Kuidas ma Poolas käisin

Kolmapäeval tulin koos Mariega Blossini vaid selleks, et siin hommikust süüa ja siis koos seminarirahvaga tagasi Friedersdorfi sõita, et rongile minna. Väga mõistlik, ma tean küll. Rongile istudes võtsin esimest korda suuna teisele poole, sest meil seisis ees minek Frankfurti(Oder). Sõit oli meeldiv poolteist tundi pikk, mille ma sujuvalt maha magasin. Suure üllatusena sain teada, et Frankfurt(Oder) ongi täpselt Poola piiri ääres. Pildil jõge näete? Näete. Teisel pool jõge on Saksamaa ja ma olen Poolas =) Üheks meieks külastuspaigaks oli ülikool, mida tutvustav inimene iga teise sõnana „rahvusvaheline“ ütles. Ülikoolist endast me siiski palju teada ei saanud, vaid meile räägiti rohkem linna ajaloost. Sellest, kuidas ammustelaegadel oli Frankfurt tuntud transpordilinn ja kuidas pisut vähem aega tagasi oli tuntud kui vägagi rassistlik linn ja kuidas nüüd üritatakse taastada nii mainet kui ka turgutada kahanevat elanikkonda. Ahjaa, ja seal on ka täiesti tühi kirik, mida kasutatakse üpris tihti kontserdipaigana. Lõunat jalutasime sööma ülikooli Poola hoonesse, ehk siis tipa-tapa üle silla. Päris hea ikka, et meil enam piirikontrolli pole, sest ega ma ju dokumente kaasa ei võtnud. Toit oli hea ja Poola nägi ka väga kena välja. Seega on mul uus plaan – mingi reede õhtu Poola sõita ja pühapäeval tagasi tulla. Ma ei leia, et 7.60 rongipileti eest + tallatakso + natukene raiskamisraha nii suur väljaminek oleks. Lõpuks jääbki mul juba nädalavahetustest väheks, kui ma nii palju näha tahan.

Tagasi Saksamaale tulles läksime ühte vägagi huvitasse keskusesse. Natuke lühidalt ajaloost: DDR lagunes ja paljud Frankfurti elanikud tõmbasid jeehat lääne-Saksamaale. See tekitas suured ja toredad mahajäetud majad. Viis aastat tagasi otsustasid aktiivsed ülikoolinoored, et on aeg tekitada rohkem suhtlemist saksa ja poola noorte vahele (kui nad niigi kõrvuti elavad) ning nad läksid ühte kortermaja endale küsima. Said ka =) Rendiks on 1 euro ühe korteri eest kuus. Renoveeriti ja remonditi ja lammutati ja tehti korda ja pandi elekter sisse ja kõik muu tore. Praeguseks elab seal 30 üliõpilast väga erinevatest riikidest: Saksamaa, Poola, USA, Suurbritannia, Portugal jne. On alles viitsimist sellist asja korraldada ja üleval hoida aga näete, võimalik on. Neil toimuvad regulaarselt kokkamisõhtud või kultuuriõhtud või siis üritatakse naabritega häid suhteid luua, mis siiani on olnud suhteliselt peaga vastu seina jooksmine. Aga kindlasti on selline elamisviis või kohtumispaikade loomine asi, mida oleks kasulik kopeerida kui vähegi viitsimist ja tahtmist on.

Frankfurdist tagasisõit oli võrratud kaks tundi. Ei, me ei läinud Berliini kaudu (kuigi järgmine kord ma vist teen seda) vaid rongil oli lihtsalt vajadus igas kolmandas jaamas kümme minutit passida. Kindlasti ma liialdan natuke, aga kui viimaks Friedersdorfi kirikutorni nägin, oli hea tunne küll, et viimaks jõuan koju! Ja lisaks täitsa kenale päevale ühes uues linnas saan ma üha rohkem kindlust, et mu uus boss Anne (praegune boss, kes esmasp ära läheb Anne-Laure ja on figureerinud mu blogis nime all Ann) on väga tore. Ta oli ise alles Poolas vabatahtlik ja oskab ehk seetõttu rohkem ka mind mõista. Praeguseks oleme selle juba kokku leppinud, et ta hakkab mulle rohkem ülesandeid andma ja ta küsis ka minult, et millest ma huvitatud oleksin. Tore, onja! Loodetavasti see jääb nii ka siis, kui ta ametlikult esmaspäeval tööle hakkab.

