Aasta EVS-i Saksamaal

Anne on haige ja sellega seoses tuli vestlusteemaks ravimismeetodid. Tutvustasin talle põdrasamblateed ja küüslaugu-meeleiba. Esimesega hoiatasin ikka ette ka, et see võib olla jubeda maitsega ning rääkisin Malini reageeringust. Hirmutasin ta vist isegi liiga ära aga kui tee lõpuks valmis oli, siis ta kraanikausist seda alla ei valanud vaid nentis lihtsalt, et huvitav maitse. Ka küüslaugu-meeleiva sõi ta hommikusöögi kõrvale ära ja päeva lõpus ütles, et Jana oli temalt keset tööpäeva uurinud, kas ta on küüslauku söönud =D Ja viinast rääkides… loomulikult siis viinakompressid. Seda kuulas ta küll suu ammuli ja ütles, et kui ta seda sõpradele edasi räägib, siis nemad seda ei usu. No mõelge – viinaga laps sisse määrida ja see peaks aitama palavikku alandada?

Lõpuks koorus aga vestlusest välja seminariidee. Võiks teha tõesti sellise seminari, kus räägitaks erinevatest n-ö looduslikest ravimeetoditest. Anne meelest oleks see eriti lääne-eurooplastele huvitav, sest seal on palju vähem säilinud alternatiivset ravimist. Tavaline on ikka klõmpsti tabletid sisse ja elu läheb edasi. Idee on olemas… Kui nüüd kunagi reaalsuseni jõuaks, oleks ka äge.

Minu pere ja muud loomad ehk siis Blossini rahvas. Ma olen juba rääkinud Friedrichist ja Janast ja Anne’st aga kes on need teised, keda ma iga päev(või ülepäeva) näen?  Väike spikker: kui on eesnimi, siis ma ei tea perekonnanime või kasutan eesnime, kui on perekonnanimi, siis ma ei tea eesnime või kasutan perekonnanime, kui on Herr siis on härra ja kui on Frau, siis on proua. Aga alustagem!

Herr Lehmann Blossini suur boss ja kõige tähtsam inimene. Pool aastat olin ma temast ainult kuulnud, aga seda milline ta välja näeb, ma ei teadnud. Nüüd olen viimaks seda haruldust silmanud ka aga rääkinud pole ikkagi kordagi.

Friedrich Minu teine boss Jana kõrval.  Temast olete vast jube midagi kuulnud ka. Muidu käib mulle pinda see, et kui ma saksa k räägin siis tuleb tal tihti selline muie näole (arvatavasti pole see halvasti mõeldud, aga siiski). Üldplaanis on ta siiski täitsa tore boss ja kui on probleeme, võin alati ka tema poole pöörduda.

Jana Kuna ma listi järgi nimesid võtan, siis ta oli järgmine. Aga jah… Umm.. Teate küll juba.

Corinna Sekretär. Kui tulin siia, siis esimese asjana vist kuulsin, et Corinna juurde küll Malin minna ei taha. Algul ei saanud aru miks, sest ta tundus jumala tore aga nüüd… kui on vaja tema juurde minna, siis kasvõi 10 korda korrutan omaette, mdia ma saksa keeles öelda tahan ja kui Jana saadab mõne ülesandega sinna, siis tavaliselt mingi hetk Corinna ohkab väga valjult ja sügavalt ning helistab Janale, et teada saada, mis toimub. Tegelikult ta pole väga õudne aga kui ma millestki aru ei saa ja kordama peab, siis ta tõstab alati häält ja on kurja näoga ka, mis ei tekita üldse julgustunnet sinna minna.

Mike Teda näen koosolekutel ja vahepeal tuleb meile kabinetti. Minule ta ülesandeid pole andnud, vaid alati Patrickule. Seepärast ongi kõik, mis ma temast tean, et tal on tätoveering ja paar neeti.

