Eesti I

Ma olin neli päeva Eestis. Või noh, osaliselt Eestis. Eesti toitu oli ja Eesti numbrimärgiga auto oli ja rohkem eestlasi, kui Friedersdorf tõenäoliselt näinud on. Lisaks minusugusele põliselanikule lisandusid ajutiselt siis veel kolm eestlast – emps, iska ja õde. Niisiis, mingi hetk tükk ja tükk aega tagasi mainiti mulle, et ma võin lihavõtete ajal arvestada sellega, et pisike Friedersdorfi korter peab ajutiselt hotelliks muutuma. Kein problem! 21. aprillil pääsesin tollest „lõbusast“ koosolekust ka, sest mul oli vaja tööülesanded ära lõpetada ning seejärel koju minna, et valmistuda pere tulekuks. Patrick oli nii armas ja seletas, miks ma ei tule koosolekut nautima ning mu otsus kiideti heaks. Aga jah. Koristasin oma toa, korjasin tolmuämblikud kokku, vahetasin voodipesu ning sättisin kõik tip-top korda. Ja viimaks neljapäeva õhtul nad jõudsidki kohale! Kes arvab, et see on ju tühine asi külla tulla siis vabandage väga, aga ma nägin viimati neid jaanuari algul nii et võin rõõmustada küll! Aga jah, kui olime kõik asjad autost korterisse kolinud, natuke lahti pakkinud ja ma olin pooled kohukesed sügavkülmikusse suranud, sai midagi muud ka teha – kartuli-tanguputru ning kräsupea kooki! Enne seda jõudsin veel empsile ja Marile Friedersdorfi supermarketit tutvustada ja mingi ime läbi oli kondiitritoodete letis täpselt viis maailma parimat ja pehmeimat sõõrikut(tavaliselt taban ma korra kahe nädala jooksul õige hetke, et üks sõõrik endale haarata)! Seega said kõik seda saiakest maitsta ja öelge nüüd, et see ei olnud hea! Õlle ostsin ka esimest korda ning mida ikka valida, kui mitte Homer Simpsoni armastatud kesvamärjukest Duff. Enne Saksamaale tulekut arvasin ma muide tõsimeeli, et see õlu on päriselt ainult Simpsonite sarjas olemas. Häbi mulle! Suurt midagi muud peale söömise ja rääkimise (Anne’l oli hea kogemus eesti keelt kuulata ja mitte millestki aru saada) me neljapäeva õhtul ei teinudki, sest nagu te teate siis Friedersdorfis pole nagu väga midagi teha ja eks reisijad olid väsinud ka. Esimene hiir jäi ka vist neljapäeval lõksu… Võin eksida ajaliselt aga viiksatus ja rabelemine käis ning iska sai ta välja visata. Kokku otsustas oma külaskäiguga meid kolm hiirt(vahemikus neljapäev-pühapäev) austada, nii et võime juubelit pidada – 10 hiirt on majast läinud.

Reede algas küllaltki varajaselt. Korralik hommikusöögilaud, asjad ja iseennast autosse pakkida ning sõitsime mu töökoha – Blossini – suunas. Egas midagi, asjade normaalne käik – tutvustasin lauas istujale (Ricarda), kes minuga kaasas on, eputasin oma kabinetiga ning siis väike ringkäik Blossini territooriumil. Lõpetasime sadama juures ja kuidagi jõudsime sinnamaani, et ühel hetkel istusime kajakites, päästevestid seljas, mõlad käes ning suundusime Blossinist järve peale. Õlalihastele sai kõvasti tööd ja paraja koguse päikest. Ja nii me läksime ja läksime… Nägime luikesid, haigrut (oli vist?), surnud kala, parte ning piisavas koguses teisi paadikesi ja paate. Politseid nägime ka! Parajal ajal tagasi Blossinisse jõudnud oli meil veel piisavalt aega, et enne uste sulgemist mensasse (ehk söökla) sööma jõuda. Minu õnneks oli Lutz seal! Rääkisin kiirelt ära, et pere on külas ja et tulime just järve pealt ja et kas saab ikka veel süüa. Lutz muidugi söömata meid minema ei saatnud. Juhatas hoopis kõrvalsaali ning tõi köögist kartuleid juurde. Samal ajal tundis ka huvi, et millega mulle külla tuldi ja kauaks jäädakse ning suutis Marile hea tuju tekitada oma laulmisega. Teise saali võlusid nautides saime ka mahla juua (mis muidu on ainult hommikuti) ning tasuta kohviaparaati kasutada. Söögi poolest jättis siis Blossin vist väga hea mulje.

Aga mida teha peale söömist ja peale kahetunnist päevitamist, kui toit on juba natuke allapoole vajunud? Muidugi uuesti järvele minna! Kajakid jäid pärastlõunal kõrvale ning valikuks osutus üks kena ja armas ühe mastiga purjekas. Egas midagi, saime õpetussõnad kätte ning võisime esialgu kondimootori (käed) jõul sadamakesest välja liikuda. Purjed heiskasime alles tükk maad hiljem. Iska jagas õpetussõnu, kes mida millal tõmbama või järgi andma peab ning purjed saidki püsti ja meie saime hoo sisse. Kajakiga sõidust oli muidugi asi mugavam, sest kogu aeg ei pidanud oma muskleid pingutama. Ma lugesin üldse „Minu Guatemalat“ ja kui vaja oli, siis käisin ise ka juhtimise juures istumas. Ja nii me sõitsimegi edasi ja tagasi üle järve. Vahepeal kaotas Mari tuule ära aga siiski leidsime selle üles, nii et lõplikult kadunuks miski ei jäänud. Hoo sai ka päris korralikku üles ja üldiselt võiks veel purjetada. Täitsa mugav oli ja ei olnud nii keeruline tuumafüüsika, nagu ma eelnevalt arvasin. Sportliku päeva lõpetuseks üritasime välilaual ka lauatennist mängida aga tuule mõjul (süüdistame tuult!) andsime üks hetk alla ja minu kabinetist mõned lauamängud võtnud, sõitsime tagasi Friedersdorfi. Alustasime Jengaga ja lõpetasime poole „Euroopa tuuri“ peal, kui konkreetselt silmad kinni vajusid. Asjad kokku, igaüks oma voodisse ja unedemaale.

Jätkub…

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: