Berliinist Müncheni

Neli päeva lõuna-Saksamaal veedetud ning olen tagasi koduses külakeses Friedersdorfis. Miks ma üldse sinna lõunasse siis sõitsin? Muidugi muinasjutuloss Neuschwanstein!Neuschwansteini lossi külastamine oli mul mõttes juba siis, kui Saksamaale alles avaldusi saatsin ning Müncheni külastamine oli lihtsalt lisa selle juures. Esmaspäeval ärkasin kell pool neli üles, imestasin et miks ma varem sellise linnulärmi peale üles pole ärganud ja asusin Berliini poole teele. Poole kaheksani tegin niisama aega parajaks – jalutasin pargis ja vaatasin, mida jänesed teevad. Autosse istumisele järgnes tavaline jutuajamine (lisaks minule oli kaks kaassõitjat) et kes kust on ja mida teeb ja miks Müncheni läheme. Seejärel olin ma vägagi viisakas reisija ning ei lasknud teistel oma loba kuulata, vaid jäin lihtsalt magama. Ma mäletan, et viimase sildina nägin Potsdami poole näitavat viita (ehk siis Berliini külje all) ja järgmine viit näitas „München – 349 km“. Väike tualetipeatus, ma läksin jälle unemaale ning ärkasin Müncheni kesklinnas. Pikk ja igav sõit? Ma küll ei ütleks =D Kuna ma magasin lõpp-peatuseni, ei saanud ma Angiele öelda, et kuhu mulle vastu võiks tulla. Ta andis sms-iga teada, kuhu ma võiksin tulla (Olympiazentrum) ning tuli välja, et Sandra (üks kaassõitja) peab sinnasamasse minema ja koos temaga polnud mul mingit võimalust ära eksida. Teine kaassõitja, kelle nime ma olen unustanud, soovitas piletiks osta Streifenkarte – 10 võimalust piletit tembeldada(kasutasin ära üheksa), ühe tsooni jaoks üks tempel ning hinnaks 12 eurot.

Mul tuleb öelda, et nii palju kui ma nägin Münchenit, siis Angie (ja ka Sandra, nad mõlemad on üliõpilased) elasid Müncheni kõige ägedamas kohas. Nagu teada, siis 1972. aastal toimusid Münchenis suveolümpiamängud ja seal osalevate sportlaste tarbeks oli vaja natukene ka elamispindu ehitada. Ja need elamispinnad on hiljuti renoveeritud ja vähemalt bungalod on antud üliõpilaste kasutussse. Ainuüksi selles bungalos elamise nimel võiks Münchenis õppida. Iga „korterike“ koosneb ühest köök/elutoast, pisikesest vannitoast, rõdust ja pisikesest magamistoast teisel korrusel. Hinnaks oli vist 310 eurot kuus (kõik kulud, ka internet on hinna sees) ning võid oma bungalo täpselt niimoodi värvida nagu tahad(rohkem pilte jagan siis, kui neljandast päevast räägin)! Muidugi, see ei ole hiigelsuur koht, kus elada. Kõige paremini sobib ühele inimesele või paarikesele aga samal ajal sa oled teiste üliõpilaste juures, ilus park sporditegemiseks on ühel pool, toidupoed teisel pool ning kesklinn umbes 15minutilise rongisõidu kaugusel. Angie pidi siiski tagasi loengutesse minema ja ma sõitsin kesklinna.

Jalutasin pearaudteejaamast (kus ma käisin Neuschwansteini mineku kohta infot uurimas) Marienplatzini, seal tegin paar tiiru ja siis jätkasin oma lemmiku linnauurimismeetodiga – lihtsalt jalutamine. Kõndisin kuni Isari jõeni ja sealt suundusin üles, et tasapisi ööbimispaiga lähedusse jõuda. Inglise pargini jõudes pöörasin sinna sisse, võtsin sihtkohaks Hiina torni juures olevast õlleaaiast läbijalutamise ning siis juba rongiga tagasi bungalode juurde. Mu ajaline taju on nii nagu ta on, aga üle kahe tunni uurisin kindlasti kondimootori abiga Münchenit. Minu meelest täitsa selline väike ja lihtne ring, mida kevadisel päeval jalutada aga kui õhtul pannkoogipiknikul seda rääkisin, siis teiste silmad läksid küll üha suuremaks, et nii jube pikk maa ju!

Jah, pannkoogipiknik. Angie pidas esmaspäeval oma 22. sünnipäeva ja kuna ta oli alles oma bungalosse kolinud, ei saanud ta just suure tammepuust laua ja toolidekomplektiga uhkeldada. Tekk maha, toit ja meie (kokku kaheksa inimes) teki peale ning mida paremat veel tahta! Pannkooke sai süüa šokolaadikreemi, kaneeli, kurgi, banaani ja salatiga. Kõrvale jõime mahla ning kingiks toodud šampust. Ma ei mäleta enam, mis kell täpselt see lõppes, sest lõpuks olin ma parajalt unine ja suutsin vaid vaevu silmi lahti hoida. Kui külalised lahkusid, tegime minu voodi, magamismatt Angie voodi ees, valmis ja esimene päev Münchenis saigi läbi.