Kathrin Jagab kabineti Friedrichiga. Väga armas ja meeldiv naine =) Kui ma puterdan ja sõnu otsin, siis ootab alati rahulikult ära ning on valmis aitama, kui abi vajan. Või näiteks oli mul ülesanne kohvimasinaga kohvi teha. Pole elu sees sellist masinat kasutanud. Ta siis näitas ja seletas mulle ära, ning läks alles siis tagasi koosolekule, kuhu ma hiljem kohvitassid viisin. Ma võin kihla vedada, et iga teine oleks lasknud mul endal nuputada kuhu ma mille panema pean. Kathrinil on alati mõni lahke naeratus ka jagada, nii et kurta ei saa.

Frau Schlemmert Üks kahest, kes meile raha jagab. Tema annab ka seda teada, millal Hausdamenid mind tubadesse appi vajavad, et voodeid teha. Hästi äge naer on tal =D

Frau Mrotzek Teine rahajagaja (ing k kutsusime neid moneyladyks). Samamoodi, kurta pole midagi. Kui on vaja sinna minna, võin julgelt minna ja natuke saksa keeles puterdada ka.

Petra ja Marina Nemad on siis Hausdamen. Kui pean minema voodeid tegema, siis nemad näitavad kus ja kui palju ja õpetasid üldse, kuidas voodeid teha. Ka iganädalase pesu viskavad nemad pesumasinasse ja kuivatisse ning toovad pärast suure sinise kilekotiga mulle kabinetti. Mälestusväärne on ka see, kui Jana unustas meile öelda, et me ei peagi laupäev Blossini minema ja siis Marinal oli nii kahju meist, et me ikkagi tulime.

Claudia Üks vastuvõtus töötaja. Annab mulle ülesandeid, kannatab mu saksa keele ära ja seletab mida vaja. Viimaseks ülesandeiks saingi temalt ja Ricardalt 300 mappi =) Ei mäleta et esimesel poolaastal väga suhelnud oleks aga nüüd ikka kaks korda nädalas tuleb sealtpoolt mingi ülesanne.

Ricarda Kehtib sama, mis Claudia kohta. Vahepeal käin neid vastuvõtus asendamas, kui nad sööma tahavad minna aga muidu laud tühjaks jääks.

Daniel Alati kui tema lauas istub ja ma koju lähen, siis ta ütleb “Ciao!” mitte “Tschüs!”. Paar päeva tagasi oli tal sünnipäev ja ta tõi siis kooki ka Blossini. Niiiiii hea oli.

Marie Kui ma õigesti aru olen saanud, siis ta õpib ülikoolis ja Blossinis käib praktikal. Inglise keelt räägib päris hästi ja temaga suhtlengi vist võrdselt inglise ja saksa keeles. Suhteliselt mugav on niimoodi. Tavaliselt kui ma millestki esimese korraga aru ei saa, siis ta seletab inglise keeles üle.

Lutz Üks kolmest Lutzist, kes Blossinis töötavad. Tema töötab köögis ning iga kord kui sööma lähen, siis ta laulab Lena Eurovisiooni võidulaulu “Satelite”. Sellega ta inglise keele oskused piirduvad. Muidu on selline kogu-aeg-rõõmus-sell tüüpi ning kutsub mind Anneks.

Umbes sama palju nimesi, nagu ma siia kirja panin, on veel ka paberil. Aga ma ei hakka neid üles kirjutama, sest pole nii väga kokku puutunud, et mingit kindlat arvamust omandada.

Mida vaja? Hiirelõks, asjad mida sa visata raatsid, pooleksmurtud harjavars, punt inimesi, kes toimuva üle naeravad ja muidugi sina ning hiir(ed).
Kaua? Nii kaua kuni hiir käes või sina alla annad. Võib venida pikaks kemplemiseks.
Ohud? Ehmatused garanteeritud, nii et sobib ekstreemsuste otsijatele.
Kuidas? Mäng koosneb mitmest etapist. Võtame need järgemööda ette.

Esimene etapp: Näed silmanurgast hiirt külmkapil jooksmas. Sõimad natuke, et hiired ära pole kolinud ja siis nukrutsed, sest tead, et pead ära tapma. Mõtled, et ehk ikka ei pea ja tegeled oma asjadega edasi. Olenevalt kannatlikkusest võib teise etapini jõudmiseni aega minna.

