Jaanuaris t-särgi väel väljas ja muud huvitavat Kölni lähedal

Laupäeval õpime tasakaalustamist. Üks suur puuplaat ja selle peale tuleb siis terve grupp ära mahutada. Trikk on selles, et rääkida võime ainult emakeeles ja suhtlus peaks toimuma siis kehakeele abil. Õnneks on meil kaks inglast, nii et nende jutust saavad siis kõik aru. Muidu on see lihtne ja nõuab kannatlikust. Ei saa tormata oma poolele, sest siis läheb tasakaal paigast ära. Tuleb lihtsalt vaadata, kui kiirelt vastaspoolele mineja liigub ja selle järgi korrektuure teha. Järgmise ülesande saame Pipilt, kel õnnestus oma võti rohu sisse ära kaotada. Lisaks võtmele leiame ka kolm pastakat.

Üldiselt mõeldes on naljakas siin olla, sest kalendri järgi on jaanuar aga ma olin vahepeal t-särgi väel väljas ning mul polnud külm ka. Lumest pole siin haisugi, vaid sügisesed lehed on endiselt maas. Kui selline ilm on ajutiselt täiesti vastuvõetav, siis mul on tavapärane probleme – kohutav internet. Ma ei saa aru, kuidas on võimalik et sellises suures keskuses olev internet on jube, katkestab ühenduse siis kui tahab ja lihtsalt lajatab igast erroreid. See on rohkem kui pindakäiv, et üks hetk on signaal suurepärane ja siis on mul internet kaks minutit olemas ja järgmised kaheksa minutit lihtsalt ajab solki. Huvitav kas Eesti on ainus koht(Amsterdami hotell oli ka väga hea), kus seminarikeskustes, hotellides jms kohtades saab arvestada hea netiühendusega?

Õhtu poole, kui ametlik programm läbi sai, õppisime lõket tegime. Papi, puupilbaste ja puude tulemusena tegime lõket ja toikaleiba. Toikaleiba õppisin ma esimest korda Juleica seminaril Blossinis tegema. Võite Eestis ka proovida, kui suvel ainult grilliha ja grillvorstide söömine üle viskab. Otsid korraliku toika, võtad kausist paraja koguse tainast, mässid sellele toikale ümber ja hakkad küpsetama. Kui kõik on korralikult valmis, siis lihtsalt libistad selle toika otsast ära ja lased hea maitsta. Minu oma tuli kas pooltoores või kõrbes ära, sest mul ju kannatust ei ole. Söömise kõrvale lobisesime ja mängisime niisama. Kolm-neli tundi niimoodi väljas veedetud (jah, jaanuaris saab väljas lõket teha ja ei pea selleks karusnahkadesse riietuma) ja siis jagunes grupp kaheks: ühed läksid Kölni, et sealt siis hommikul esimese rongiga tagasi tulla ja teised jäid seminariruumi mänge mängima. Ma otsustasin teise gruppi jääda ja esmaspäeval kavatsen Kölnis nii kaua olla, et paha hakkab.

Pildid saate hiljem, sest jah… nett on nagu ta on.

1 kilomeeter ülesmäge

Reedel magasin ma tund aega ja ometigi olin ma nii välja puhanud, nagu oleksin kaheksa tundi täis maganud. Kahjuks see väljapuhanud tunne lõpmatuseni ei säilinud. Kui sain Ostbahnhofis rongi peale, hakkas silm iga natukese aja tagant kinni vajuma. Magasin ja nägin und ning siis vahepeal ehmatasin end ärkvele, et egas ma jumala pärast Kölni Hbf’ist mööda ei ole sõitnud. Natuke peale ühteteist väljusin Kölnis ja hakkasin edasist transpordivahendit otsima. Sellega läks mul aega, sest ma sain koduleheküljel kirjas olnust valesti aru. Seal oli kirjas, et võtke trammiliin nr 18. Ma siis otsin trammiliini. Käisin väljas ära, ostsin pileti, uurisin kalendermärkmike ja viimaks küsisin infost. Ja sealt juhatati mind siis U-Bahni peale (põhimõtteliselt siis metroo). Vot seda, et U-Bahn ja tramm Kölnis sama asja tähendavad, minu aju küll kokku ei viinud. Korraks kobisin ka õige „trammi“ pealt maha, sest ma ei näinud trammis sees olevalt plaanilt oma peatust. Vaatasin väljas plaanilt üle ja oli olemas küll. Okei, jäin siis uut ootama. Kui peale istusin, siis suutsin endas ka juba paanikat tekitada, et olen mööda sõitnud. Ma oleksin pidanud Schwadorfi jõudma 32 minutiga. Vaatan, et kell juba kaks läbi aga ei mingit minu peatust. Kerge paanika tekib juba, et kuhu pagan ma nüüd sõidan. Lõpuks rahustan end maha, et tramm hilineb lihtsalt. Viimaks kui ma Schwadorfis maha saan, jõuab kohale: rong väljus 12.10 see tähendab et +32 minutit on 12.42 ehk rong jõudis õigel ajal…

