1 kilomeeter ülesmäge

Reedel magasin ma tund aega ja ometigi olin ma nii välja puhanud, nagu oleksin kaheksa tundi täis maganud. Kahjuks see väljapuhanud tunne lõpmatuseni ei säilinud. Kui sain Ostbahnhofis rongi peale, hakkas silm iga natukese aja tagant kinni vajuma. Magasin ja nägin und ning siis vahepeal ehmatasin end ärkvele, et egas ma jumala pärast Kölni Hbf’ist mööda ei ole sõitnud. Natuke peale ühteteist väljusin Kölnis ja hakkasin edasist transpordivahendit otsima. Sellega läks mul aega, sest ma sain koduleheküljel kirjas olnust valesti aru. Seal oli kirjas, et võtke trammiliin nr 18. Ma siis otsin trammiliini. Käisin väljas ära, ostsin pileti, uurisin kalendermärkmike ja viimaks küsisin infost. Ja sealt juhatati mind siis U-Bahni peale (põhimõtteliselt siis metroo). Vot seda, et U-Bahn ja tramm Kölnis sama asja tähendavad, minu aju küll kokku ei viinud. Korraks kobisin ka õige „trammi“ pealt maha, sest ma ei näinud trammis sees olevalt plaanilt oma peatust. Vaatasin väljas plaanilt üle ja oli olemas küll. Okei, jäin siis uut ootama. Kui peale istusin, siis suutsin endas ka juba paanikat tekitada, et olen mööda sõitnud. Ma oleksin pidanud Schwadorfi jõudma 32 minutiga. Vaatan, et kell juba kaks läbi aga ei mingit minu peatust. Kerge paanika tekib juba, et kuhu pagan ma nüüd sõidan. Lõpuks rahustan end maha, et tramm hilineb lihtsalt. Viimaks kui ma Schwadorfis maha saan, jõuab kohale: rong väljus 12.10 see tähendab et +32 minutit on 12.42 ehk rong jõudis õigel ajal…

Mingeid silte, mis mind Jugendakademie poole juhataksid ma küll ei näe. Võtan esimesel vastutuleval naisel sabast kinni ja uurin temalt, kus Jugendakademie asub (jaaaa! Saksa keeles!). Seletab ära ja hakkan astuma. Ja astun ja astun ja astun. Teen juba jope lahti, sest palav hakkab, peidan kindad tasku ja tunnen kuidas selg märjaks hakkab minema. Suuremas osas läheb tee ülesmäge, algul majade ja lõpuosa hobusekoplite vahelt läbi. Teen fliisi lahti ja nean mõttes neid, kes sunnivad vabatahtlikke raske kohvriga sinna üles ronima. Kujutan juba ette, mis ma teen, kui tuleks välja, et olen vaja raja peale. Tubli pooltund hiljem (või rohkemgi veel) näen lõpuks kauaoodatud maja ära. Sinna sissesaamisega läheb ka tublisti aega aga viimaks olen kohal. Esimene vabatahtlik!

 

Natukene teistest osalejatest:
Pip, 28aastane, Inglismaa, minu toakaaslane – tema organisatsioon unustas mid-term seminari ära ja seega toimub tema mid-term seminar päev pärast projekti lõppemist. Siit edasi lendab ta otse koju.

Ishi (võin nimega puusse panna), 21aastane, Belgia – tema isa on Indiast, tema ema on Itaaliast ja ta sündis Belgias. Ta räägib prantsuse ja inglise keelt väga hästi. Natukene halvemini räägib ta itaalia, hindi, hispaania ja türgi keelt. Oma Erasmuse aasta tegi ta Türgis. Töötab muidu Berliinis ja lubasime veel kokku saada.

Merita, 24aastane, Makedoonia – ta on pooleldi Türgist. Tema mentor ei pööranud Merita viisa aegumisele tähelepanu ja seega lõpetas Merita illegaalina. Niisiis pidi ta vahepeal tagasi Makedooniasse minema, et siis naastes EVSi jätkata.

Marina, 23aastane, Hispaania – elab Friedersdorfist ca 20 km kaugusel Storkowis!!! Üksteist leides olime ikka suhteliselt üllatunud, et nii samas kohas elame. Buss, millega ma Königs-Wusterhausenist Friededsdorfi sõitsin, läks edasi Storkowi. Hetkel jõudsime juba kokkuleppe teha, et peame üksteisele külla minema, et mitte igavusse ära surra.

Georg, 24?aastane, Rumeenia – tal on neli autot ja ta on ise ka mid-term seminari korraldanud.
Lisaks neile on siin ka väga mitmed osalejad minu on-arrival seminarilt: Julia Slovakkiast, Tatjana ja Karina Venemaalt ning Gabo ja Attila Ungarist.

Kuna Pip oli üks neist, kes käis õlle toomas, siis kogunevad inimesed meie tuppa õlle jooma ja juttu ajama. Proovin ise ka Kölni Kölschi ära. Väga jube polnudki, kuigi suutsin ainult pool pudelit ära juua. Kella poole kümnest keerasin end igaljuhul voodisse magama, et hommikul magamata jäänud uni ära kasutada.