Kinooooo

Nüüd olen ma Friedersdorfi tulnud bussi, rongi, jalgratta, auto ja taksoga. Veel on proovimata hääletamine ja jala kõndimine. Aga kõigest siis järgemööda.

Laupäeva hommik algas mul kodus mõnusa üksindusega, sest Anne oli juba reedel Berliini läinud, et oma sõpradega olla ja paari korterit vaadata. Leppisime kokku, et kohtume Brandenburgi värava juures kell neli, siis läheme sushit sööma ja seejärel kinni filmi vaatama. Seetõttu oli minust täiesti normaalne istuda kell 11.49 Friedersdorfis rongile, et natuke Berliinis kolada enne kui kokku saame. Ja Königs-Wusterhauseni jõudes avastasin, et minu kena punast RE rongi pole ees, sest (jälle!) tehakse raudteel remonti. No pole hullu. Olen varem ka S-bahniga Berliini sõitnud. Ehk siis mu idee oli S-bahniga Schöneweideni sõita, seal rong vahetada ja siis minu sihtpunktis Landsberger Alleel maha kobida. Jõuan neli peatust Grünauni sõita ja siis: kõik välja. Oh mis üllatust! Ka siis tehakse remonti. Egas midagi, uuele rongile ja sõidan Adlershorfini ja oijeerum, jälle välja! Nohjah, uuele rongile ja sõidan Schöneweideni ja seal veel korra välja ja uuele rongile ja siis jõuan lõpuks Landsberger Alleele. Ehk siis selle asemel, et üks kord rongi vahetada(või mitte ühtegi,kui RE oleks sõitnud) oli mul suurepärane võimalus seda teha  3 korda. Tagasitulles oli mul vaja muidugi täpselt sama teekond läbida.

Vene supermarketis käisin ära. Kahjuks ma küll unelmate toodet – Eesti kohuke – seal ei näinud AGA. Mingid kohkesed seal olid ja vahvlid ja präänikud ja sprotid õlis ja sprotipõhjad ja head sefiirid ja mmmmmmmm mis head asjad kõik. Järgmine kord kui  Berliini lähen ja kui mul vähegi aega on, siis tõenäoliselt lähen sinna šopingureisile ja ostan head ja paremat kokku. Ning kui keegi on kuskil Berliinis Eesti kohukesi müügil näinud, siis ma olen üks suur kõrv ja tormaksin kohe sinna kohale. Käisin ühest poekeskusest veel läbi ja lõpetasin siis Türgi-Aasia-Itaalia restoranis, kus lõunat sõin. Kokku läks magustoidu, supi ja joogi eest kuus eurot, mis Berliini mõistes on suhteliselt oki-doki hind. Eriti, kui toit on hea ja pole viitsimist kuskile kaugele minna.

Tagasi Alexanderplatzile jõudes nägin esimese asjana politseiautosid rivis seismas. Jälle hokimäng? Ei. Meeleavaldus Liibüa rahutuste toetuseks. Rahvaringi keskel kõndis üks noormees, Liibüa lipp ümber ja hüüdis lauseid, mida siis plakateid ning silte hoidev rahvas kolm korda võimsamalt järgi röökis. Väga palju inimesi polnud, aga olid kaamerad ja vali hääl. Plakatid ja hüütav tekst varieerus “Gaddafi on idioot” kuni “Me tahame demokraatiat”. Kauaks ma sinna seda vaatama ei jäänud, käisin Alexast läbi et uued märkmikud osta ja siis juba Brandenburgi värava juurde. Sealne seltskond oli ka kirju nagu tavaliselt: karu, tiiger, tibu (kõik kolm muidugi kostüümides inimesed :D), DDR ja USA lippudega ning vormidega mehed, hobukaarikud, aasia-päraselt riides lauljad ja samad tantsupoisid, keda ma juba suvel nägin. Kuna Anne jäi kakskümmend minutit hiljaks, oli mul hea variant seda kõike jälgida ja niisama istuda.

Viimaks kui Anne kohale jõudis, kõndisime Potsdamer Platzile, sest meie väljavalitud kino asub just seal. See on ka koht, kuhu kõik staarid tulevad, kui toimub mõni Berliini esilinastus või muu selline. Piletihind oli mulle viisakad 6 eurot (sest ma olen vabatahtlik ja mul õnnestus see õpilase soodustuse all pressida) ehk mitte väga kallis ja võib veel tulla. Küll aga on sakslastel (või meil) probleeme mõistetega “keskel” ja “keskmine”. Istekohtadel küsiti, et kas tahame istuda keskele või taha. Võtsime kuldse kesktee ja avastasime, et saksa mõiste “keskmine” tähendab umbes neljas rida ja nägu ekraanis kinni. 3D filmi puhul poleks midagi aga “Must luik” ei kvalifitseeru 3D alla. Teine üllatus tuli siis, kui ostsin popkorni ja juua kaasa. Keskmine popkorn oli nii suur, et mul on praegugi pool sellest kodus kapi peal ja keskmisest joogist (1 liiter) piisas nii mulle kui Anne’ile. Et siis jah… järgmine kord võtame istmed taha ja söögid/joogid väiksed.

Filmist endast ka ehk. Kümnepalli süsteemis saab film minult küll 9. Oli ilus (mulle ju meeldib ballett), oli ootamatust ja mõnes kohas oli minu jaoks isegi õudsam kui mis tahes õudukana reklaamitud film.  Kordagi ei vaadanud ma kella, et millal see ükskord läbi saab (khm Harry Potteri seitsmes osa khm) ega käinud vetsupausil. Lõpp oli ka minu jaoks suhteliselt ootamatu, nii et igati väärt film mida näha. Kes tahab pikemat tagasisidet, võib minna ja lugeda aga minu tagasiside ongi vot nii lühike. Pluss üks lause: minge ja vaadake ise.

Nüüd tuleb põnev osa. Tagasi koju saamine. Kuigi ma natuke lootsin, et päeva jooksul on remont ära lõpetatud on lootus lollide lohutus ja Friedrichstrasse raudteejaamas olid endiselt sildid üleval ja RE Königs-Wusterhauseni ei läinud. Egas midagi, hakkasin uuesti S-bahni abil seiklema. Seda ma teadsin, et rong Friedersdorfi läheb iga tund 42. minutil ehk siis väga kaua ma ootama ei peaks. Jõudsingi siis niimoodi, et pidanuks minu teadmiste järgi pool tundi ootama. Agaaaa… puurin ja uurin graafikut. 20.42 on läinud ja peaksin jõudma 21.42 peale aga kuradi päralt, seda pole. Ja 22.42 läheb ainult E-R ja järgmine rong läheks 23.42. Pagan 2 tundi raudteejaamas (algul poes, kui see suletakse siis väljas) istumist. Kõndisin ja siunasin end, et varem ei kontrollinud. Viis minutit hiljem jõudsin järeldusele, et ma ei taha kaks tundi raudteejaamas konutada. Vaatasin rahakotti: 30 eurot. Okei, kui takso üle selle ei maksa siis ma lähen taksoga. Ja ei maksnud, maksis 22 eurot, nagu taksojuht mulle ütles kui kodu ees autost välja astusin. Et jah siis… Nii mu laupäev lõppeski =)