Mingeid silte, mis mind Jugendakademie poole juhataksid ma küll ei näe. Võtan esimesel vastutuleval naisel sabast kinni ja uurin temalt, kus Jugendakademie asub (jaaaa! Saksa keeles!). Seletab ära ja hakkan astuma. Ja astun ja astun ja astun. Teen juba jope lahti, sest palav hakkab, peidan kindad tasku ja tunnen kuidas selg märjaks hakkab minema. Suuremas osas läheb tee ülesmäge, algul majade ja lõpuosa hobusekoplite vahelt läbi. Teen fliisi lahti ja nean mõttes neid, kes sunnivad vabatahtlikke raske kohvriga sinna üles ronima. Kujutan juba ette, mis ma teen, kui tuleks välja, et olen vaja raja peale. Tubli pooltund hiljem (või rohkemgi veel) näen lõpuks kauaoodatud maja ära. Sinna sissesaamisega läheb ka tublisti aega aga viimaks olen kohal. Esimene vabatahtlik!

 

Natukene teistest osalejatest:
Pip, 28aastane, Inglismaa, minu toakaaslane – tema organisatsioon unustas mid-term seminari ära ja seega toimub tema mid-term seminar päev pärast projekti lõppemist. Siit edasi lendab ta otse koju.

Ishi (võin nimega puusse panna), 21aastane, Belgia – tema isa on Indiast, tema ema on Itaaliast ja ta sündis Belgias. Ta räägib prantsuse ja inglise keelt väga hästi. Natukene halvemini räägib ta itaalia, hindi, hispaania ja türgi keelt. Oma Erasmuse aasta tegi ta Türgis. Töötab muidu Berliinis ja lubasime veel kokku saada.

Merita, 24aastane, Makedoonia – ta on pooleldi Türgist. Tema mentor ei pööranud Merita viisa aegumisele tähelepanu ja seega lõpetas Merita illegaalina. Niisiis pidi ta vahepeal tagasi Makedooniasse minema, et siis naastes EVSi jätkata.

Marina, 23aastane, Hispaania – elab Friedersdorfist ca 20 km kaugusel Storkowis!!! Üksteist leides olime ikka suhteliselt üllatunud, et nii samas kohas elame. Buss, millega ma Königs-Wusterhausenist Friededsdorfi sõitsin, läks edasi Storkowi. Hetkel jõudsime juba kokkuleppe teha, et peame üksteisele külla minema, et mitte igavusse ära surra.

Georg, 24?aastane, Rumeenia – tal on neli autot ja ta on ise ka mid-term seminari korraldanud.
Lisaks neile on siin ka väga mitmed osalejad minu on-arrival seminarilt: Julia Slovakkiast, Tatjana ja Karina Venemaalt ning Gabo ja Attila Ungarist.

Kuna Pip oli üks neist, kes käis õlle toomas, siis kogunevad inimesed meie tuppa õlle jooma ja juttu ajama. Proovin ise ka Kölni Kölschi ära. Väga jube polnudki, kuigi suutsin ainult pool pudelit ära juua. Kella poole kümnest keerasin end igaljuhul voodisse magama, et hommikul magamata jäänud uni ära kasutada.

