Kuidas ma Poolas käisin

Kolmapäeval tulin koos Mariega Blossini vaid selleks, et siin hommikust süüa ja siis koos seminarirahvaga tagasi Friedersdorfi sõita, et rongile minna. Väga mõistlik, ma tean küll. Rongile istudes võtsin esimest korda suuna teisele poole, sest meil seisis ees minek Frankfurti(Oder). Sõit oli meeldiv poolteist tundi pikk, mille ma sujuvalt maha magasin. Suure üllatusena sain teada, et Frankfurt(Oder) ongi täpselt Poola piiri ääres. Pildil jõge näete? Näete. Teisel pool jõge on Saksamaa ja ma olen Poolas =) Üheks meieks külastuspaigaks oli ülikool, mida tutvustav inimene iga teise sõnana „rahvusvaheline“ ütles. Ülikoolist endast me siiski palju teada ei saanud, vaid meile räägiti rohkem linna ajaloost. Sellest, kuidas ammustelaegadel oli Frankfurt tuntud transpordilinn ja kuidas pisut vähem aega tagasi oli tuntud kui vägagi rassistlik linn ja kuidas nüüd üritatakse taastada nii mainet kui ka turgutada kahanevat elanikkonda. Ahjaa, ja seal on ka täiesti tühi kirik, mida kasutatakse üpris tihti kontserdipaigana. Lõunat jalutasime sööma ülikooli Poola hoonesse, ehk siis tipa-tapa üle silla. Päris hea ikka, et meil enam piirikontrolli pole, sest ega ma ju dokumente kaasa ei võtnud. Toit oli hea ja Poola nägi ka väga kena välja. Seega on mul uus plaan – mingi reede õhtu Poola sõita ja pühapäeval tagasi tulla. Ma ei leia, et 7.60 rongipileti eest + tallatakso + natukene raiskamisraha nii suur väljaminek oleks. Lõpuks jääbki mul juba nädalavahetustest väheks, kui ma nii palju näha tahan.

Tagasi Saksamaale tulles läksime ühte vägagi huvitasse keskusesse. Natuke lühidalt ajaloost: DDR lagunes ja paljud Frankfurti elanikud tõmbasid jeehat lääne-Saksamaale. See tekitas suured ja toredad mahajäetud majad. Viis aastat tagasi otsustasid aktiivsed ülikoolinoored, et on aeg tekitada rohkem suhtlemist saksa ja poola noorte vahele (kui nad niigi kõrvuti elavad) ning nad läksid ühte kortermaja endale küsima. Said ka =) Rendiks on 1 euro ühe korteri eest kuus. Renoveeriti ja remonditi ja lammutati ja tehti korda ja pandi elekter sisse ja kõik muu tore. Praeguseks elab seal 30 üliõpilast väga erinevatest riikidest: Saksamaa, Poola, USA, Suurbritannia, Portugal jne. On alles viitsimist sellist asja korraldada ja üleval hoida aga näete, võimalik on. Neil toimuvad regulaarselt kokkamisõhtud või kultuuriõhtud või siis üritatakse naabritega häid suhteid luua, mis siiani on olnud suhteliselt peaga vastu seina jooksmine. Aga kindlasti on selline elamisviis või kohtumispaikade loomine asi, mida oleks kasulik kopeerida kui vähegi viitsimist ja tahtmist on.

Frankfurdist tagasisõit oli võrratud kaks tundi. Ei, me ei läinud Berliini kaudu (kuigi järgmine kord ma vist teen seda) vaid rongil oli lihtsalt vajadus igas kolmandas jaamas kümme minutit passida. Kindlasti ma liialdan natuke, aga kui viimaks Friedersdorfi kirikutorni nägin, oli hea tunne küll, et viimaks jõuan koju! Ja lisaks täitsa kenale päevale ühes uues linnas saan ma üha rohkem kindlust, et mu uus boss Anne (praegune boss, kes esmasp ära läheb Anne-Laure ja on figureerinud mu blogis nime all Ann) on väga tore. Ta oli ise alles Poolas vabatahtlik ja oskab ehk seetõttu rohkem ka mind mõista. Praeguseks oleme selle juba kokku leppinud, et ta hakkab mulle rohkem ülesandeid andma ja ta küsis ka minult, et millest ma huvitatud oleksin. Tore, onja! Loodetavasti see jääb nii ka siis, kui ta ametlikult esmaspäeval tööle hakkab.

Ja nagu näete, siis mu lillat juuksevärvi pole üldse näha =(

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: