Üks päev Berliinis: ekskursioon ja pool liitrit läinud

Neljapäeva õhtul mõtlesin ma tükk aega, millist tuuri ma reedel teha tahan, sest valikut tegelikult on. Lõpuks otsustasin Free Touri kasuks, mille poolt rääkis odavus ja lühem kestvus. Küll ma selle pikema tuuri siis ette võtan, kui ilmad juba soojemad on. Kella kümneks jõudsin Berliini ja kolasin natuke niisama poodides ringi, enne kui Alexanderplatzil Starbucksi ees teisi ootama jäin. Kokku tuli meid üllatavalt vähe – vaid neli inimest. Üks tüdruk New Yorkist (elab hetkel Londonis ja õpib inseneriks), üks maailmarändurist inglise kutt ja üks Hiina tüdruk. Giid mõtleski vahepeal, et äkki teha siis tuur üldse kella ühest aga otsustas lõpuks, et läheme siis neljakesi.

Kuna giid ise on kunstnik ja tal on väga palju ka artistidest sõpru, siis tema keskendubki rohkem sellisele loomingulisele poolele. Kui Amsterdamis räägiti meile linna ajaloost, mõned tähtsamad hooned jms näidati ära, siis Berliinis oli rohkem kolamist. Näiteks üks suur maja minu keeltekooli lähedal, kus ma käisin poodides kolamas. Kaks meetrit sellest oleks tulnud minna ühte siseõue, kus on superkenad grafitid. Kas ma ise leidsin selle üles? Ei. Või oleksin ma üles leidnud suure ronimishalli ja torni, millel saab suvel väljas ronida. Nope. Või teaksin ma nüüd kuidas minna Türgi kvartalisse, kus on odavad asjad või turule, kus müüakse kõike ja mis toimub iga pühapäev? Mulle oli see tuur kasulik küll. Ja tegelikult meeldis ka see, et meid nii vähe oli, sest siis jäi mulje, nagu oleks lihtsalt sõpradega jalutamas. Möödaminnes rääkis ta meile squattimisest ja erinevatest grafitikunstnikest. Aga jah, pildid ütlevad alati rohkem kui minu vigased faktid, nii et vaadake.

Pärast tuuri ja pärast seda, kui ma olin teised rongi peale/Berliini müüri äärde juhatanud läksin tagasi Alexasse, kus ma hommikul olin juba vereandmise telki näinud. Eestis andsin ma viimati verd 1. juulil, täpselt enne kui Shanghaisse läksin. Viisakad pool aastat möödas, otsustasin siin ka proovida. Läksin siis kohale ja viskasin oma IDkaardi letti ja ütlesin, et tulin verd andma. Natuke uuriti ja puuriti seda plastjuppi ja anti siis paber ette. Teate küll seda tavapärast küsimustikku. Tunti huvi ka, et kas ma saan ikka ise kõigest aru (saksakeelne ju loomulikult) või kas mul on abi vaja. Aga sain ise aru, kaks korda kasutasin ainult sõnaraamatu abi. Seejärel oli hemoglobiini ja temperatuuri mõõtmine ning istumine järjekorras. Käe peale pandi mul kleeps, et esimest korda verd andmas. Vestlusele (kus paber üle vaadati) sain vist umbes 8minuti möödudes. Seal ka kutt vaatas koopiat mu IDkaardist ja uuris, mis ma Saksamaal teen. Korraks läks ta inglise keelele üle, aga siis tagasi saksa keelele, sest see oli lihtsam. Paberile triipkood peale pandud ja läksin järgmise laua taha, kust sain väikse plastkarbi täis asju(verekotid ja muu selline teema) ning 5€ kinkekaardi Media Markti ja veel ühe vautšeri (järgmine kord verd andma tulles selle ette näitan, saan esmaabikoti). Uurisin ka siis seda, et kuhu ma üldse saan verd andma tulla järgmine kord, sest ega nad ju iga päev Alexas ei passi. Hiljem tuligi ta mulle voodi juurde ütlema, et verebuss on iga reede Alexanderplatzi metroojaama kõrval. Tuleb see siis meelde jätta.

Voodid ja muu vereandmiseportseduur oli samasugune nagu Eestis, mitte midagi uut ega hirmutavat. Ja niimoodi ma jäingi siis 500 milliliitrist ilma =) Kui see täis sai ei tohtinud ma veel istuligi tõusta. Kõigepealt pidin lamama ning vett jooma ja magusaid komme sööma. Seejärel võisin istuli tõusta ja pidin natuke niimoodi olema ja umbes 10 minuti möödudes võisin voodi pealt maha ronida. Muidugi küsiti koguaeg, et kuidas ma end tunnen. Lõpetuseks saadeti laua taha istuma ja võileibu sööma. Yeapt, oli tore reedene päev. Ja eriti tore oli see, et vereandmise juures toimus 80% suhtlusest saksa keeles. Ma vist tõesti arenen.

Ahjaa, laupäeva magasin ma kodus niisama maha. Ja ma ei tea veel, kas ma pühapäeval magan samamoodi maha või lähen Berliini seda turgu avastama.