Berliin ajavahemikus 16.00-08.00

Laupäeval kell 14.59 väljus rong Friedersdorfist, pühapäeval paar minutit peale üheksat vajusin koju ja otse voodisse. Oli alles õhtu. Aga alustame algusest. Berliini jõudes läksime esimesena Dunkin Donuts’isse, et mõned sõõrikud ära süüa ja aega parajaks teha, sest teised ei olnud nii väga täpsed, et kella poole viieks kohale jõuda, nagu kokku lepitud. Kui nad aga tasapisi kohale tiksusid, avastas Malin, et lisaks Alice’ile ja Betinale Potsdamist on kohal ka suur ports inimesi tema seminaridelt. Ehk siis kõik teadsid peaaegu kõiki.

Nii varajane Berliini mineks sai teoks, sest meid ootas Twilight Tour ehk Videviku tuur. Need kõik, kes arvavad et tegemist on Bella ja Edwardi jälgedes käimise ja vampiirina mööda Berliini jooksmisega – te peate pettuma. Tegemist on tuuriga, mis algab lihtsalt videvikus ja millel seetõttu on ka sama nimi maailma vallutanud hullusega. Giidi nime ma muidugi ei mäleta, nagu alati. Vanuse ja välimuse poolest oleks talle pakkunud, et ta on ca 20 aastane skvottides elav tegelinski. Päriselt oli ta 31 aastane ülikooliharidusega freelancer filmitoimetaja, fotograaf ja oma firma omanik, kes pärit üldse Londonist. Tuure teeb ta lihtsalt huvi pärast.

Esimeseks suundusime mahajäetud tapamajja. Muidugi pole sinnaminemine just legaalne ja kuna meid oli topelt (12 inimest 6 asemel), ei olnud me just väga nähtamatud. Küll aga tegi giid meile paar reeglit selgeks: turvamehed meid puudutada ei või, ehk kui keegi peaks tulema, siis jalutame lihtsalt edasi (soovitavalt väljapääsu suunas) ja ei pane saksakeelset räuskamist tähele, tuleb vaadata enda jalge ette ja mitte astuda kahtlastele aladele, katusel ei tohi vasakule minna, ääre lähedale ka mitte. Kuna oli videvik, siis väljast ma eriti pilti ei saanud aga see oli suuur, väga suur. Ja Berliinis pidi selliseid hooneid kümneid, kui mitte sadu olema. Mingit mõtet pole neid ka maha lammutada, sest vaba maad on piisavalt ning kui arendajal on valikud a) osta vana mahajäetud hiiglaslik hoone, kuluta raha mahalammutamisele ja seejärel millegi uue ehitamisele b) leia tühi maalapp ja ehita täis. Tõenäoliselt valitakse teine variant ja niimoodi need hooned tekivad… Ma võin küllatulijaid vaatama ka viia, aga sisse eriti ilma giidita ronida ei tahaks, sest seal on väga lihtne ära eksida. Eriti siis, kui on pime ja ainsaks valguseallikaks on digika/mobiili ekraanid… Midagi väga erilist me seal ei teinudki. Lihtsalt kolasime katusele, imetlesime vaadet ja siis mõningate ekslemistega tagasi alla. Tee peal saime näha mõnda päris vapustavat grafititeost ja ka grafitikunstnikke endeid, kes giidile päris paraja ehmatuse suutsid tekitada. Kuigi hoone on vähemalt 15 aastat tühi olnud, oli seal siiski veel näiteks loomakaal ja suured metallist külmkapid ja mingi tundmatu klaasist asi, mille keegi meie rühmast kogemata katki tegi ja mis kõigil paraja ehmatuse tekitas, sest vaikses hoones tunduvad kõik raksud ja klirinad umbes 10 korda võimsamad. Aga jällegi, suures pimedas mahajäetud majas kolamise tunnet ei ole nii lihtne sõnadesse panna, tuleb ise kogeda. Pildid on ka kehvalaadsed, sest polnud just eriti võimalusi valida kuidas pildistada, kui nägid endast mõne meetri kaugusele.

Sealt ära tulles pidanuks meil olema veel kaks kohta, mida külastada aga kuna raudteejaamas tehti remonti siis tjah… kiire peatustevahetamise asemel pidime me trammiga sõitma ja seejärel väga palju kõndima, et jõuda Peruu kunstniku stuudiosse. Mõned hakkasid virisema, et ei näinud nii palju kui tahtsid aga ma ei tea, ma olen küll rahul. Ei satu ma ju tavaliselt sellisesse Berliini, mis on nagu Tallinna Lasnamäe ja ilma selle jalutuskäiguta poleks ma teada saanud suurima Vene supermarketi asukohta (äkki on seal kohukesi!) või seda, et lääne-Berliinis tramme ei ole või põhjuseid teatud grafitite taga. Ehk siis täpselt üks selline alternatiivne tuur, kus ei ole bussiga sihtkoha ette sõitmist, 5 min väljas, tagasi bussi ja siis edasi…

