Tööelust ka siis natuke

Kuna tegelikult on minu põhitegevus töötamine, mitte ringireisimine, siis Müncheni reisikirjelduse vahele lisan natuke ka tööelu. Reedene päev mulle puhkust ei võimaldatud vaid pidin kell üheksa hommikul Blossinis olema, et Mariust ühe suure grupiga aidata. Grupp jaotati neljaks ning iga rühm sai ühe asja, mis parve ehitamiseks vajalik – köied, kanistrid, tünnid või torud. Idee oli siis selles, et rühmad pidid materjale vahetama, sest ükski eelmainitud materjal üksinda ju vee peal ei seisa. Lõppülesandena pidi parvega ümber poi sõitma. Aga jah, kaks gruppi ühinesid ning ehitamisele jõudis vaid kaks parve. Vaadata oli juba naljakas aga aidata me neid ei tohtinud ja nii nad ehitasid ja ehitasid. Paari tunniga oli vist kõik valmis ja esimene parv lasti vette – lagunes laiali. Kauni parve asemel oli see pigem nagu risuhunnik =P Aga sõidetud saadi ja ellu jäädi. Sama teed läks ka teine parv – sõlmed ei pidanud, tünnid veeresid alt ära ja ümber poi sõideti pigem rusuhunnikuga =D

Ülejäänud osa reedesest päevast kulus tööasjadele järgijõudmisele (mäletate, ma olin 4 päeva ära) ja  esmaspäeva ürituse ettevalmisamiseks. Mida siis esmaspäeval teen? Lähen Rangsdorfi linna/külla Fontane gümnaasiumi Euroopa Vabatahtliku Teenistust ja Eestit tutvustama. Anne-Laure ja üks Itaalia kutt (kelle nime ma ei mäleta) tulevad ka ning tutvustavad vastavalt oma riike. Ma natuke pabistan ka, sest üks hetk jaotatakse õpilased kolmeks ning mina saan ühe rühma – pean vastama Eestiga seotud küsimustele ning õpetama neile ühe Eesti rahvatantsu. Kõõks.  Eks näeb, kuidas see välja kukub =D Kuidagi ikka.

Laupäeval läksin ka tööle. Potsdamis toimus International Spielmarkt, kus ka Blossin kohal oli. Üllatavalt väiksel maa-alal olid erinevate organisatsioonide ja mängufirmade paviljonid. Mind oli vaja Blossini varjualuses. Või  noh, “vaja”… Natuke peale üheksat jõudsin sinna ja kuskil peale kuute saime minema. Tegevust oli mul pagana vähe, mis oli nõme sest parema meelega oleksin Berliinis Couchsurfingu piknikul olnud aga nüüd pidin seal aega surnuks lööma. Joonistasin, kirjutasin, puhusin seebimulle  ja jalutasin platsil ringi. Bähh. Põnev oli ainult siis, kui asju pakkisime, sest siis oli tõesti midagi teha. Aga see selleks, jätkan nüüd esmaspäevase ürituse asjade kokkupakkimist.

Neuschwanstein ja öömaja Arizonas

Füssenisse(küla ülalmainitud lossi lähedal) sõiduks oli mul kaks valikut – rohkem kui 40 eurot maksev edasi-tagasi pilet või Baierimaa päevapilet, mis maksab 21 eurot ning kehtib 09.00-03.00. Muidugi oli parem variant Baierimaa päevapilet. Aga kuna alati on „aga“, siis seekordne „aga„ oli seotud transpordi endaga. Rong väljus nimelt kell 8.52 ja kui selle kaheksa minuti sees oleks kontroll tulnud, oleksin ma võinud trahvi saada piletita sõidu eest. Seetõttu käisingi esmaspäeval raudteejaamas, et piletite kohta infot saada. Minu loogiline mõttekäik osutus tõeseks – vajutan oma piletile kolm templit (iga läbitava tsooni eest ühe) ning täpselt kell 9.00 väljub rong viimasest Münchenis asuvast peatusest ja mul on kindlustatud sõit nii enne kella üheksat kui ka peale. Rongisõit Füssenisse olid suhteliselt sündmustevaene. Vahelduvalt magamisega vahtisin aknast välja ja ootasin, millal viimaks mägesid näen =) Kahe tunni pärast väikesesse linna saabunult järgisin täpselt juhiseid, kuidas bussipeatus leida – kõnni rahvamassi jälgedes. Bussiga Hohenschwangau külla sõites näginmuideks  imeliselt sinise veega jõge. Mina pole sellist värvi küll varem jõgedes näinud!

