Eesti II

Laupäeva hommikusöögiks on ideaalne kräsupeakook nagu väga edukalt tõestatud sai. Järgmine söögipaik oli alles Potsdamis vana tuuleveski juures, kus sai siis crepes süüa (Nutellaga ja singi ning ürdivõiga) ja esimest korda proovisin seda soolakringlit ka. Ma olen alati arvanud, et see on kõva aga tegelikult oli see täitsa pehme ning kavatsen nii mõnigi kord veel osta. Aga jah, mis seal tuuleveskit ikka kaua imetleda. Tee peal ??? lossi juurde, lisasime ühte küsitlusse ka Eesti ja kodumaise postiindeksi. Lossi sisse (kui suveniiripoode mitte arvestada) ei läinud aga säärase ilusa ilmaga pole nagu väga mõtet vist sees passida. Aed oli suhteliselt kena, piisavalt turiste ja kunagise valitseja kivist nimeplaadile oldi paar kartulit lisatud. Kaua me sealses aias aega ei veetnud. Istusime autosse ja sõitsime Cecielenhofi juurde. Vot see on minu meelest juba üks väga kena loss! Sellises võiks ise ka elada, kui see muidugi väiksem oleks. Seal õitses ka mingi puu jube suurte õitega. Mari kõnnib mööda: „Vastikult haiseb.“ Emps kõnnib mööda: „Ilusti lõhnab.“ Mina kõnnin mööda: „Millest te räägite?“ Ehk siis haistmismeele erinevused =D Cecilienhofi siseaias oli mingi söögipaik ka, aga sellest läksime suhteliselt mööda. Peaaegu olekski meie Potsdami päev sellega piirdunud aga lossi juurest eemale sõites seisatasime ühe hoone juures ja mind saadeti uurima mis või kes seal on. Tuli välja, et esimese hoone taga peidab end endine KGB vangla, mis praeguseks oli siis memoriaaliks tehtud. Kolm korda autost väljahüppamist ning sisseistumist ja seisimegi laua ees ja olime valmis ekskursiooniga liituma. Meie õnneks oli ringkäigule tulemas veel kaks sakslast, kes siis oskasid inglise keelt ja olid nõus sellega, et giid räägib inglise keeles. Muidu tulnuks saksa keelne jutt ja siis tõlge inglise keelde. Natuke tõlkimist tuli siiski küll. Ma sain vaikselt eesti keele tõlget teha =D

Maja oli samas seisukorras, nagu 1994. aastal kui nad hoone enda kätte said. Mõned uksed olid lisatud aga kapremonti ei ole siiani küll tehtud. Seetõttu ei saanud ka osades ruumides käia, sest oli oht et lagi võib pähe kukkuda. Või noh, tükid laest. Aastate jooksul käis sealt läbi paras hulk vange ja giid rääkis meile kolme nooruki loo. Kolm kutti otsustasid nimelt vene keele tunni asemel väljas jalgpalli mängida. Vene keele õpetaja kaebas aga sõjaväele ära ning sõdurid saadeti poisse otsima. Nende süüks oli siis võimu vastu protesteerimine (kui õigesti mäletan) ning kõik kolm noormeest mõisteti surma! Viimase võimalusena saatsid nad armuandmispalve otse Stalinile. Armu sai vaid kõige noorem, tol hetkel 15aastane noormees (praeguseks 81aastane ja elab Potsdamis). Tema kaks 16aastast sõpra lasti maha. Vot nii julmad olid asjalood.

Potsdamist sõitsime tagasi pealinna Berliini, kus käisime Potsdamer Platzi „tähtede tänaval“ ning seejärel Sushi expressis lõunat söömas. Algne plaan ühistranspordiga Alexanderplatzile jõuda asendus peale kõhutäit mugava autosõiduga. Ja mis muud sealkandis teha, kui muidugi Alexas shoppamas käia. Mina sain endale armsa ja lillelise kleidi H&Mist ning Mari pikad otsingud lõppesid uue kingapaariga (millele lisandus hiljem üks kleit). Aga ilm püsis endiselt ilus ja auto veel kord teise kohta parkinud, läksime jalutama. Sellel Berliini tänaval polnud ma veel käinud aga no aega on ja eks ma jõuan veel kord sinna uudistama minna. Jalutuskäik lõppes igaljuhul ühes õlleaias, kus siis iska soovitas toda roheliset õlle proovida. Tuli kelner, uurisin nime ja tellisin selle. Ning õppisin ka seda, et ei tasu silmadega inimestele otsa vaadata ja siis loetleda, mida tahame. Miks? Noh, ühele tavalise õlle asemel tuli tõenäoliselt seetõttu kaks tavalist õlle. Aga rohelist õlut tuli üks ja apelsinimahla ka ainult üks, täpselt nagu tellitud. Ja vot see roheline õlu oli heaaaaa! Üheksa kuud Saksamaal olnud ja leidsin õlle, mis kohe väga maitseb. Duff oli ka hea, aga mitte nii hea. Aga jah, nautke veel jalutamist, jäätsisesöömist ja sõitsimegi tagasi Friedersdorfi.

