R.I.P.

Paar nädalat tagasi saime korteri omanikult hiirelõksud ja panime siis ühe külmkapi taha üles. Polnud väga ammu hiiri näinud ja arvasime, et nad on parematele jahimaadele kolinud. Me eksisime. Täna hommikul sattus Anne pilk külmkapi taha ja seal too vaene loomake oligi =( Lõksu kinniminemise laksatust me öösel ei kuulnudki, kuigi niisama seda plõksutades on see ikka jõle vali laks. Sõime hommikusöögi ära, mina koguaeg pirisemas, et me tapsime pisikese hiirelapse. Ta oli tõesti tilluke =( Aga jah, ma lõpetasin oma pudru, Anne lõpetas oma tee ja võileivad, toppisime end riidesse, et kui hiir käes saame kohe välja minna ja prügikasti visata. Tõin veel ka roosa kilekoti, millesse ta panna.

Siis tõeline tsirkus algas alles… Anne ei tahtnud seda hiirt näperdada ja mina ei tahtnud. Kuigi me oleme mõlemad korduvalt hiiri nii elus kui surnust peast näinud, on see teine lugu kui see vaene hiireke sinu külmkapi taga lebab. Ja kui isegi pilgu võis peale visata, siis kas te oskate ette kujutada kui ebameeldiv on teda endale lähemale tõmmata (harjavarre abil, kätega näppima ei läinud) ja siis näha kuidas brrrrrrraarhhgh. Ma ei kirjeldagi parem rohkem. Igaljuhul kulus meil ca 12 minutit ja harjavarre, prügikühvli, kilekoti ja pisikese harja abil saime ta kilekoti ja siis väga kiirelt sammul korterist välja ja viisime ta maja taha prügikasti. Nüüd me loodame, et me enam hiiri ei näe, sest siis tuleb teine lõks üles panna. Aga ma ei taha mõelda sellele, et me veel ühe pisitillukese hiire ära tapame. Ja sellele, et me peame ta siis majast välja ka saama. Brrr!

Kui need hiired lubaksid mulle, et nad ei söö internetti ega elektrit ega mu riideid… siis oleks mul jumala hea meel neid põrandal vudimas näha. Armas ju! Aga kuna nad ei saa lubada seda, siis ma loodan, et nad kolivad meie juurest välja.

No kurat

Ma olen kaks nädalavahetust järjel tööl olnud ja nüüd ootan nädalavahetust ja lõbutsemist. Plaanid olid tehtud ja kõik kukub muidugi kaboom kokku. Alustades pühapäevast, mil me pidime Musta Luike vaatama minema aga kuna olime seminarist väsinud, siis ei jõudnud. Ja nüüd pidi reede õhta Potsdamis Lolita sünnipäev olema aga kuna Nursen sai teada, et ta peab reedel mingisesse muusse linna minema, tõsteti sünnipäev neljapäeva peale. See tähendab, et ma pean loobuma sest kohale minnes ootaks mind reedel minimaalselt 3 tundi töölesõitu peale öö otsa pidutsemist… Ohjah. Parem oleks, et mu järgmise laupäeva Magdeburgi plaanile mitte midagi ette ei tuleks. Grrrrrrrrauh.