Ameeriklased Friedersdorfis

Läksime Maliniga poodi süüa ostma ja muidugi rääkisime inglise keeles. Esimest korda nägime poes ka mingeid 16aastaseid noori. No need siis jõllitasid nii et ikka jõllitasid ja mitte silmanurgast vaid otse. Vähemalt ei häbene. Malin sattus nendega samasse kassajärjekorda seisma ja kuulas nende juttu pealt, mis oli a’la: “Ameerikas söövad nad ju koguaeg hamburgereid lihaga (olime ostnud juustuburkse ja lihatükke). Friikartuleid ka siis juurde.” Midagi oli vist veel aga jah, neile jäi mulje, et oleme USAst. Pärast saime ikka päris kenasti naerda, sest meie inglise keel küll nii puhas ei ole, et seda emakeeleks võiks pidada aga jah… Üllatav et nad selle peale ei tulnud, et me võime saksa keelest aru saada. Olekski pidanud siis üks hetk midagi saksa keeles rääkima hakkama. Huvitav olnuks nägusid jälgida.

Saksa keelt sai ka nii palju et… toimus aasta esimene koosolek ja see algas 12.30. Esimesed paar tundi on okeid, suudan kuulata küll aga siis keskendumisvõime lihtsalt kaob ja hakkan muude asjadega tegelema (saksa keele töövihik, sodimine, vee joomas käimine). Ärge nüüd näpuga näitama tulge, sest kas teie kujutate ette 4 tundi kestvat võõrkeele tundi, kus pole ka tõlget ega seletamisi? Kes kujutab siis palju õnne aga minu aju oli küll tühjaks pigistatud. Veensime Jana ära, et meil on vaja ilmtingimata 16.42 bussiga Friedersdorfi minna, sest muidu me ei jõua äkki poodi ja sureme nälga ja niimoodi pääsemisegi pool viis tulema. Koosolek jätkub esmaspäeval, mina olen siis seminaril. Yessss!