 

Tööelu missugune

Jube, kui palju meile tööd on teha antud! Me pole jõudnud pingpongi mängida, Malin pole jõudnud laua all magada ja ma pole ühtegi filmi vaadanud. Ennekuulmatu! Tundub nagu osad inimesed oleksid meie olemasolu alles nüüd avastanud. Kõigepealt saime poola ja saksakeelseid sertifikaate trükkida, millega oli tapvalt palju jamamist. Küll oli üks logo (kolm logo seal peal kokku) liiga suur ja siis teine liiga väike ja siis jäi välja trükkimisel logo kohale must laik või jäi paber printerisse kinni. Või poolakad otsustasid oma pärisnime asemele hüüdnime kirjutada ja me pidime osad sertifikaadid ümber tegema ja siis ei mahtunud templid ära ja oli vaja uuesti printida ning siis tuli välja, et kõik poolakad polegi mõlemast seminarist osa võtnud ja neil tohib olla vaid ühe seminari tunnistus. Buuh. Ann andis meile teksti tõlkida, mille me suurima südamerahuga Google Translatori abil ära tegime (ma üritasin ise tõlkida, andsin alla), Stefanie andis statistikat teha (palju inimesi ühest kaustast on Berliinist, palju Brandenburgist ja palju mujalt) ja koosolekust arvutisse kokkuvõte kirjutada ning seminarihotellis saime toole ja laudu tassida. Ahjaa, seinakalendrile pidime ka seminare paika kleepima Jana ja Anni jaoks. Aga ega ma ei kurda, et meil tööd on viimaks – täitsa tore on kasulik olla.

Reede hommikul kell 4.59 istun rongi peale ja alustan kuue tunni pikkust sõitu mid-term seminarile Kölni lähedal. 5 päeva olen seal ning loodan, et tagasi tulles ka meil tööd on. Kurb on tegelikult ka see, et üha kiiremini jõuab lähemale veebruar, mis tähendab seda, et Malin ja Ann lahkuvad Blossinist. Pagan noh, mida ma ilma nende kaheta peale peaksin hakkama? Midagi muud olulist polegi nagu siin juhtunud, eks ma jälle kirjutan kui peaks toimuma…

Ameeriklased Friedersdorfis

Läksime Maliniga poodi süüa ostma ja muidugi rääkisime inglise keeles. Esimest korda nägime poes ka mingeid 16aastaseid noori. No need siis jõllitasid nii et ikka jõllitasid ja mitte silmanurgast vaid otse. Vähemalt ei häbene. Malin sattus nendega samasse kassajärjekorda seisma ja kuulas nende juttu pealt, mis oli a’la: “Ameerikas söövad nad ju koguaeg hamburgereid lihaga (olime ostnud juustuburkse ja lihatükke). Friikartuleid ka siis juurde.” Midagi oli vist veel aga jah, neile jäi mulje, et oleme USAst. Pärast saime ikka päris kenasti naerda, sest meie inglise keel küll nii puhas ei ole, et seda emakeeleks võiks pidada aga jah… Üllatav et nad selle peale ei tulnud, et me võime saksa keelest aru saada. Olekski pidanud siis üks hetk midagi saksa keeles rääkima hakkama. Huvitav olnuks nägusid jälgida.

Saksa keelt sai ka nii palju et… toimus aasta esimene koosolek ja see algas 12.30. Esimesed paar tundi on okeid, suudan kuulata küll aga siis keskendumisvõime lihtsalt kaob ja hakkan muude asjadega tegelema (saksa keele töövihik, sodimine, vee joomas käimine). Ärge nüüd näpuga näitama tulge, sest kas teie kujutate ette 4 tundi kestvat võõrkeele tundi, kus pole ka tõlget ega seletamisi? Kes kujutab siis palju õnne aga minu aju oli küll tühjaks pigistatud. Veensime Jana ära, et meil on vaja ilmtingimata 16.42 bussiga Friedersdorfi minna, sest muidu me ei jõua äkki poodi ja sureme nälga ja niimoodi pääsemisegi pool viis tulema. Koosolek jätkub esmaspäeval, mina olen siis seminaril. Yessss!

Tagasi Blossinis

“Targa” inimesena kirjutasin ma pühapäeva õhtul Patrickule, et ta mind ka homme peale võtaks.  Ja Patrick vastas, et ta on seminaril. Okei, seejärel kirjutasin Janale, et tema mind peale võtaks aga kui hommikuks vastust polnud tulnud, pidin ka selle idee maha laitma. Rattakuuri võtmed on ka jalga lasknud ja pidingi bussiga Blossini tulema. Asi oleks lihtne, kui ma oleksin bussiaegade paberist (mis meil kontoris on) koopia teinud ja koju toonud aga ooei. Tund aega googeldasin, et leida internetis koht, kust bussiaegu vaadata. Leidsin ma jeeee ju. Kebisin magama ära ja otsustasin, et vaatan hommikul bussipeatusest. Silkasingi siis peatusesse ja avastasin, et väga hästi läheb nt 11.03 buss Blossinisse. Kell ei olnud veel kaheksagi… Tagasi koju ja hommikust sööma. Üheteist paiku vedasin end siis bussipeatusesse. Natuke paanitsemist, et kas ikka lugesin tabelit õigesti (ma pole ju varem bussiga Blossini ega Blossinist sõitnud) aga näe, buss tuli. Piletiostul palusin piletit Blossini (peatuse nimi on siis Blossin dorf ehk siis Blossini küla) ja istusin rahulikult istmele maha. Jana jõudis ka juba helistada ja ütles, et Stefani on Friedersdorfis aga kuna pilet oli taskus, otsustasin bussiga tulla.