Ja siiiis jõudis kätte viimane päev. Hommikupoolik möödus muidugi asju pakkides. Ma saatsin osasd asjad juba koju ära (minu tanksaapad ja minu draakonipeegel =( niuks) ja vist üks juhe ronis ilma minu loata ka Eesti kotti. Mis seal ikka, neljapäeval lähen Berliini ja siis ostan uue juhtme, et pildid arvutisse saaks, sest mälukaart mu läppariga enam läbi ei saa. Ma pakkisin samal ajal oma Blossinisse kaasavõetava kola ka kokku ning olimegi valmis Blossini minema! Viskasin koti maha ja suundusime uuesti sadamakese juurde. Mida siis seekord teha? Natuke mõtlemist ning otsustasime mootorpaadi kasuks. Meie käsutusse anti 5PS paadike, millega siis järvele hulpima lubati. Mootorpaadi plussideks oli see, et sellega mahtus sildade alt läbi(purjekaga ei saanud) ning tänu mootorile oli loomulikum kiirem sõit kui kajakidega. Negatiivseteks külgedeks kujunes aga tuule ja veepritsmete kombinatsioon. Päikest sain seega ainult jalgadele ja kätele võtta, sest muud keha kaitses eelmainitu eest päästevest ja kui eriti tuuline oli, siis ka Blossini fliisjakk. Eksootika kohapealt nägime ühte huvitavat looma vees ujumas – madu! Mitte et see vist nii haruldane oleks, aga ma pole varem isiklikult ujuvat madu näinud. Tükk aega jälgisime, kuidas ta üritas kanalist välja saada aga siis jätsime ta rahule ning läksime oma teed. Loodetavasti sai ta ka kuidagi kuivale maale, sest ei usu et ta väga tundide kaupa jutti ujuda suudaks. Ja mida veel siis mootorpaadisõidu kohta? Väga palju polegi öelda. Sai nautida, lebotada ja hästi kahte tundi veeta. Tagasi maismaale jõudnult käisime veel Blossinis lõunat söömas ja oligi aeg Friedersdorfi naasta, et kaugel tulnud külalised saaksid koju naasta.

Niih.. ongi vist kõik. Pilte saab siis näha, kui ma uue juhtme endale muretsen ja rohkem muljeid saab siis, kui küsida.

Eesti I

Ma olin neli päeva Eestis. Või noh, osaliselt Eestis. Eesti toitu oli ja Eesti numbrimärgiga auto oli ja rohkem eestlasi, kui Friedersdorf tõenäoliselt näinud on. Lisaks minusugusele põliselanikule lisandusid ajutiselt siis veel kolm eestlast – emps, iska ja õde. Niisiis, mingi hetk tükk ja tükk aega tagasi mainiti mulle, et ma võin lihavõtete ajal arvestada sellega, et pisike Friedersdorfi korter peab ajutiselt hotelliks muutuma. Kein problem! 21. aprillil pääsesin tollest „lõbusast“ koosolekust ka, sest mul oli vaja tööülesanded ära lõpetada ning seejärel koju minna, et valmistuda pere tulekuks. Patrick oli nii armas ja seletas, miks ma ei tule koosolekut nautima ning mu otsus kiideti heaks. Aga jah. Koristasin oma toa, korjasin tolmuämblikud kokku, vahetasin voodipesu ning sättisin kõik tip-top korda. Ja viimaks neljapäeva õhtul nad jõudsidki kohale! Kes arvab, et see on ju tühine asi külla tulla siis vabandage väga, aga ma nägin viimati neid jaanuari algul nii et võin rõõmustada küll! Aga jah, kui olime kõik asjad autost korterisse kolinud, natuke lahti pakkinud ja ma olin pooled kohukesed sügavkülmikusse suranud, sai midagi muud ka teha – kartuli-tanguputru ning kräsupea kooki! Enne seda jõudsin veel empsile ja Marile Friedersdorfi supermarketit tutvustada ja mingi ime läbi oli kondiitritoodete letis täpselt viis maailma parimat ja pehmeimat sõõrikut(tavaliselt taban ma korra kahe nädala jooksul õige hetke, et üks sõõrik endale haarata)! Seega said kõik seda saiakest maitsta ja öelge nüüd, et see ei olnud hea! Õlle ostsin ka esimest korda ning mida ikka valida, kui mitte Homer Simpsoni armastatud kesvamärjukest Duff. Enne Saksamaale tulekut arvasin ma muide tõsimeeli, et see õlu on päriselt ainult Simpsonite sarjas olemas. Häbi mulle! Suurt midagi muud peale söömise ja rääkimise (Anne’l oli hea kogemus eesti keelt kuulata ja mitte millestki aru saada) me neljapäeva õhtul ei teinudki, sest nagu te teate siis Friedersdorfis pole nagu väga midagi teha ja eks reisijad olid väsinud ka. Esimene hiir jäi ka vist neljapäeval lõksu… Võin eksida ajaliselt aga viiksatus ja rabelemine käis ning iska sai ta välja visata. Kokku otsustas oma külaskäiguga meid kolm hiirt(vahemikus neljapäev-pühapäev) austada, nii et võime juubelit pidada – 10 hiirt on majast läinud.