Peruu kunstniku stuudio järjekordses hüljatud hoones(vana õlletehas) oli jällegi üks huvitav kogemus. Viimasel korrusel asunud teostest oleks tahtnud selle paadi kohe ära osta ja kuskile panna aga ma arvan, et selle hind oleks mu kõõksuma pannud. Need figuurid meenutasid mulle natuke animet „Printsess Mononoket“, aga ma ei tea kas see oli taotuslik või juhuslik tulemus. All keldrikorrusel, läbi kolaga katud ruumi ja pooleldi avatud ukse, jõudsime veel ühe kunstniku galeriisse. See mulle nüüd eriti muljet ei avaldanud… Ei suuda ma kunsti näha selles, et kokku on kuhjatud asjad alates varesetopisest ja lõpetades pisikese plastist sõdurimudeliga ning see kõik siis küünlavaha ja värviga üle valatud. Eem… jah…

Viimase asjana viis giid meid Tachelesi, seal jätsime temaga hüvasti ning olimegi omapead. Tacheles on nüüd omaette stoori. See on (jälle) mahajäetud hoone, mis on asustatud põhiliselt loominguliste inimeste poolt. Siseõues saab näha metallitööd ja selliseid suuremaid teoseid, sees on klubi, kohvik, vabalava ja palju erinevate kunstnike galeriisid. Peamiselt siis küll maalid, aga oli väga palju ka omapäraseid ehteid, mõned raamatud ja väiksemad kujukesed. Selliseid seinu, nagu seal ei saa mõne päeva jooksul ja seepärast ongi metsikult kahju, et üsna varsti kogu see omanäolisus suure tõenäosusega kaob. 12. aprillil pannakse Tacheles oksjonile. Kui sul on 230 miljonit eurot (vist oli selline summa), võid saada ühe unikaalse hoone omanikuks. Kui aga ei ole… siis saab 99% tõenäosusega vaadata, kuidas sellest tehakse trendikas hotell või kaubanduskeskus.

Pärast Itaalia restoranis söömist otsustasime viimaks kuskil peopaigas maanduda. Kõigepealt läksime klubisse, mis ideeliselt tundus väga hea aga kohale jõudes avastasime, et see on nii jubedalt täis, et saaks ainult külg külje kõrval seista ja õõtsuda. Natuke aega arutamist hiljem jõudsime lõpuks Türgi kvartalisse ja klubisse So36. Käele löödi kukega tempel ja sees olimegi. Ja sees avastasime, et seal saab tantsida, juua, istuda ning seda kõike teha… rulluiskudel! Mõned lasid seal selliseid piruette ja samme, et ei saa arugi et need imelikud kaherealised rullikad all ja teised koperdasid täiega. Malini ja Mayaga tahtsime ka proovida, kuidas hakkama saame aga õnneks/kahjuks me nii kaugele ei jõudnud. Kui olime oma viisteist minutit rulluisujärjekorras passinud ja saba ei liikunud meetritki, siis andsime alla, tellisime uue Jägercola ja tantsisime ilma rullikateta. Mingi hetk viskas aga siiski ka seal üle ja meiegi rahvas hakkas tasapisi laiali ära vajuma. Osad läksid Potsdami magama, teised oma koju ja Warschaueri raudteejaama jõudes olime vist kuuekesi. Seal toimus viimane lahknemine ja jällegi läksid osad koju. Linna peale jäid vaid neli vaprat: Malin, mina, Enes ja Taani tüdruk, kelle nime ma ei mäleta. Raudteejaamas seistes oli meil valida kolme klubi vahelt ning valik langes viimaks uuesti Buschile, sest see oli odavaim (5 €) ja teadsime, et vähemalt on seal normaalne muusika ning saab tantsida.

Kella kolmest kella kuueni olime seal. Lahkudes jätsime veel Enesi ja Taani tüdruku sinna ning suundusime ise Hauptbahnhofi poole. Malin kadestas minu oskust magama jääda, sest tema oli ka unine aga ta magama ei suutnud jääda. Mina aga suudan niimoodi magama jääda, et ma istun maha, mõtlen ilusaid mõtteid ja minuti möödudes magan. Eriti sai seda rakendada rongides ja Hauptbahnhofi McDonaldis pärast hommikusöögi söömist. Pärast perroonidel külmetamist ja lubamist „enne suve ei tee sellist peoõhtut“ jõudsimegi viimaks 9 paiku koju… Riided viskasime põrandale, pugesime põhku ja enne kolmveerand kolme ei tõusnud. Aga ärge muretsege, niipea sellist 16tunnist Berliini ma vist ei tee. Rahakotis on nüüd päris paras auk.