Natukese suure ringi buss tegi ja Blossini jõudes liikusin siis keskmise ukse juurde, et välja minna. Buss jõuab peatusele ligemale ja läheb ja läheb ja läheb… peatusest mööda. Ma vahin lolli näoga, kuidas Blossin selja taha jääb. Lähen siis bussijuhi juurde küsima, et kuhu Blossini peatus jäi. Ausalt öeldes, ega ma tema vastusest aru ei saanud eriti… Aga: Blossini külast on järgmine peatus veel Blossin miskiblablabla. Aga jah, ma mõtlesin, et kui ma ütlen Blossin siis ma ikka mõtlen Blossin mitte Blossin miskiblablabla ja kui ma kolistan ukse juurde seisma, peaks see ka piisav vihje olema ja üldse, meid oli bussis kolm inimest! Omaette tigetsedes istusin seni arvutis, kuni ringiga tagasi Blossini jõudsime ja ma õiges peatuses maha sain. Bussile istusin 11.05 ja Blossini jõudsin 11.50. Ega jah… Järgmine kord kiiremini

Üks päev Berliinis: ekskursioon ja pool liitrit läinud

Neljapäeva õhtul mõtlesin ma tükk aega, millist tuuri ma reedel teha tahan, sest valikut tegelikult on. Lõpuks otsustasin Free Touri kasuks, mille poolt rääkis odavus ja lühem kestvus. Küll ma selle pikema tuuri siis ette võtan, kui ilmad juba soojemad on. Kella kümneks jõudsin Berliini ja kolasin natuke niisama poodides ringi, enne kui Alexanderplatzil Starbucksi ees teisi ootama jäin. Kokku tuli meid üllatavalt vähe – vaid neli inimest. Üks tüdruk New Yorkist (elab hetkel Londonis ja õpib inseneriks), üks maailmarändurist inglise kutt ja üks Hiina tüdruk. Giid mõtleski vahepeal, et äkki teha siis tuur üldse kella ühest aga otsustas lõpuks, et läheme siis neljakesi.

Kuna giid ise on kunstnik ja tal on väga palju ka artistidest sõpru, siis tema keskendubki rohkem sellisele loomingulisele poolele. Kui Amsterdamis räägiti meile linna ajaloost, mõned tähtsamad hooned jms näidati ära, siis Berliinis oli rohkem kolamist. Näiteks üks suur maja minu keeltekooli lähedal, kus ma käisin poodides kolamas. Kaks meetrit sellest oleks tulnud minna ühte siseõue, kus on superkenad grafitid. Kas ma ise leidsin selle üles? Ei. Või oleksin ma üles leidnud suure ronimishalli ja torni, millel saab suvel väljas ronida. Nope. Või teaksin ma nüüd kuidas minna Türgi kvartalisse, kus on odavad asjad või turule, kus müüakse kõike ja mis toimub iga pühapäev? Mulle oli see tuur kasulik küll. Ja tegelikult meeldis ka see, et meid nii vähe oli, sest siis jäi mulje, nagu oleks lihtsalt sõpradega jalutamas. Möödaminnes rääkis ta meile squattimisest ja erinevatest grafitikunstnikest. Aga jah, pildid ütlevad alati rohkem kui minu vigased faktid, nii et vaadake.

Pärast tuuri ja pärast seda, kui ma olin teised rongi peale/Berliini müüri äärde juhatanud läksin tagasi Alexasse, kus ma hommikul olin juba vereandmise telki näinud. Eestis andsin ma viimati verd 1. juulil, täpselt enne kui Shanghaisse läksin. Viisakad pool aastat möödas, otsustasin siin ka proovida. Läksin siis kohale ja viskasin oma IDkaardi letti ja ütlesin, et tulin verd andma. Natuke uuriti ja puuriti seda plastjuppi ja anti siis paber ette. Teate küll seda tavapärast küsimustikku. Tunti huvi ka, et kas ma saan ikka ise kõigest aru (saksakeelne ju loomulikult) või kas mul on abi vaja. Aga sain ise aru, kaks korda kasutasin ainult sõnaraamatu abi. Seejärel oli hemoglobiini ja temperatuuri mõõtmine ning istumine järjekorras. Käe peale pandi mul kleeps, et esimest korda verd andmas. Vestlusele (kus paber üle vaadati) sain vist umbes 8minuti möödudes. Seal ka kutt vaatas koopiat mu IDkaardist ja uuris, mis ma Saksamaal teen. Korraks läks ta inglise keelele üle, aga siis tagasi saksa keelele, sest see oli lihtsam. Paberile triipkood peale pandud ja läksin järgmise laua taha, kust sain väikse plastkarbi täis asju(verekotid ja muu selline teema) ning 5€ kinkekaardi Media Markti ja veel ühe vautšeri (järgmine kord verd andma tulles selle ette näitan, saan esmaabikoti). Uurisin ka siis seda, et kuhu ma üldse saan verd andma tulla järgmine kord, sest ega nad ju iga päev Alexas ei passi. Hiljem tuligi ta mulle voodi juurde ütlema, et verebuss on iga reede Alexanderplatzi metroojaama kõrval. Tuleb see siis meelde jätta.

Voodid ja muu vereandmiseportseduur oli samasugune nagu Eestis, mitte midagi uut ega hirmutavat. Ja niimoodi ma jäingi siis 500 milliliitrist ilma =) Kui see täis sai ei tohtinud ma veel istuligi tõusta. Kõigepealt pidin lamama ning vett jooma ja magusaid komme sööma. Seejärel võisin istuli tõusta ja pidin natuke niimoodi olema ja umbes 10 minuti möödudes võisin voodi pealt maha ronida. Muidugi küsiti koguaeg, et kuidas ma end tunnen. Lõpetuseks saadeti laua taha istuma ja võileibu sööma. Yeapt, oli tore reedene päev. Ja eriti tore oli see, et vereandmise juures toimus 80% suhtlusest saksa keeles. Ma vist tõesti arenen.

Ahjaa, laupäeva magasin ma kodus niisama maha. Ja ma ei tea veel, kas ma pühapäeval magan samamoodi maha või lähen Berliini seda turgu avastama.

 

Kodus – pagana külm on

Need, kellele ma rääkisin oma Riias ööbimise plaanist ei olnud sellest noh ülemäära vaimustuses. Mis see plaan oli siis: leidsin internetist inimese (www.couchsurfing.com), vahetasin temaga mõned meilid ja otsustasin, et ööbin tema juures. 22aastane samamoodi EVSi vabatahtlik Türgi kutt Fatih (?). Hoolimata sellest, et kõik oleks võinud kehvasti minna (ikkagi internet ju), oli kõik jumala super. Kui ma lõpuks AirBaltic lennujaama bussi abil õigele tänavale jõudsin ja õige ukse ees kokku saime, rääkisime esimese asjana lumest. Riia on ka seda valget ollust ääreni täis. Neljatoalises(+köök, vannituba ja wc) kõrgete lagedega korteris olid lisaks temale veel kaks Läti tüdrukut (neist üks meenutas mulle ühte tantsijat, kellega koos Hiinas käisime ja teine ei rääkinud õhtu jooksul peaaegu ühtegi sõna) ja üks Läti poiss (kes töötab muide Oriflame’i heaks).

Rääkisin ära kes ja kust ma olen. Teised noogutasid mõistvalt, et jälle üks sohvasurfaja ja siis istusin nende juurde maha. Mulle pakuti Rafaello komme, teed, hõõgveini ja kanepit. Pole vaja ehmatada, seda viimast ma endiselt ei võtnud vastu. Vaatasin lihtsalt, kuidas nemad tegid ja nautisid. Ja siis rääkisime pikalt ja laialt. Euro(ja see, et Eestil polnud ikka oma kroon, sest Taanil ja Rootsil ja Norral oli/on ka kroon. See-eest lätlastel on küll oma latt), majandus, narkootikumid Eestis ja Lätis, mida eestlased räägivad lätlastest ja vastupidi(muide miks eestlased ütlevad, et lätlastel on kuus varvast?), maailmas reisimine, keelte sarnasused ja erinevused ning kõik muu selline. Läti poiss oli kunagi viis päeva Tallinnas veetnud ja seal olles ühe sõna selgeks õppinud. Ma muidugi arvasin, et see on legendaarne „terviseks“ aga ei, seekord oli selleks sõnaks „tibla“. Lõpuks kuskil kahe ajal ei suutnud ma enam viisakusest ka üleval olla ja suundusin oma tuppa. Tegelikult kuulus see viiendale selles korteris elavale inimesele aga ilmselgelt polnud teda kodus ja mina sain suures ja laias voodis magada.

Hommikul, kui ma varajase linnuna kella üheksast silmad lahti tegin põõnasid kõik veel mõnuga. Pea kaks tundi hiljem, kui ma olin lebotamise ja arvutis passimisega aega raisanud, põõnasid kõik endiselt ja samasuguse mõnuga. Tjah, nii palju siis minu plaanist majutajatele kenasti head aega öelda. Selle asemel jätsin endast kapi peale ühe kirja ja Annekese šokolaadi ning läinud ma olingi. Natuke tuulasin Riia peal (jõudsin näiteks McDonalds’ini, mida siis külastasime kui Kodila kooliga Jurmalas käisime) ja kinnitasin kõhtu. Esimesena ostsin supi, mis oli hea ainult sellepärast, et see oli kuum ja teisena suure šokolaadiküpsise ja smuuti. Kui ma smuutit tellisin, siis teenindaja küsis silmad suured, et kas ma ikka tean, et smuuti on külm. Muigasin ja vastasin, et tean küll. Ammu teada, et ma olen see imelik, kes pakasega jäätist ka sööb. Samas kohvikus sain tasuta interneti võlusid ka nautida =) Paar-kolm tunnikest niimoodi veedetud ja suundusin hotell „Riga“ ette AirBalticu bussi ootama. Jah, talviti ma olen laisk turist. Aga kui mul lihtsalt pole head seltskonda, lumi puhub näkku ja ma olen selles linnas juba kaks korda turistina viibinud, siis ma lähen parem lennujaama, kus Läti poisi sõnul pidi avalik ja tasuta internet olema (ta väitis, et ainsana Euroopas. Aga ega ta ei teadnud, et meil rahvusvaheliste lendudega lennujaamgi on =)) ja nagu ma avastasin oli internet… ainult Lidos, kuhu ma poolkogemata sööma maandusin. Tallinnas võid sa igalpool maha istuda ja netti minna, aga seal ma ei leidnudki vaba lennujaama WiFit. Või siis lihtsalt ei ulatunud see turvakontrolli ja ooteala juurde.

Eks elasin selle üle ja kebisin lõpuks lennukile, mis pidanuks väljuma 18.30 aga 18.41 istusime ikka veel maas. See tähendab, et minu plaanist jõuda 20.03 Königs-Wusterhauseni rongile ei tulnud midagi välja. Ehk ideeliselt jõuan ma 21.03(reaalselt läks rong 21:16) rongile ja siis 21.41 (reaalselt läks rong 21:57) Friedersdorfi rongile. Ja kui ma ühest neist maha jään on paha lugu, sest ma tahaks täna ikka oma armsasse korterisse saada.

Jõudsingi umbes 20 minutit kümme läbi korterisse. Seenepurk oli natike vedelikku välja ajanud, aga muidu elas toit selle õhureisi üle. Ma nüüd üritan oma jääkoopas magama jääda.

Minu Eesti



Ja saabki minu kaks nädalat Eestimaa pinnal läbi. Logisen Edelaraudtee rongis ja istudes ilma pehmenduseta tooli peal, üritan välja mõelda mida ma siin selle neljateistkümne päeva jooksul korda jõudsin saata.