Teine etapp: Kannatlikkus sai läbi. Sätid hiirelõksu paika, röögid natuke sest parasjagu uudistamisretkel olev hiir jookseb tagasi oma pessa ja peaaegu üle sinu käe. Tegeled oma asjadega edasi. Seejärel näed silmanurgast hiirt liikumas. Külmkapi ja pliidi peal. Sõimad natuke lõksust ülelendavaid hiiri soravas eesti keeles, sest sellest ei saa alumised naabrid aru. Näed veel ja veel ja veel. Seejärel lükkad pooleksmurtud harjavarre abil lõksu veel lähemale. Samal ajal palvetad, et hiir sisse jookseks ja et ta ei jookseks, sest sa ei taha ilmsüütut loomakest tappa.

Kolmas etapp: Oled hiire juba unustanud. Siis järsku! Plaksaki! Hiire piiksatused ja kolin! Karjud natuke mikrofoni, tekitades pundile inimestele naerukrambid ja sinult küsitakse, kas naerad või nutad. Seejärel hoiad käsi kõrvadel, et sa ei peaks kuulama mida see hiir teeb. Ja võtad käed ära, et kuulata mida punt inimesi kinnipüütud hiirega teha soovitavad. Okei, rahuned natuke. Käed värisemas, jätkad oma tegevusi.

Neljas etapp: Lähed vaatad, kui hästi sa homme lõksu kätte saaksid, et ära visata ja siis (pooleksmurtud harjavarrega torkides) avastad, et lõks on kinni küll aga see paganama hiir on ehmatusega pääsenud. Vannud soravas eesti keeles ja samal ajal nukrutsed, sest sa pead veel korra hiirelõksu üles panema ja siis võibolla kuulma, kuidas ta kinni jääb. Punt inimesi naerab, kui neile räägid.

Viies etapp: Mõnda viskeriista kasutasid tõenäoliselt juba varem, aga viies etapp on nende tipptund. Hiire ülesanne on sibada kapil/külmkapil/pliidil ning sina pead laual ringi, et leida viskeriista. Markerid, pastakas ja kahvel on head valikud. Taldrik ning läptop jäta viimaseks. Muidugi, hiirt sihtida pole tark tegu, sest vaevalt et südametunnistus lubaks teda lombakaks muuta. Parima efekti annab samal ajal asjae loopimine ning karjumine. Muidugi, eriti julged isendid ei liiguta pastakalennu peale sabagi, vaid tulevad nuusutama, et mis see lendas. Ürita vältida mõtet “nii armas,” ja jätka sujuvalt kaunis eesti keeles vandumist. Viies etapp jätkub seni kuni laual jagub asju või sul viitsimist.

Kuues etapp: Pane muusika max tugevuse peale ja looda et see hoiab hiired seni kapi taga, kuni sa köögist kadunud oled.  Luba endale, et homme tööl olles mainid kodus olevat hiirekolooniat ning et sa vajad veel mõnda hiirelõksu… Veel parem, sa vajad kedagi kellel on külma närvi lõksud panna ja siis pärast laibad ka ära koristada.

Needsamad mehed, kes katusel niimoodi mürgeldavad, et ma hommikul liiga vara üleval olen ja tänu kelle tegevustele luugi vahelt põrandale igast jama ja sit*a lendab ja kelle olemasolu tõttu ma vannitoaaknad kilekottidega olen katnud, aitasid täna aga suitsualarmi vait panna. Ei, ma ei pannud kööki põlema. Tulin koju ja kuulsin, et miski vigiseb toas. Nohjah, läksin siis tuppa ja kaks sammu veel – minu toas vigiseb alarm. Egas midagi, nii palju kui ma tean siis võta laest alla ja küll ta vait jääb. Jäi ju jeeeeee. Alarm teki sisse mässitult jalgade vahel, et see mu kõrve ei tapaks andis Raili Facebooki abil soovituse, et vajutaksin “reset” nuppu. Aga mul muidugi polnud. Korra kaalusin ka võimalust googeldada aga oma närvid(ja kõrvad) on kallimad. Kobisin siis vannituppa, tegin akna lahti ja ulatasin üürgava alarmi välja meestele küsimusega, kas nad saaksid aidata. Jumala enesestmõistetavalt vastasid nad, et patakad tuleb välja võtta. Ma siis näitasin, et seda ei saa teha, sest aku(või mis iganes) on juhtmega alarmi küljes kinni. Üks võttis siis enda kätte, tõmbas lihtsalt juhtmed ära ja andis mulle tagasi. Ütlesin “Danke”, panin akna kinni  ja nautisin vaikust (kui mitte arvestada katusel mööbeldavaid tegelasi). Ma arvan, et nad arvavad, et ma olen jumala juhmakas. Aga kust ma pidin teadma, et maailmas on üks elektrooniline vidin, millel võib juhtmed lihtsalt küljest ära kiskuda. =P

Meie kabinetis on materjalikohvrid, mida kõik seminarid võtavad ja kasutavad. Kohvreid on kokku 15 ja selleks, et me ei peaks iga jumala päev üle kontrollima kõiki kohvreid, tegime lihtsa süsteemi: kirjuta paberile kohvri number(+kes, millal, allkiri). Siis me teame, mis on võetud ja me ei pea igat kohvrit üle kontrollima iga jumala päev. Ja arvake nüüd kolm korda, kas need kuradi idioodid teevad seda? Ei, loomulikult mitte.

Paberileht on täpselt nägemiskõrgusel, sinna on suurelt ja punaselt kirjutatud “Koffer!” ja eile joonistasin kaks suurt värvilist noolt ka veel ja täna tulen kontori: jälle mitu kohvrit läinud, ilma et numbreid oleks kirjutatud. Ma tunnen tõeliselt nendele noortele kaasa, kelle rühmaliider ei oska isegi lugeda ega kirjutada. Kahjuks pole ma siin olnud, kui neil kohvritel järel käiakse. Aga kui ma näen kedagi, siis ma kargan küll nagu kuri lõukoer kallale ja uurin, et kas ta ikka lugeda oskab, sest no nii lollakas ka ei saa olla.

Kõigepealt alustaks sellest, et Magdeburgis panin ma paika selle, mis ma 18. juuni teen. Lehitsesin siis Ieva(Läti, minuga koos pildil) korteris istudes ühte ajakirja ja jäi silma Linkin Parki kontserdi kuulutus Leipzigis eelmainitud kuupäeval. Kirjutasin selle siis märkmiku üles, et hiljem koju jõudes täpsemalt selle kohta uurida. Küsisin ka Ievalt, et palju hind olla võiks aga ta ei teadnud ja küsis Jipilt (Hollandist, Ieva poiss-sõber, teeb EVSi Leipzigis), kellel oli plaan sinna minna aga kuna sõber alt ära hüppas, siis ei läinud. Jip ei teadnud piletihinda aga küsis, kes teada tahab. Jipi piinamiseks, me ei öelnud. Mingi aeg hiljem siiski küsisin uuesti temalt kontserdi kohta ja ta sai teada, et mina olengi see, kes minna tahaks. Jip läks siis kohe hinda uurima ja tuli välja, et pilet maksab mõnusad 63.95 eurot. Ohjah, kallis küll. Seejärel jõudsime arusaamale, et kuna tema tahab minna aga mitte üksi ja mina tahan nagunii minna, et läheks äkki koos! Jip hüppas uuesti arvuti taha ja pakkus, et võib piletid ära osta, kui kuupäev mulle sobib. Mis seal ikka viivitada, helistasin Janale ja uurisin kas 18. juuni on meil midagi ees või mitte. Saades kinnitust, et ei ole, andsin teadaande Jipile edasi ja viis minutit hiljem lõime käed: me läheme Linkin Parki kontserdile! Ilus algus peole.

Enne pileti ostmist ja pidu jõudsin natuke ka Magdeburgi peal jalutada. Nagu Ieva ütles, on linna peal kolm hoonet, mis tõesti külastamist väärt: katedraal, Grünen Zitadelle von Magdeburg(see roosa huvitav maja kuigi nime järgi peaks ta roheline olema… grün on siis saksa k roheline) ja kaubanduskeskus. Kuna ma olin eelnevalt laisk olnud ja ei olnud 100% kindlaks teinud, mida Magdeburgis turistina vaadata, siis võib-olla jäin ma millestki palju olulisemast ilma. Aga noh, juhtub. Ühe kadestamistväärt nägin, et Ieva korterit umbes 5 minuti kaugusel on Kimura Shukokai Karate spordiklubi. Pagan noh, see võiks küll Friedersdorfi kolida. Muidu tundus Magdeburg armas pisike linnake. Eriti armas oli see siis, kui pühapäeval tulid Ieva ja Jip ming raudteejaama saatma, ning me läksime Elbe jõe kaldale treppidele istuma. Tagumikke alla panime fliistekki, mina ja Ieva jõime peost ülejäänud puuviljabooli ja Jip jõi apelsinimahla. Ning siis nautisime vee voolamist ja päikese sooja paitust. Oi kui mõnus see oli =)

Peost ka veel muidugi. Ma olin piisavalt vara seal, et aidata Ieval, Jipil, Mashal(Ungari, pildil) ja Pascalil(Saksamaa!) süüa teha. Menüü koosnes: suur pesukauss puuvilja-veini-booli(jah, seesama mida me jõe kaldal istudes jõime), kolme eri sorti muffineid(banaani, šokolaadi ja kohvi), juurviljad dipikastmega, juustuvõileivakesed, krõpsud, kolm pitsat ja mmm.. külaliste toodud koogid. Ongi vist kõik. Üle jäigi ainult natuke muffineid, puuviljaboole ja jelloshote, sest need viimased oli Pascal kuidagi metsa keeranud ja keegi eriti ei tahtnud neid. Kokkamise vahepeal ostsime ka Linkin Parki piletid ära ja mässasime niisama.

Külalisi tuli umbes 20 ringis, suur osa kõik erinevatest riikidest. Aga kuna üks külaline tuli hästi tähtsast riigist, siis suure osa õhtust vestlesin temaga. Mitte et ainult temaga aga kui ajaliselt järjekorda seada, siis tema oli esimesel kohal. Kes see oli? No loomulikult teine eestlane Leene. Algul ei pidanud ta vist tulema, aga õnneks jõudis ikkagi kohale. Temalt sain ka väärt infot selle kohta, kuidas natuke odavamalt reisida ja niisama ka lobiseda.

Mida veel siis Magdeburgi nädalavahetusest rääkida? Lihtsalt väga tore oli ja mul on hea meel, et ma sinna läksin. Sai uut linna kaeda, teisi vabatahtlikke näha, tantsida, lõbutseda ja lihtsalt nautida.

Pray4Japan pilt tõestab, et kui ma üritan samal ajal tõsine olla ja mitte naerda pildistajate veiderduste üle, siis tuleb mul eee…. väga imelik nägu. Brrr.

Päriselt oli see meik kolm korda kenam. Kahjuks ma ei näinud vist piisavalt palju aega, et see ka pildile jäädvustada. Muidu oli see niiii ilus, et maha küll väga ei tahtnud võtta aga no mis teha.

Täna oli tõesti pildistamise päev, ma jõudsin lausa kahel fotol ilutseda. Alustame muidugi sellest, et ma võtsin reedese päeva töölt vabaks, et jõuda esimesel pildistamisele. Selleni jõudsin ma Couchsurfingu Berliini klubi kaudu. Nimelt otsis Yuki osalejaid projektile “Pray4Japan” ehk maakeeli: palveta Jaapani eest. Projekti alustamisepõhjus on Jaapanit tabanud maavärin ja tsunami ning peamine idee on näidata, et nad ei ole üksi. Pikemalt saab projekti põhjustest ja ideedest lugeda siit(inglisekeelne Facebooki kodukas). Couchsurfingu lehel peale paariminutilist mõtlemist andsin ka end üles ja leppisime kokku, et kohtume Alexanderplatzil Maailmakella juures kell 14.00. Selleks, et mind hästi ära oleks tunda, panin jalga lõhkised teksad, sest kui ma ütlen “Mul on lõhkised teksad” ja ma need teksad jalga panen, siis minust mööda pole võimalik vaadata. Egolaks jaja missugune =D Kõik kiitsid ka, nii armas =) Sinna jõudes pidin natuke ootama ja seejärel jõudis ka Yuki koos seltskonnaga kohale. Natukene niisama lobisemist, tervitamist ja seejärel sain selga käsitsitehtud t-särgi “Pray for Japan”. Pildistamine läks kähku, kaks klõpsu ja valma. Kui Yuki pildi Facebooki jõuab laadida, saan endale ka näpata ja teile näidata. Seejärel oli ka natuke paberitööd. Ühele paberiribale pidin kirjutama oma mõtted, mida ma sooviksin jaapanlastele edastada, oma nime, tegevusala ja riigi, kust tulen. Teisel paberil pidin ma allkirjaga tõendama, et ma olen nõus oma pildi kasutamisega antud projektis. Ja see on juba midagi, sest kõige kaugem unistus on sellest projektist raamat teha =) Aga jah, kõik tehtud, natuke veel juttu ja oligi “Tsaupakaa!”

Edasi suundusin Alexasse, sest minu algse plaani Berliini peal jalutada, rikkus vastik tuul ära. Alexas kõndisin mööda Bianco kingapoest, kus oli mingi võistlus ja auhinnaks 65 euro väärtuses kingi. Uugh! Kingahooliku tuleke lõi mul peas põlema ja astusin aga uksest sisse. Mis siis teha tuli? Valisid poest välja kinga, millega arvad et sul oleks kena pilti teha, lasid meigi teha (või ka mitte), poseerisid, täitsid paberi ja jääd lootma, et võidad. Nii, võitu ma ei looda. Nii äge ma ka ei olnud =D Aga omaette kogemus oli küll, sest meigi tegi küll vist mingi profimeikar ja pagana kena kukkus välja. Eriti hea oli see, et kui ta seletas, et idee on roosa ja tüdrukulik ja mannavaht siis ma kujutasin juba ette, mis roosa koletis mulle näkku maalitakse. Aga lõpuks peeglist ennast nähes: roheline lauvärv! Oujee ja niii ilus oli ka! Kingapilti ma vist ei saa näidata, ei usu et see kuskil netis üleval on, aga meigipilt (kodus oma seebikaga tehtud) tuleb siis, kui ma ka “Pray4Japan” pildi kätte saan. Seniks aga… ilusat päeva jätku.

Ja sõidab ikka täiega, katust pole enam ollagi. Kõik maha võetud ja lage plats alles jäänud. Kohutav! Aaa, ei mitte minul. Minu katus on sama koha peal ja lollusi pole teinud. Kodul vahetatakse katust. Eelmine nädal jõudsime koju ja vaatame, et tellingud majale ümber topitud. Umm… Okei siis. Ega midagi tarka mõelda ei osanud. Mõtlesime, et elame ja näeme mis tuleb. Ja tuli! Tuli täna äratuse asemel, kui kraana tagahoovis signaalitas ja mehed katusel katusekive lahti võtsid ning kasti viskasid. Natuke proovisin veel pea padja all magada, aga andsin alla ja kebisin voodist välja. Töö edeneb neil igaljuhul kiirelt. Blossinist tagasi tulles sai näha, et ühelt poolt on juba kõik kivid maha võetud ja mingi must kile pandud. Tegelikult ma loodan, et kui nüüd see remont tehtud saab, siis järgmine aasta ei tule enam vabatahtlikel koridorist lume sulavett leida, sest Taevaisa saadetis on otsustanud meie pööningule puhkama tulla.