Reede algas küllaltki varajaselt. Korralik hommikusöögilaud, asjad ja iseennast autosse pakkida ning sõitsime mu töökoha – Blossini – suunas. Egas midagi, asjade normaalne käik – tutvustasin lauas istujale (Ricarda), kes minuga kaasas on, eputasin oma kabinetiga ning siis väike ringkäik Blossini territooriumil. Lõpetasime sadama juures ja kuidagi jõudsime sinnamaani, et ühel hetkel istusime kajakites, päästevestid seljas, mõlad käes ning suundusime Blossinist järve peale. Õlalihastele sai kõvasti tööd ja paraja koguse päikest. Ja nii me läksime ja läksime… Nägime luikesid, haigrut (oli vist?), surnud kala, parte ning piisavas koguses teisi paadikesi ja paate. Politseid nägime ka! Parajal ajal tagasi Blossinisse jõudnud oli meil veel piisavalt aega, et enne uste sulgemist mensasse (ehk söökla) sööma jõuda. Minu õnneks oli Lutz seal! Rääkisin kiirelt ära, et pere on külas ja et tulime just järve pealt ja et kas saab ikka veel süüa. Lutz muidugi söömata meid minema ei saatnud. Juhatas hoopis kõrvalsaali ning tõi köögist kartuleid juurde. Samal ajal tundis ka huvi, et millega mulle külla tuldi ja kauaks jäädakse ning suutis Marile hea tuju tekitada oma laulmisega. Teise saali võlusid nautides saime ka mahla juua (mis muidu on ainult hommikuti) ning tasuta kohviaparaati kasutada. Söögi poolest jättis siis Blossin vist väga hea mulje.

Aga mida teha peale söömist ja peale kahetunnist päevitamist, kui toit on juba natuke allapoole vajunud? Muidugi uuesti järvele minna! Kajakid jäid pärastlõunal kõrvale ning valikuks osutus üks kena ja armas ühe mastiga purjekas. Egas midagi, saime õpetussõnad kätte ning võisime esialgu kondimootori (käed) jõul sadamakesest välja liikuda. Purjed heiskasime alles tükk maad hiljem. Iska jagas õpetussõnu, kes mida millal tõmbama või järgi andma peab ning purjed saidki püsti ja meie saime hoo sisse. Kajakiga sõidust oli muidugi asi mugavam, sest kogu aeg ei pidanud oma muskleid pingutama. Ma lugesin üldse „Minu Guatemalat“ ja kui vaja oli, siis käisin ise ka juhtimise juures istumas. Ja nii me sõitsimegi edasi ja tagasi üle järve. Vahepeal kaotas Mari tuule ära aga siiski leidsime selle üles, nii et lõplikult kadunuks miski ei jäänud. Hoo sai ka päris korralikku üles ja üldiselt võiks veel purjetada. Täitsa mugav oli ja ei olnud nii keeruline tuumafüüsika, nagu ma eelnevalt arvasin. Sportliku päeva lõpetuseks üritasime välilaual ka lauatennist mängida aga tuule mõjul (süüdistame tuult!) andsime üks hetk alla ja minu kabinetist mõned lauamängud võtnud, sõitsime tagasi Friedersdorfi. Alustasime Jengaga ja lõpetasime poole „Euroopa tuuri“ peal, kui konkreetselt silmad kinni vajusid. Asjad kokku, igaüks oma voodisse ja unedemaale.

Jätkub…