  • Uut Harry Potteri filmi käisin vaatamas. Esimest korda seitsme filmi peale oli täiega kurb hetk, kus tõesti pisar hakkas tulema ja Kati itsitas kõrval. Nohjah, nii palju siis sellest momendist. Aga üldiselt jätkavad Harry Potteri filmid traditsiooni, minnes järjest kehvemaks ning tekitades tõsiseid loogikavigu (kuidas pagan teadis Snape Harry ja Hermione redupaika ning sai Gryffindori mõõga tiiki panna, kui neil kahel polnud kotis Siriuse vanavanaisa portreed? Ahh? Ahhhh?) Okei, väga jube polnud aga parim ka mitte. Eriti kui ma telekast esimest osa juhtusin nägema ning sellega võrdlesin: ilus ja habemega Dumbeldore, raamatust ei olnud väga paljut välja jäetud, Harry oli tõesti kena, kooli peal liikusid vaimud ning õpilased kandsid rüüsid. Eks siis oli muru rohelisem ja taevas sinisem.
  • Kelgutamineeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeee! Berliini ümbruses pole ma leidnud isegi Mahlamäe mäe suurust mäge. Aga meil Rapla lähedal on ju olemas Paluküla mägi! Seega, tuli toppida seltskond (Mooni, Maku, Kaupo, Risto, Janar, Anneliis, Urmo, Tiit, Raiko, Märt.. keegi veel?) kolme autosse, lisada paar salvokat, pepukad, roolikelk, kile ja tavaline kelk ning lihtsalt minna. Ma ei saa aru, kelle meelest võiks koos 18. sünnipäevaga ka kelgutamisega hüvasti jätta, puhas lõbu ju. Natuke sai küll lund krae vahele, korduvalt pikali käidud, Monikaga „kakeldud“ ja hiljem tuli kraavi vajunud autot välja sikutada(kummardused siin Alu rahvale), aga ikkagi oli tore =D Teiseks kelgutamiseks vedasin Mihkli välja, et enne kasarmusse tagasi saatmist veel natuke piinata lõbutseda. Seekordseks liumäeks sai Pumbakas, kus väiksed lapsed vaatasid meietaolisi nagu ilmaimet. Pehmed lumehanged, ootamatud jääkamad, hüpekad ja lihtsalt hea rada – kõik sai üles leitud. Õnneks jäädavaid vigastusi kellelegi ei tekitatud. Järgmine aasta jälle.
  • Jõulud. Jap, ei kujuta ettegi enam, et ma oleksin Saksamaal viibinud see pühadeperiood. Ma oleksin kõigest ilma jäänud! Pere, verivorst, korralik sinep, koogid ja muidugi ka kingid xD
  • Aasta 2011 tuli ikkagi Eestis, ei jäänud ma midagi Brandenburgi väravate juurde ilutulestikku vaatama. Mitte et ma Rapla omagi korralikult näinud oleksin. Mõningad mehed olid liiga ametis vaidlemisega kas Briti inglise ja USA inglise keel on sarnased või erinevad, selle asemel et kella vaadata. Viljandi maanteel RVG juures see uus aasta siis üks hetk meile tuli ja šampa lahti sai korgitud. Kuuse juures nägin ka tuttavad järjest ära. Mõne sai tormakas kallistushoos lummegi pikali hüpatud. Isegi Kati leidsime üles. Mina otsisin teda ja tema otsis mind aga lõpuks kokku põrkasime. Ära minnes sain Rapla lund ka maitsta. Teadsin ma jee, et kui ühelpool valli on kõvakstallatud lumi, millel vabalt tiritamme võib visata, et siis teisel pool valli samamoodi julgelt astudes kukud sa maaliliselt kõhuli(ausõna, sellel ei olnud mingit seost šampuse ja Pina Coladaga). Ja kui normaalsed inimesed panevad käed ette, siis ma lendasin niimoodi et käsi ka ette ei pannud, nagu Mihkel mulle hiljem umbes 10x meelde tuletas. Ja ega ma püsti ei tõusnud. Ohei, enne ma naersin natukene seal lamades. Lumine aastavahetus =)
  • Kooli vaatasin kaaaaaaa üle. Kuidas muidu siis? Sai õpetajatega mõni sõna juttu aetud, sööklas käidud ja õpilasesinduse uus mööblipaigutus üle vaadatud. Tegelikult tekkis ka tahtmine tagasi kooli tulla. Mõned tunnid jätaks vahele aga teistes käiks küll hea meelega. Raamatukogule viisin autogrammiga kaunistatud uue raamatu, et ma ikka neil meeles püsiksin.
  • Kõikide olulisemate inimestega sai trehvatud ning kallistatud. Rumm jäi küll kahjuks joomata ja moosisai söömata, aga eks suvel ka jõuab. Oma kallil saatval organisatsioonil käisin Märjamaal külas ja Pärnusse juhtusin ka korra. Meie Pubi sai lausa mitu korda külastatud (ma endiselt vihkan seda, et ma ei saa piljardilauale münti sisse pandud) ning ka Tallinna elanikega lobisetud. Kuigi jah, kahte tallinnlast ei näinud =( Aga mul oli tihe ajagraafik. Päriselt ka!
  • Tulevikuplaanid sain selgemalt paika. Viljandi Kultuuriakadeemia huvialajuhi kriipsutasin nimekirjast välja ja sama teed läks ka Pedagoogilise Seminari rahvusvaheline noorsootöö (tegelikult on see hetkel plaan B). Minu plaan A on Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö. Pisike probleem on ainult see, et sisseastumiskatsete periood on 11.-17. juuli. Ja minu projekt peaks lõppema 27. juulil. Eks mul valikuid ole: lendan 10.07 Eestisse ülikooli sisse astuma ja 18.07 Saksamaale tagasi. Olen 9 päeva Saksamaal ja lendan uuesti Eestisse. Või siis õnnestub mul Blossiniga kokkuleppele jõuda ja ma võin 10. lõplikult ära tulla. Või siis saan ma meilile vastuse ning saan teada täpse kuupäeva sotsiaaltöö vestluse ja katse kohta. Ja kui ma Blossiniga kokkuleppele ei saa ning nad tahavad mind 27.juulini seal hoida ning kui ma ei taha järjekordselt 3000 lennupiletitele kulutada, siis ma olen paha vabatahtlik ja tulen lihtsalt ära.
  • Süüa sain ka ja niipalju, et püksid pagan jäid natuke kitsaks. Saksamaal tagasi olles algab jälle igapäevane jooga ja vaatan kas suudan ca kuu aega magusata olla. Suvi tuleb ju, vaja bikiinivormi saada. Mitte et ma seda söögirallit kahetseksin. Kohukesed, verileib ja üldse Eesti toit mõjus vähemalt mu vaimule hästi. Toitu võtsin kaasa ka ja mitte vähe. Ütleme nii, et kui Eestisse jõudes kaalus mu kott 11kg siis Tallinnas check-ini tehes tuli kaaluks 17.3kg… Mingeid sangpomme ma kotti ei toppinud, ehk vähemalt 6kg peaks siis puhtalt Eesti toit olema.
  • Ja saunas sain ka käia =)
  • Raamatuid lugesin niiiiii palju. Saksamaal olles olen ma ainult Harry Potteri neljandat osa mitusada korda läbi lugenud ja enda raamatut ka aga saksakeelsete teosteni pole ma veel jõudnud(kui ajakirju sisse ei loe). Eestis oli hea raamatukapi kallale minna ja sealt järjest vanad head teosed ette võtta: Saladuslik saar, Kapten Granti lapsed, Perekond jms. Mustad Haarmed (autoril oli hea idee: Jumal töötab Põrgus =D) sain koos Cataclysmi karbiga ning lugesin sellegi läbi. Jama on muidugi see, et minu kiire lugemisoskus oleks nagu läinud. Ma loodan, et asi on lihtsalt selles, et ma pole ammu praktikat saanud, mitte selles et ma olen lootuselt vanaks jäänud.

