Kasulikud töömehed

Needsamad mehed, kes katusel niimoodi mürgeldavad, et ma hommikul liiga vara üleval olen ja tänu kelle tegevustele luugi vahelt põrandale igast jama ja sit*a lendab ja kelle olemasolu tõttu ma vannitoaaknad kilekottidega olen katnud, aitasid täna aga suitsualarmi vait panna. Ei, ma ei pannud kööki põlema. Tulin koju ja kuulsin, et miski vigiseb toas. Nohjah, läksin siis tuppa ja kaks sammu veel – minu toas vigiseb alarm. Egas midagi, nii palju kui ma tean siis võta laest alla ja küll ta vait jääb. Jäi ju jeeeeee. Alarm teki sisse mässitult jalgade vahel, et see mu kõrve ei tapaks andis Raili Facebooki abil soovituse, et vajutaksin “reset” nuppu. Aga mul muidugi polnud. Korra kaalusin ka võimalust googeldada aga oma närvid(ja kõrvad) on kallimad. Kobisin siis vannituppa, tegin akna lahti ja ulatasin üürgava alarmi välja meestele küsimusega, kas nad saaksid aidata. Jumala enesestmõistetavalt vastasid nad, et patakad tuleb välja võtta. Ma siis näitasin, et seda ei saa teha, sest aku(või mis iganes) on juhtmega alarmi küljes kinni. Üks võttis siis enda kätte, tõmbas lihtsalt juhtmed ära ja andis mulle tagasi. Ütlesin “Danke”, panin akna kinni  ja nautisin vaikust (kui mitte arvestada katusel mööbeldavaid tegelasi). Ma arvan, et nad arvavad, et ma olen jumala juhmakas. Aga kust ma pidin teadma, et maailmas on üks elektrooniline vidin, millel võib juhtmed lihtsalt küljest ära kiskuda. =P

Kuradi idioodid

Meie kabinetis on materjalikohvrid, mida kõik seminarid võtavad ja kasutavad. Kohvreid on kokku 15 ja selleks, et me ei peaks iga jumala päev üle kontrollima kõiki kohvreid, tegime lihtsa süsteemi: kirjuta paberile kohvri number(+kes, millal, allkiri). Siis me teame, mis on võetud ja me ei pea igat kohvrit üle kontrollima iga jumala päev. Ja arvake nüüd kolm korda, kas need kuradi idioodid teevad seda? Ei, loomulikult mitte.

Paberileht on täpselt nägemiskõrgusel, sinna on suurelt ja punaselt kirjutatud “Koffer!” ja eile joonistasin kaks suurt värvilist noolt ka veel ja täna tulen kontori: jälle mitu kohvrit läinud, ilma et numbreid oleks kirjutatud. Ma tunnen tõeliselt nendele noortele kaasa, kelle rühmaliider ei oska isegi lugeda ega kirjutada. Kahjuks pole ma siin olnud, kui neil kohvritel järel käiakse. Aga kui ma näen kedagi, siis ma kargan küll nagu kuri lõukoer kallale ja uurin, et kas ta ikka lugeda oskab, sest no nii lollakas ka ei saa olla.