Nursheni hüvastijätupidu

Nurshen(pildil minu kooki söömas) läheb umbes kahe nädala pärast tagasi Türki ja korraldas Potsdamis äraminekuepeo. Kuna mul pole õhtuti eriti midagi teha, siis päev varem otsustasin pisut mässata ja tegin üle saja aasta küpsisetorti. Vahele panin kohupiima, Kathrine’i tehtud moosi ja katsin väga rohke šokolaadiga. Šokolaadi oli tõesti palju, voolas lausa üle taldriku ääre ning väljanägemine oli mõnus. Potsdami minekuks pakkisin koogi kenasti kingakarpi ning õnneks elas see reisi üle.

Enne kui pidu algas, sain Vitalt veel infot ühe noortelaagri kohta, mis juuni lõpus Müncheni kandis toimub. Sporti ja päikest ja workshope ja lõbu ning mulle on see tasuta. Praegu pole ma veel täiesti kindel, et lähen aga no peaaegu kindel. Pidu oli muidu meeldiv. Rahvast küll väga palju polnud (Lolita, Sebastian, Vita, Nurshen, Enes ja Alice koos peikaga hüppas ka hiljem läbi) aga see-eest olid inimesed, kellega oli totaalselt lõbus. Kook kiideti ka ükshäälselt heaks (egoboost minule) aga esimese hooga kõike ära ei söödud, sest esi esimesele tükile sõime jäätist ka otsa ja oli see alles magusalaks. Kaks tükki jäi koogitaldrikule ning ma lootsin need hommikusöögiks ära süüa aga kui ma hommikul viimaks lauani jõudsin, siis keegi oli öösel mõlemad tükid ära söönud ning isegi taldriku puhtaks kraapinud, pagan. Nohjah, sõin hommikusöögiks siis mingit parti Aasia kiirsöögikohas.

Aga tagasi õhtu juurde minnes, siis tantsisime, tegime niisama pulli, leiutasime uue versiooni Bieberi laulust „Baby“, hindasime selle aasta Eurovisooni lugusid (Eesti oma võitis meie seltskonnas, yess!) ning mõtlesime, kuidas Sebastian oma tätoveeringut täiendada võiks. Aga nagu ikka, siis mingi hetk vajub ka kõige mõnusam istumine ära. Kõigepealt läks Lolita ära koju, siis läks Vita mingit oma sõbra probleemi lahendama, Enes kadus ka kuskile ära ning mingi hetk otsustasid kolm viimast vaprat – mina, Seb ja Nurshen – ka magama minna. Tavapäraselt oleme maganud diivanil aga seekord kolisime Sebastiani tuppa madratsitele. Ma ei tea nüüd, kas see oli õige otsus või ei sest vahepeal kolisime me Nursheniga ühele madratsile ja värisesime, kuna Sebastian kostitas meid erinevate õudus-ja hirmulugudega. Arvate, et tegelikult üks 19aastane ja üks 23aastane ei peaks nii lihtsalt mõjutatavad olema? No ütleme nii, et Sebastian oskas korralikult hirmutada küll.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: