Viimane päev ja kokkuvõte

Viienda päeva hommik seisnes eilse linnaskäigu tulemuste demonstreerimises ja parima rühma valimises. Parim osa oli minu meelest siis kui näidati, mida vahetati õuna ja muna vastu. Tulemused: kaks kassettmakki(või videomakki… sellised suured kolakad olid), uisud, šampusepudel, linnuke (meie oma!), hügieeniline huulepulk ja vist oli midagi veel, aga kuna ma ei mäleta, siis olid järelikult väheolulised. Meie rühma linnukese sain loosi tulemusena endale. Ega jah, loteriides mul ei vea, aga linnukeste loosimises küll. Pärastlõunane osa koosnes töötubadest. Mina, Pip ja Tatjana tegime massaaži töötuba. Tatjanal oli selge eelis – ta on õppinud massaaži tegemist inimestele, kellel on spasmid samas kui mina oskasin lihtsalt seda teha, mida ma koolis ja igalpool mujal inimeste peal harjutanud olen (algteadmised sain karate treeninglaagrist). Õpitoas osalejad jäid igaljuhul rahule. Teised õpitoad olid spordiõpituba, siis vist HIV/AIDS õpituba ja viimane töörühm uuris seda, kuidas Saksamaale ülikooli kandideerida või tööle tulla, kui EVS lõpeb. Rääkisin ka Olgaga Saksamaal sotsiaaltöö õppimisest. Ta ise õpib ühes hinnatuimas kõrgkoolis justnimelt sotsiaaltöö alal ja see peaks tõlgituna olema Katoliiklik Kõrgkool. Positiivne selle kooli juures olevat ka see, et neile meeldivad välisõpilased ja nad hindavad ka erinevaid tegevusi, kui tahad kooli sisse saada. Ehk siis minu puhul: välismaalane? Punkt kirja. Tegid EVSi? Punkt kirja. Paar(kümmend) punkti veel ja saangi sisse. Aga ei, ma ei muutnud ootamatult meelt ega plaani Saksamaal bakalaureust omandada. Pigem mõtlen Erasmuse peale ja seejärel ehk magister Saksamaal teha. Aga kõik on veel nii kauge tulevik, et midagi kindlat ma ei saa lubada. Pealegi, kuus pidavat kooli kodulehe hinnangul minema ca 600 euri, nii et tuleb hakata raha korjama.

 

Teisipäeva õhtul oli meil siis ka korralik pidu, mis ühtlasi oli sünnipäevapidu, sest lätlannal Dacal oli 25. sünnipäev. Kaunistasime talle tooli, tõime lilled, laulsime laulu ja tõstsime peaaegu et pea lakke kinni. Toitude poole pealt oli meil juustufondüü ja šokolaadifondüü, kommi, krõpsu, puuvilju, vahukomme, vahukoort, jäätist ja loomulikult kooki. Alkoholi poole pealt oli Pina Colada virgin, õlle, viina, veini ja šampust. Väga mõnus seminari lõpetamine oli. Viimase blogipostid lõpetaksin ka ühe korraliku kokkuvõttega:

Toit

Weimaris olid kõik söögikorrad sellised, et keele viis alla. Walberbergis… Minu lemmik oli lõunasöök, sest hommikusöök koosnes mul võileibadest, õunast ja teest (ma ju magusat ei söö hetkel, seega igasugused krõbinad jäid ära) ning õhtusöök võileibadest, salatist ja teest (jällegi, magusat ei söö ja magustoitu ka seega mitte). Lõunasöögil aga oli salat, supp ja praad. Seega on mul võileibadest kõriauguni ja mõtlen juba Blossini lõunasöökide peale, kus on tõesti valikut.

Koolitajad
Siin teeb Walberberg Weimarile pika puuga ära. David ja Olga olid minu jaoks tunduvamalt sõbralikumad ja ägedamad kui Gudrun ja ummm…ma olen nime unustanud.

