Uudiseid Saksamaalt

  • Nädala alguses tabas mind jälle imelik ühepäevane haigus. Eelmine kord oli mul süda nii paha, et süüa ka ei saanud. Nüüd aga hakkas õhtul kurk niimoodi valutama, et oli tunne nagu mandlid oleksid tagasi kasvanud ja kõik vahepeal tegemata jäänud haigused korraga ametisse toonud. Hakkasin aga oma põdrasamblateed lürpima ja olin jumala kindel, et hommikul ainult ägisen voodis. Nii jube õnneks polnud, aga piisavalt jube et mitte tööle minna. Malin jäi ka solidaarsusest minuga koju ning saime ühe toreda vaba päeva. Käisin poes küüslauku ostmas, võtsin peavalutablette ja päev hiljem meenutab ootamatut kurguvalu ainult tugev nohu, mida ka tegelikult mul kunagi pole.
  • Malin läheb varsti ära ja jube on siia korteri üksi jääda. Mingi Prantsuse tüdruk (Ann’i asemik) peaks küll tulema paariks nädalaks, aga suurema osa ajast, mis ma siin veel veedan peaksin üksi olema. Miks jube? Noh, täna avastasin keset mängimist, et hiir jalutab jälle külmkapi peal. Röögatus ja ta kadus ning Malin tuli kööki. Lõks üles pandud naasime oma tegevuste juurde ja olime kindlad, et ega midagi ei juhtu. Eelmine kord ei saanud kedagi kätte. Natuke hiljem käis jõle plaksatus ning seisimegi Maliniga vastamisi, kumbki ei tahtnud vaadata, mis lõksus on. Lõpuks kahekesi vaatasime – märg plekk oli ainult. Tjah, lõks uuesti valmis ja üles. Eks näeb mis homme ees ootab. Aga hiired pole tegelikult siin nii jubedad. Jubedam on hoopis see, et igasugused elukad kolavad meil katuse peal ja täna kukkus midagi katusel alla või peale aga hea kolakas käis küll. Ma arvasin, et mu ühe hinge peal seisev kapiuks kukkus eest ära aga ei, see veel seisab.
  • Üks päev poest koju tulles piilusin postkasti, sest teadsin, et kiri peaks tulema ja seal see oligi! Süda hüppas kohe sees. Aga alumised naabrid, kellel on postkastivõti ei olnud postkasti veel avanud. Noh, siis ootasime ja ootasime. Vahepeal käisin kahvliga ja puulabidaga postkasti kallal, et kiri kätte saada. Malin näitas taskulambiga valgust, aga ei miskit… kui ma juba mööda korterit ootusärevusest ringi traavisin et “millal nad ometi oma postkasti avavad ja lehed ära võtavad”, soovitas Malin lihtsalt küsima minna. Natuke veel traavimist ja läksin siis häbeliku näoga uurima, et ehk nad saaksid postkasti lahti teha – pool üheksa õhtul jõudsin sinnamaani =D Postkast tehti lahti ja voilà, kaks kirja! Malin kirjutas pettunult oma Facebooki lehele, et tema korterikaaslane saab koguaeg kirju aga tema ei saa. Selle peale küsiti tema aadressi ja nüüd ehk tuleb mõni kiri veel.
  • Jana oli ära, Patrick läks seminarile ja Ann oli ära ja meie tööpäev nägi vahepeal välja selline: 11.05 bussiga tööle, otse lõunat sööma, “töö” tegemine ja 16.42 bussiga koju. Täna oli huvitavam päev. Kuna Blossini rahval oli kesknädala koosolek (jumal tänatud, me ei pea seal osalema), topiti üks meist Rezeptioni. Õnneks osutus selleks Malin, sest ma pidin juba Jana käekirja dešifreerima ning protokolli arvutisse kirjutama. See ei tähenda, et ma oleks saanud ainult sellele keskenduma… Malin nimelt ei tohtinud lauast lahkuda ja mina sain siis Blossinis joosta ning Jensi otsida (sest ta oli kokkusaamise ära unustanud), siis ma sain veel joosta ja veoautojuhile tõkkepuu lahti teha, siis ma sain Weissenbergi seminariruumi helistada ja küsida, et miks keegi mensas pole, kuhu veoautojuht minema peab. Ja siis ma istusin ise lauda ning Malin pidi kolmes rahvast täis toas kaamerad üles seadma. Mina pidin samal ajal kutidele kinnitama, et ma ei saa raha vahetada ja tulgu nad tunni aja pärast tagasi ja sain telefonile vastata ja sama kinnitada, et tulgu tunni aja pärast tagasi ja ohjah, vähemalt oli tegus päev.
  • Potsdami rahvaga pole ka suhelnud. Mingi paar nädalat tagasi (mul on ajaarvamine sassis) küsis Lolita, et kas me ka peole tuleme. Meil oli siis “Pidu???” Nohjah, pidu Potsdamis. Ei tea miks meid ei kutsutud, ei vaevu oma pead vaevama ka. See laupäev saame küll nendega kokku aga ma plaanin Berliini elanike hulgast tutvusi leida, kellega peol käia. Berliin on lähemal, et koju sõita xD
  • Homme saate ehk akvaariumi pildid ka, kui mul aega on (jälle 9st 16ni filmimine). Mälukaart endiselt keeldub arvutiga koostööd tegemast aga juhtme abil saan teda sundida. Muahahahhaa.