Aga kui mul katus ei sõida, siis ma ise sõidan küll – laupäeval Magdeburgi. Sõidan sinna http://www.mitfahrgelegenheit.de/ abil. Mis see on? No kui sa sõidad Tartusse ja sul on autos neli vaba kohta, siis sa viskad kuulutuse üles ja need, kes ka Tartusse tahavad sõita, vastavad su kuulutusele, maksavad bensuraha ja naudivad sõitu. Maksma pean edasi-tagasi sõidu eest kuskil 15€ ringis või isegi vähem. Ei mäleta hetkel täpselt. Olgu öeldud, et rongiga tuleks sama vahemaa hind üle 50 €… Et siis vahe on tuntav. Ma varem pole seda küll kasutanud aga kui esimene kogemus mind ära ei hirmuta, siis plaanin iga jumala nädalavahetuse kuni juulini kuskile sõita ja kuskil olla.

Nüüd olen ma Friedersdorfi tulnud bussi, rongi, jalgratta, auto ja taksoga. Veel on proovimata hääletamine ja jala kõndimine. Aga kõigest siis järgemööda.

Laupäeva hommik algas mul kodus mõnusa üksindusega, sest Anne oli juba reedel Berliini läinud, et oma sõpradega olla ja paari korterit vaadata. Leppisime kokku, et kohtume Brandenburgi värava juures kell neli, siis läheme sushit sööma ja seejärel kinni filmi vaatama. Seetõttu oli minust täiesti normaalne istuda kell 11.49 Friedersdorfis rongile, et natuke Berliinis kolada enne kui kokku saame. Ja Königs-Wusterhauseni jõudes avastasin, et minu kena punast RE rongi pole ees, sest (jälle!) tehakse raudteel remonti. No pole hullu. Olen varem ka S-bahniga Berliini sõitnud. Ehk siis mu idee oli S-bahniga Schöneweideni sõita, seal rong vahetada ja siis minu sihtpunktis Landsberger Alleel maha kobida. Jõuan neli peatust Grünauni sõita ja siis: kõik välja. Oh mis üllatust! Ka siis tehakse remonti. Egas midagi, uuele rongile ja sõidan Adlershorfini ja oijeerum, jälle välja! Nohjah, uuele rongile ja sõidan Schöneweideni ja seal veel korra välja ja uuele rongile ja siis jõuan lõpuks Landsberger Alleele. Ehk siis selle asemel, et üks kord rongi vahetada(või mitte ühtegi,kui RE oleks sõitnud) oli mul suurepärane võimalus seda teha  3 korda. Tagasitulles oli mul vaja muidugi täpselt sama teekond läbida.

Vene supermarketis käisin ära. Kahjuks ma küll unelmate toodet – Eesti kohuke – seal ei näinud AGA. Mingid kohkesed seal olid ja vahvlid ja präänikud ja sprotid õlis ja sprotipõhjad ja head sefiirid ja mmmmmmmm mis head asjad kõik. Järgmine kord kui  Berliini lähen ja kui mul vähegi aega on, siis tõenäoliselt lähen sinna šopingureisile ja ostan head ja paremat kokku. Ning kui keegi on kuskil Berliinis Eesti kohukesi müügil näinud, siis ma olen üks suur kõrv ja tormaksin kohe sinna kohale. Käisin ühest poekeskusest veel läbi ja lõpetasin siis Türgi-Aasia-Itaalia restoranis, kus lõunat sõin. Kokku läks magustoidu, supi ja joogi eest kuus eurot, mis Berliini mõistes on suhteliselt oki-doki hind. Eriti, kui toit on hea ja pole viitsimist kuskile kaugele minna.

Tagasi Alexanderplatzile jõudes nägin esimese asjana politseiautosid rivis seismas. Jälle hokimäng? Ei. Meeleavaldus Liibüa rahutuste toetuseks. Rahvaringi keskel kõndis üks noormees, Liibüa lipp ümber ja hüüdis lauseid, mida siis plakateid ning silte hoidev rahvas kolm korda võimsamalt järgi röökis. Väga palju inimesi polnud, aga olid kaamerad ja vali hääl. Plakatid ja hüütav tekst varieerus “Gaddafi on idioot” kuni “Me tahame demokraatiat”. Kauaks ma sinna seda vaatama ei jäänud, käisin Alexast läbi et uued märkmikud osta ja siis juba Brandenburgi värava juurde. Sealne seltskond oli ka kirju nagu tavaliselt: karu, tiiger, tibu (kõik kolm muidugi kostüümides inimesed :D), DDR ja USA lippudega ning vormidega mehed, hobukaarikud, aasia-päraselt riides lauljad ja samad tantsupoisid, keda ma juba suvel nägin. Kuna Anne jäi kakskümmend minutit hiljaks, oli mul hea variant seda kõike jälgida ja niisama istuda.

Viimaks kui Anne kohale jõudis, kõndisime Potsdamer Platzile, sest meie väljavalitud kino asub just seal. See on ka koht, kuhu kõik staarid tulevad, kui toimub mõni Berliini esilinastus või muu selline. Piletihind oli mulle viisakad 6 eurot (sest ma olen vabatahtlik ja mul õnnestus see õpilase soodustuse all pressida) ehk mitte väga kallis ja võib veel tulla. Küll aga on sakslastel (või meil) probleeme mõistetega “keskel” ja “keskmine”. Istekohtadel küsiti, et kas tahame istuda keskele või taha. Võtsime kuldse kesktee ja avastasime, et saksa mõiste “keskmine” tähendab umbes neljas rida ja nägu ekraanis kinni. 3D filmi puhul poleks midagi aga “Must luik” ei kvalifitseeru 3D alla. Teine üllatus tuli siis, kui ostsin popkorni ja juua kaasa. Keskmine popkorn oli nii suur, et mul on praegugi pool sellest kodus kapi peal ja keskmisest joogist (1 liiter) piisas nii mulle kui Anne’ile. Et siis jah… järgmine kord võtame istmed taha ja söögid/joogid väiksed.

Filmist endast ka ehk. Kümnepalli süsteemis saab film minult küll 9. Oli ilus (mulle ju meeldib ballett), oli ootamatust ja mõnes kohas oli minu jaoks isegi õudsam kui mis tahes õudukana reklaamitud film.  Kordagi ei vaadanud ma kella, et millal see ükskord läbi saab (khm Harry Potteri seitsmes osa khm) ega käinud vetsupausil. Lõpp oli ka minu jaoks suhteliselt ootamatu, nii et igati väärt film mida näha. Kes tahab pikemat tagasisidet, võib minna ja lugeda aga minu tagasiside ongi vot nii lühike. Pluss üks lause: minge ja vaadake ise.

Nüüd tuleb põnev osa. Tagasi koju saamine. Kuigi ma natuke lootsin, et päeva jooksul on remont ära lõpetatud on lootus lollide lohutus ja Friedrichstrasse raudteejaamas olid endiselt sildid üleval ja RE Königs-Wusterhauseni ei läinud. Egas midagi, hakkasin uuesti S-bahni abil seiklema. Seda ma teadsin, et rong Friedersdorfi läheb iga tund 42. minutil ehk siis väga kaua ma ootama ei peaks. Jõudsingi siis niimoodi, et pidanuks minu teadmiste järgi pool tundi ootama. Agaaaa… puurin ja uurin graafikut. 20.42 on läinud ja peaksin jõudma 21.42 peale aga kuradi päralt, seda pole. Ja 22.42 läheb ainult E-R ja järgmine rong läheks 23.42. Pagan 2 tundi raudteejaamas (algul poes, kui see suletakse siis väljas) istumist. Kõndisin ja siunasin end, et varem ei kontrollinud. Viis minutit hiljem jõudsin järeldusele, et ma ei taha kaks tundi raudteejaamas konutada. Vaatasin rahakotti: 30 eurot. Okei, kui takso üle selle ei maksa siis ma lähen taksoga. Ja ei maksnud, maksis 22 eurot, nagu taksojuht mulle ütles kui kodu ees autost välja astusin. Et jah siis… Nii mu laupäev lõppeski =)