Nüüd jaanuarikuine äralend oli kordades kurvem kui see, mis juulis toimus. Kõik hüvastijätud olid kurvemad ja lennukis Tallinnale viimast pilku heites tahtis pisar ka silma tulla. Pea seitse pikka kuud ei näe ma Eestit ja sõpru. Eks enne oli mul põnevust ja ärevust rohkem. Nüüd tean juba Saksamaa igapäevaelu: töö, kus vahepeal midagi teha ei ole, saksa keel, mida on totakalt raske õppida, kellegi kaissu lebotama pole ronida ja nädalasisestel õhtutel niisama kodus istumine. Kui enne sain hõisata, et „Mis koduigatsus? Minul seda küll ei ole!“ siis nüüd ma usun, et see tuleb. Ja topelt, ikka topelt.
Aga ma üritan samas ka positiivselt mõelda, sest ise ma ju siia tükkisin. Kindlasti saan siit väärt kogemusi, ülikoolis ma nagunii see aasta poleks viitsinud õppida, saan reisida (mu mid-term seminar tõsteti ringi. See on järgmine nädal ja lääne-Saksamaal. Müncheni kanti on ka mul vaja veel jõuda) ning loomulikult uued tutvused. Seega ma ei kahetse, et siia tulin aga siiski… mõned inimesed oleks hea meelega kohvrisse pakkinud ning kaasa võtnud.

 

Newer entries »