Seminar
Ka siin on Walberberg Weimarist üle. Võib-olla mõjutab seda see, et ma saan saksa keelest paremini aru. Weimarist mõeldes tuleb tihtipeale esimesena meelde see kuidas ma lihtsalt igavlesin, sest ma ei saanud aru ja väga nõme on ise koguaeg tõlget nõuda. Samas on minu meelest väga veider alles paar kuud tagasi riiki saabunud vabatahtlikelt on-arrival seminaril eeldada sellist keeleoskust, nagu mina olen praegu mid-term seminariks kokku korjanud. Mängud olid ka Walberbergis uuemad ning sain mitu head ideed meelde jätta. Alates taktikalisest palli järgi jooksmisest ja lõpetades uue nimemänguga „Olga-volga“.

Ümbruskonna avastamine

Okei, Weimar saab suure plusspunkti. Weimar võis olla väiksem, kui Köln aga Weimarisse oli 5minutit jalutada, samas kui Kölni 42 minutit trammiga sõita. Lisaks tehti meile Weimaris linna tutvustav ekskursioon ja käisime ka koonduslaagris. Kölnis pidime minema katedraalitorni, aga kuna sinna ei jõudnud siis jäi ainsaks linnaavastamise kogemuseks õllekelder ja ülesannete ajal ise ringi kolamine. Jaja, ma võinuksin ise õhtul linna minna aga… piletiraha sinnaminekule ja tagasitulekule (1.70 ots), teised tahtsid esimese trammiga hommikul tulla, samas kui mina ei saa hommikuni üleval olla ja siis päeval täielikult seminarile keskenduda. Et jah, Kölnis olen olnud küll aga ega ma eriti palju head ja huvitavat seal ei näinud.

Ühilduvus välismaailmaga

Telefonilevi oli, internetist ma parem ei räägi. Tegelikult siis läks asi paremaks, kui ma avastasin et meie seminariruumis on teine internet. Seal ei olnud iga kahe sekundi tagant ühenduse katkemine ja ainsaks probleemiks jäi msn’i iseseisev väljalogimine.

Seltskond

Weimaris oli tore, sain seal Anca ja Leenega tuttavaks aga nad elavad ju nii kaugel. Walberbergis sain aga tuttavaks Nicki ja Ishaga (mõlemad Berliinis) ning Marinaga, kes elab Storkowis. Mida mul siis veel kurta? Tuleks ainult vaadata, et suhtlus ei katkeks. Muidugi ka Pip, Marco(Itaalia), Anna(Taani) ja Merita(Makedoonia) on need, kellega tahaksin kindlasti edasist kontakti hoida. Seega seltskonna suhtes jäävad Walberberg ja Weimar küllaltki võrdseks.

Uued teadmised ning oskused

Nagu ma enne ütlesin, ei saanud ma päris paljudest asjadest Weimaris aru just keelebarjääri tõttu, seega loomulikult sain ma Walberbergis rohkem teadmisi ja oskusi.

Transport

Trammist ma juba rääkisin ning muu transport käis kondimootoriga. Tagasiminek kujunes jälle omamoodi seikluseks. Selle asemel, et 15.11 Hammis Berliini rongile ümber istuda, tegi rong millega ma sinna pidanuksin jõudma, iga ülekäigu ees peatuse. Ju siis oli mingi elektroonika rivist väljas ja sain igas natukese aja tagant Saksamaa metsa ilu nautida. Hammi jõudes panin otseteed Reizecentrumisse ja sain uue pileti – tund aega hilisema rongiga Berliini. Ja see jäi ka hiljaks. Üldse, pea kõikide rongide taga oli märge, et 10-50 minutit hilinemist. Hetkel istun siis Berlini rongis ja loodan tõsimeeli, et ma jõuan Königs-Wusterhauseni rongile sest ma ei viitsi tund aega Ostbahnhofis olla. Samas… siis ma saaksin minna sushit sööma ja öelda homme, et ma ei tule tööle sest ma jõudsin kaks tundi hiljem koju ja olen surmväsinud. Aga saksa täpsus? Rongideni pole see vist küll jõudnud.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: