin ka tuttavad järjest ära. Mõne sai tormakas kallistushoos lummegi pikali hüpatud. Isegi Kati leidsime üles. Mina otsisin teda ja tema otsis mind aga lõpuks kokku põrkasime. Ära minnes sain Rapla lund ka maitsta. Teadsin ma jee, et kui ühelpool valli on kõvakstallatud lumi, millel vabalt tiritamme võib visata, et siis teisel pool valli samamoodi julgelt astudes kukud sa maaliliselt kõhuli(ausõna, sellel ei olnud mingit seost šampuse ja Pina Coladaga). Ja kui normaalsed inimesed panevad käed ette, siis ma lendasin niimoodi et käsi ka ette ei pannud, nagu Mihkel mulle hiljem umbes 10x meelde tuletas. Ja ega ma püsti ei tõusnud. Ohei, enne ma naersin natukene seal lamades. Lumine aastavahetus =)
  • Kooli vaatasin kaaaaaaa üle. Kuidas muidu siis? Sai õpetajatega mõni sõna juttu aetud, sööklas käidud ja õpilasesinduse uus mööblipaigutus üle vaadatud. Tegelikult tekkis ka tahtmine tagasi kooli tulla. Mõned tunnid jätaks vahele aga teistes käiks küll hea meelega. Raamatukogule viisin autogrammiga kaunistatud uue raamatu, et ma ikka neil meeles püsiksin.
  • Kõikide olulisemate inimestega sai trehvatud ning kallistatud. Rumm jäi küll kahjuks joomata ja moosisai söömata, aga eks suvel ka jõuab. Oma kallil saatval organisatsioonil käisin Märjamaal külas ja Pärnusse juhtusin ka korra. Meie Pubi sai lausa mitu korda külastatud (ma endiselt vihkan seda, et ma ei saa piljardilauale münti sisse pandud) ning ka Tallinna elanikega lobisetud. Kuigi jah, kahte tallinnlast ei näinud =( Aga mul oli tihe ajagraafik. Päriselt ka!
  • Tulevikuplaanid sain selgemalt paika. Viljandi Kultuuriakadeemia huvialajuhi kriipsutasin nimekirjast välja ja sama teed läks ka Pedagoogilise Seminari rahvusvaheline noorsootöö (tegelikult on see hetkel plaan B). Minu plaan A on Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö. Pisike probleem on ainult see, et sisseastumiskatsete periood on 11.-17. juuli. Ja minu projekt peaks lõppema 27. juulil. Eks mul valikuid ole: lendan 10.07 Eestisse ülikooli sisse astuma ja 18.07 Saksamaale tagasi. Olen 9 päeva Saksamaal ja lendan uuesti Eestisse. Või siis õnnestub mul Blossiniga kokkuleppele jõuda ja ma võin 10. lõplikult ära tulla. Või siis saan ma meilile vastuse ning saan teada täpse kuupäeva sotsiaaltöö vestluse ja katse kohta. Ja kui ma Blossiniga kokkuleppele ei saa ning nad tahavad mind 27.juulini seal hoida ning kui ma ei taha järjekordselt 3000 lennupiletitele kulutada, siis ma olen paha vabatahtlik ja tulen lihtsalt ära.
  • Süüa sain ka ja niipalju, et püksid pagan jäid natuke kitsaks. Saksamaal tagasi olles algab jälle igapäevane jooga ja vaatan kas suudan ca kuu aega magusata olla. Suvi tuleb ju, vaja bikiinivormi saada. Mitte et ma seda söögirallit kahetseksin. Kohukesed, verileib ja üldse Eesti toit mõjus vähemalt mu vaimule hästi. Toitu võtsin kaasa ka ja mitte vähe. Ütleme nii, et kui Eestisse jõudes kaalus mu kott 11kg siis Tallinnas check-ini tehes tuli kaaluks 17.3kg… Mingeid sangpomme ma kotti ei toppinud, ehk vähemalt 6kg peaks siis puhtalt Eesti toit olema.
  • Ja saunas sain ka käia =)
  • Raamatuid lugesin niiiiii palju. Saksamaal olles olen ma ainult Harry Potteri neljandat osa mitusada korda läbi lugenud ja enda raamatut ka aga saksakeelsete teosteni pole ma veel jõudnud(kui ajakirju sisse ei loe). Eestis oli hea raamatukapi kallale minna ja sealt järjest vanad head teosed ette võtta: Saladuslik saar, Kapten Granti lapsed, Perekond jms. Mustad Haarmed (autoril oli hea idee: Jumal töötab Põrgus =D) sain koos Cataclysmi karbiga ning lugesin sellegi läbi. Jama on muidugi see, et minu kiire lugemisoskus oleks nagu läinud. Ma loodan, et asi on lihtsalt selles, et ma pole ammu praktikat saanud, mitte selles et ma olen lootuselt vanaks jäänud.

Nüüd jaanuarikuine äralend oli kordades kurvem kui see, mis juulis toimus. Kõik hüvastijätud olid kurvemad ja lennukis Tallinnale viimast pilku heites tahtis pisar ka silma tulla. Pea seitse pikka kuud ei näe ma Eestit ja sõpru. Eks enne oli mul põnevust ja ärevust rohkem. Nüüd tean juba Saksamaa igapäevaelu: töö, kus vahepeal midagi teha ei ole, saksa keel, mida on totakalt raske õppida, kellegi kaissu lebotama pole ronida ja nädalasisestel õhtutel niisama kodus istumine. Kui enne sain hõisata, et „Mis koduigatsus? Minul seda küll ei ole!“ siis nüüd ma usun, et see tuleb. Ja topelt, ikka topelt.
Aga ma üritan samas ka positiivselt mõelda, sest ise ma ju siia tükkisin. Kindlasti saan siit väärt kogemusi, ülikoolis ma nagunii see aasta poleks viitsinud õppida, saan reisida (mu mid-term seminar tõsteti ringi. See on järgmine nädal ja lääne-Saksamaal. Müncheni kanti on ka mul vaja veel jõuda) ning loomulikult uued tutvused. Seega ma ei kahetse, et siia tulin aga siiski… mõned inimesed oleks hea meelega kohvrisse pakkinud ning kaasa võtnud.