Kolmeteist tunnine tööpäev

Kui nüüd hästi ausalt öelda, siis tegelikult ei olnud kolmteist tundi. Oli kaksteist ja pool tundi. Kolmteist kõlab lihtsalt ägedamalt. Kuidas kõik siis algas? Patrick oli täpselt kell kaheksa ukse all ja küllaltki uniselt kebisime autosse. Töö juures tuli esimese asjana viide seminariruumi statiivid ja kaamerad üles panna, juhtmed ühendada ning lisaakud kuskile nähtavasse kohta jätta. Esimene ja teine seminariruum sai endale parimad filmijad: minu ja Malini. Teised pidid leppima intervjueerijaga.

Igaljuhul, seminaril osalejate ülesanne oli teha läbi intervjuu kooli sissesaamiseks. Igal noorel oli oma kindel kool, kuhu nad soovisid kandideerida ning nad pidid küsimustele vastama, end tutvustama ja kõik muu intervjuu teema. Muidugi ma võisin ka valesti aru saada, aga põhimõte peaks küll selline olema. Ruumis olid: intervjueerija, mina kui filmija, kolm osalejast hindajat ja vaene õpilane, kes pidi endast parima mulje jätma. Muidugi ei olnud see kõik päriselt, vaid lihtsalt harjutamiseks. Sellest hoolimata olid osad ikka närvis, mis närvis: keerutati ja näpiti juukseid, jalad tantsisid põrandal, käega varjati suud, keerutati näppe ja kõike muud sellist. Muidugi ka näost punaseks minemine ja intervjueerija poolt antud tee mittejoomine. Eks oma osa andis ka see, et nad teadsid filmikaamera olemasolust ja sellest et neli inimest nende esinemist karmilt hindavad.

Ma küll ei tea, milleks seda filmimist vaja oli… Me vaatasime läbi vaid mõndade inimeste videod, et käitumise üle pisut rohkem arutada. Kahel tüdrukul oli CV’sse kirjutatud ka see, et neil on väga hea inglise keele oskus. Thomas (seminariruumi nr1 intervjueerija) andis neile muidugi kohe võimaluse keeleoskust testida – minu peal =D Esimene kord pidin tellima kalendri, sest tüdruk tahtis vist mingisesse sekretärikooli vms õppima minna. Esimese hooga oli tal muidugi: ööööömäääh? Pärastpoole kui toimunut üle rääkisime, siis süüdistas ta mind liiga kiires rääkimises. Ise lindilt kuulates küll nagu seda ei täheldanud… Teine kord pidin oma haigele hobusele loomaarsti kutsuma, huvitavad ülesanded ju xD Aga inglise keel oli neil nagu ikka. Sõnade leidmisega jäid mõlemad jänni aga ju nad siis ei osanud arvatagi, et nad lisaks intervjuule ka inglise keeles mingi ülesande peavad läbi tegema.

Lisaks sai üks poiss arvutiosadest rääkida ja teine pidi mingi füüsikaülesande lahendama. Muidugi ka matemaatikaülesanne tüdrukule, kes ütles, et ta on matemaatikas väga hea: summa on 100 000 eurot, intress on 6% aastas, raha võetakse 10 aasta pärast välja. Palju raha saadakse? Kahjuks tal ei õnnestunud seda ära lahendada… Üldises plaanis oli see filmimine kordades huvitavam, kui ma olin arvanud. Ma sain ise targemaks, oli hea kuulata ja jälle nentida, et ma mõistan natuke rohkem saksa keelt kui enne.

Niimoodi möödus minu päev 10-12 ja 14-17. Lõuna ajal ma sõin ja siis… pagan ma ei mäleta enam, mida me tegime (lühike mälu) aga midagi tegime. Kell viis korjasime kaamerad kokku ning avastasime, et laua peal ootab kaks umbes saja flaieriga hunnikut, mis on vaja ära voltida. Tähtsam ülesanne oli siiski viie seminariruumi kaameratelt videod DVD’dele kõrvetada. Sellega läks juba aega, rohkem aega kui oskasime arvata ja seda aega meil väga ei olnud, sest kella seitsmest oli vaja Funsportshalle’sse minna ning ronimiseks asjad valmis sättida. Lõpuks jäi nii, et Malin ja Patrick läksid sinna ning mina lõpetasin plaatide kõrvetamise.

Ronimisel sain jälle modelliks olla, näitasin kuidas rakmed selga panna, ronisin natukene seinal ja kukkusin alla ka. Üldiselt grupp üllatas meid. Oli vaid üks poiss, kes suutis rakmed tagurpidi selga panna. Suuremaks probleemiks osutus see, et unustati klambrite kinnitusi kontrollida… Ühel läks läks klamber lahti (õnneks olid nad just maha jõudnud) ja paaril kontrollisin ma ise klambri üle ning nad said minult noomida, et seda kinni ei keeranud. Ajuvaba, selline  tähtis asi ära unustada… Köisi jäeti ka liialt lõdevamks ning pidime tormama olukorda päästma aga üldises plaanis olid nad targemad, kui senised ronijad, nii et võisime rahule jääda küll. Pärast köite ja kulinate kokkukorjamist saime kontoris flaiereid voltida ning suurepäraselt kell pool üheksa kodu poole sõita =) See ultrapikk päev läks muide 10 korda kiiremini kui tavaline tööpäev. Teine kord jälle.

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: