Tööelu missugune

Jube, kui palju meile tööd on teha antud! Me pole jõudnud pingpongi mängida, Malin pole jõudnud laua all magada ja ma pole ühtegi filmi vaadanud. Ennekuulmatu! Tundub nagu osad inimesed oleksid meie olemasolu alles nüüd avastanud. Kõigepealt saime poola ja saksakeelseid sertifikaate trükkida, millega oli tapvalt palju jamamist. Küll oli üks logo (kolm logo seal peal kokku) liiga suur ja siis teine liiga väike ja siis jäi välja trükkimisel logo kohale must laik või jäi paber printerisse kinni. Või poolakad otsustasid oma pärisnime asemele hüüdnime kirjutada ja me pidime osad sertifikaadid ümber tegema ja siis ei mahtunud templid ära ja oli vaja uuesti printida ning siis tuli välja, et kõik poolakad polegi mõlemast seminarist osa võtnud ja neil tohib olla vaid ühe seminari tunnistus. Buuh. Ann andis meile teksti tõlkida, mille me suurima südamerahuga Google Translatori abil ära tegime (ma üritasin ise tõlkida, andsin alla), Stefanie andis statistikat teha (palju inimesi ühest kaustast on Berliinist, palju Brandenburgist ja palju mujalt) ja koosolekust arvutisse kokkuvõte kirjutada ning seminarihotellis saime toole ja laudu tassida. Ahjaa, seinakalendrile pidime ka seminare paika kleepima Jana ja Anni jaoks. Aga ega ma ei kurda, et meil tööd on viimaks – täitsa tore on kasulik olla.

Reede hommikul kell 4.59 istun rongi peale ja alustan kuue tunni pikkust sõitu mid-term seminarile Kölni lähedal. 5 päeva olen seal ning loodan, et tagasi tulles ka meil tööd on. Kurb on tegelikult ka see, et üha kiiremini jõuab lähemale veebruar, mis tähendab seda, et Malin ja Ann lahkuvad Blossinist. Pagan noh, mida ma ilma nende kaheta peale peaksin hakkama? Midagi muud olulist polegi nagu siin juhtunud, eks ma jälle kirjutan kui peaks toimuma…