Ja nagu näete, siis mu lillat juuksevärvi pole üldse näha =(

 

Vangla

Ma peaksin kohe kindlasti oma blogi tihedamalt kirjutama, sest muidu ma unustan kõik ära. Aga üritame siis otsast alustada ehk nädala algusest. Esmaspäeva õhtul saabus noortevahetus – Prantsusmaa, Horvaatia ja Saksamaa noored, needsamad kellega ma nädala Strasbourgis veetsin. Lisaks mõned noored, kes Prantsusmaal polnud aga oktoobris Horvaatias olid olnud. Kuna nad tulid vägagi õhtu poole, olin ma sunnitud Blossini jääma. Võib-olla jään laupäeva või reede õhtul ka, aga mitte rohkem. Esiteks ei viitsinud ma oma asju jälle kokku pakkida, teiseks magan ma kodus paremini ja kolmandaks on see Malini viimane nädal ning kuna päeval on mul seminarirahvas, siis teda nagunii ei näe.

Teisipäeval läksin ma kella poole kümneks seminariruumi ja – kõik olid juba pool tundi seal olnud. Tuli välja, et seminari algusaeg on kell üheksa, mitte kell pool kümme nagu seminari ajaplaanis kirjas on. Nohjah, ega mulle polegi ju vaja öelda. Natukene lobisemist igal teemal ning seejärel suundusime Berliini poole, kus meie esimeseks külastuspaigaks sai endine KGB ja Stasi vangla.

Kui kõigepealt kuulus hoone Nõukogude Liidu salapolitseile, siis 1945. aastal võttis kuus aastat vana hoone üle Stasi ning selle ametlikuks nimeks sai “Special Camp No. 3”. Kasutusaja jooksul oli see vahepeatuseks umbes 20 000 inimesele, kuid lisaks transportimisele, hoiti, kuulati üle ja piinati seal ka avange. Arvatakse, et umbes 3000 inimest võis hukkuda selle ajaperioodi jooksul. 
Sellisesse kambrisse pidi mahtuma minimaalselt 12 meest (või naist) ja üks ämber, mis oli wc-poti eest. Aknaid seal polnud, süüa toodi suvalistel aegadel ja seega polnud vangis olijatel mõne nädala möödudes aimugi, kaua nad seal olnud on. Valguseallikaks oli üks pirn, mis põles nii päeval kui ööl ning pidevalt kontrolliti ka seda, kas vangid teevad, mis neil lubatud on. Eraldi riideid ei saanud, olid nendega millega sisse tulid, isegi kui vangistus kestis kauem kui pool aastat Kui Stasi hoone üle võttis, ehitati juure uus osa ja vangid said üksikkambri madratsi, kraanikausi, laua, tooli ja wc-potiga. Lisaks sellele oli neile kindlustatud mingine arstiabi ja hea toit. Parem? Noh…. kellegagi rääkida polnud, kirju ei saanud saata, raamatuid said lugeda siis kui sinu ülekuulaja eri loa andis. Ühtegi teist vangi isegi ei näinud, koputamise teel suhelda ei võinud…. Kohtuda sai ainult oma ülekuulajaga (kelle määramine ja sobitamine vastava vangiga oli vägagi täpne), kes siis võis sulle anda kodust tulnud kirjad või loa raamatuid lugeda. Või mõlemad… Näiteks saad kätte kauaoodatud kirja, kus on naise poolt saadetud lahutuspaberid. Ja siis saad loa raamatuid lugeda – armastusromaane. Võis aga juhtuda ka nii, et ülekuulaja teatab: “Ma vaatan, et sa oled kolm korda viimase nädala jooksul reegleid rikkunud, sa pole maganud õiges magamisasendis. Ma tahaksin väga neid kirju anda aga kui sa reegleid ei järgi, pole miskit teha… Näeme kuue nädala pärast, vaatame kuidas siis asjalood on.” Seejärel paneb ta kirjad tagasi ära ja vang viiakse kongi. Kuueks nädalaks, üksinda, kedagi nägemata… Ehk siis Stasi tegi rohkem psüühilist mõjutustööd, kui füüsilist mida rakendati enne kui Stasi asjad üle võttis.

Nüüd aga ülesanne. Kes arvab ära, mis otstarve on sellel seinal oleval juhtmel? Olgu öeldud, et juhe oli terves hoones seinte peal, ehk siis ikka päris olulise tähendusega… Vanglast on mul veel rohkem infot ka piltide näol, aga ma ei taha teid päris üle koormata. Kellel on rohkem huvi teadmisi saada, võib mulle mainida ja saan pilte saata (tegin pilti ka tekstikatketest, mida on üpris huvitav lugeda). Aga jah, üks väga hea külg noortevahetuses osalemises ongi selline muuseumites käimine. Ise poleks ma kunagi vist sinna jõudnud.

Seejärel pidime oma grupiga Berliini peal ülesannet lahendama. Meie teemaks oli: „Migratsioon ja multikultuursus“. Muidugi suunati meid Türgi kvartalisse. Kuna ilm oli külm ja kõht tühi, läksime kebabit sööma ja nüüd võin ausalt öelda, et ma ei saa aru mida selles leitakse. Okei, salat ja puha aga liha on seal niii näruselt vähe. Muidu on täitsa söödav. Kuna söögikoha omanik oli ka immigrant, siis küsitlesime kohe teda ja tuli välja, et ta on türklane, kes tuli 30aastat tagasi Saksamaale õppima aga siis abiellus siin, sai lapsed ja jäigi elama. Samas, kui lapsed on kooli lõpetanud, plaanib ta ikkagi tagasi Türki minna. Väga meeldiva mulje jättis ja lubas endast pilti ka teha. Kohe söögikoha kõrval oli raamatukogu, kus siis mitmed noored ja lapsed õppisid või muudmoodi aega veetsid. Raamatuid oli seal nii türgikeelseid kui ka saksakeelseid, ehk siis jälle üks viis, kuidas sisserännanutel aidata ühiskonda sulanduda.

Kui olime hulga flaiereid kokku korjanud ja mingi materjali neljapäevase esitluse tarbeks suundusime tagasi Alexanderplatzile. Teised kolm minu rühmast läksid šoppama ja ma üritasin leida juuksurit, kellel oleks vaba aega. Kolmes kohast käisin läbi ning siis andsin alla ja läksin ostsin hoopis uued teksad.Uuesti kokku saades võtsime suuna Itaalia restorani peale, millest ma peaaegu mööda kõndisime. See oli suhteliselt hiiglaslik koht, aga toidud olid väga head. Hindadest ma ei tea midagi, noortevahetus ju ehk põhimõtteliselt kõik on tasuta. Kõigepealt saime pizzat, seejärel pastat mingi kastmega ja viimaks jõudis magustoit. Magustoidu taldrikud visati meile põhimõtteliselt lauale, sest üks hetk avastas Jana (või kes iganes), et meil on kiire-kiire-kiire. Kugistasime kombinatsiooni tiramisust, šokolaadivahust ja millest iganes veel alla ning panime metroo poole jooksu. Minu meelest on see suhteliselt ajuvaba juhtum, et ajaliselt nii mööda pannakse… Aga noh, mis teha. Rongist jäime muidugi maha selle venitamise tulemusel… Natukene sekeldamist ja siis avanes võimalus hoopis S bahniga Königs-Wusterhausenisse minna. Tjah, pikk loksumine, nii et ma olin ikka enam kui happy kui viimaks koju sisse vajusin.