Aga jätame igava osa vahele (all muideks on mu esimene pilguheit Neuschwansteini lossile) ja räägime otse piletiostust ja rahast. Ma olin arvestanud 21 eurose kuluga, sest plaaniks oli osta Royal Ticket – sissepääs mõlemasse lossi. Piletimüüja uuris minult õpilaspileti olemasolu. Kahjuks sellega ma veel lehvitada ei saa, aga lehvitasin (okei, ütlesin) oma vabatahtliku kaardiga. Kuigi ta tunnistas, et vabatahtliku kaart päris selle soodustuse alla ei lähe, leidis ta et võib mulle ju siiski õpilase pileti anda. Seega – 15 eurot Royal Ticketi eest. Esimese lossina oli ette nähtud Schwansteini kindluse varemetele ehitatud Hohenschwangau loss, mille ehitas muinasjutukuninga Ludvig II isa Maximilian II. Antud loss oli Ludvig II lapsepõlvekodu, mis väidetavalt andis ka ainet tema enda lossi ehitamiseks, kui ta üpriski noorelt kuningas sai. Ja kõik – rohkem ma teid ajalooga tüütama ei hakka, sest iga asjast huvitatu saab faktid väga kergelt internetist järgi vaadata. Muide, Hohenschwangau loss on siiani erakätes aga kuna suguvõsa seal sees ei ela (miks küll =( ) siis on see mõeldud minusugustele turistidele. Lossis sees ei tohtinud pilte teha, nii et teieni jõuavad ainult väljastpoolt (või lossi akendest väljapoole) tehtud pildid. Hohenschwangau oli huvitav ja kena loss ning mulle tundub, et see omapärane hoone on vägagi teenimatult Neuschwansteini varju jäänud. Giidi jutuga paralleelselt lugesin turistipoest ostetud raamatut lossi kohta ja sain nii mõnegi fakti rohkem teada, kui ainult giidi juttu kuulates. Lõpututest treppidest üles ja alla käinud, juhatati meid viisakalt lossist välja ja umbkaudu kaks tundi hiljem oli aeg ülemise lossi juures kohtuda.

Aga nüüd muinasjutulossi juurde minnes, mis muuhulgas oli ka inspiratsiooniks Disney logo loomisel… Kõigepealt rääkida nimest. Nagu enne Hohenschwangau juures mainisin, siis too loss ehitati Schwansteini kindluse asemele. Neuschwanstein ehitati aga vana lossi Hohenschwangau varemetele. Ja muinasjutulossi ehitanud Ludwig II nimetas lossi üldse „uueks Hohenschwangau lossiks“. Nimed nagu meie seda teame – Schwansteini(tõlkes luigekivi) nimi on Hohenschwangau ja Hohenschwangau varemetel olev hoone on Neuschwanstein (uus luigekivi, kui väga otse tõlkida) – anti alles peale Ludvig II surma. Kui ma praegu faktidega eksin, võite mind parandada aga niimoodi mulle meelde jäi. Enne kõrgustesse tõusmist jalutasin natuke aega losside ümbruses, üritasin nautida küllaltki vastikult ilma (kõige halvem ilm nelja päeva jooksul) ning Neuschwansteini lossi tuuri algusaja lähenedes hakkasin üles lossi poole liikuma. Laisa inimesena (ja natuke ka treppidest turnimise tagajärjena) läksin üles hobukaarikus ja hiljem alla tulin bussiga. Viimane oli küll piisavalt õudukas, ma ei julgeks sõiduautoga ka sellisel teel nii kiirelt sõita.

Mitu aastat pärast seda, kui endale Neuschwansteini kujukese sain, olingi ise valgete müüridega lossi juures – kõndisin ning imestasin kui jube suur see on! Kaugelt vaadates tundus loss minu meelest natuke rohkem muljetavaldav, aga pea kuklas tornide pooles üles vaadates oli mulje siiski piisav, et kulutatud raha tulemust väärt oleks. Sellel tuuril oli tunduvalt rohkem inimesi, kui Hohenschwangau lossis, mis tegi ringkäigu kitsaks ja pisut ebamugavaks. Keeruline oli ruumis ringi vaadata kui mass inimesi giidi järel teise ruumi trügis, kuid kõik tähtsamad asjad nägin ära – kuningas Ludwig II WC, milleks oli täiesti tavaline polsterdatud tool ainult et auguga keskel, poolelijäänud troon, lossi ehitatud koobas ning imelised vaated ümbritsevatele mägedele. Ja siis saigi tuur läbi. Naljakas natuke, loss on täielik mürakas aga meile näidati vaid käputäit ruume. Huvitav kas rohkema nägemiseks peaks sinna tööle minema? Muidugi on vaja teha pilt ka sillalt, kust pidavat avanema parim vaade lossile. Parima vaatega kaasnes ka parim tuul, mida on mägede vahel saada =) Seejärel tagasi alla piletikülakesse, natuke bussi oodata ja olingi õige pea Füsseni raudteejaama viival bussil.

Tagasisõit oli palju huvitavam kui sinnasõit. Minuga samasse vagunisse tuli ameeriklastest paar, kellega olime mõlemas lossis samal tuuril ning nad palusid luba minu juurde istuda. Ma lubasin, nad istusid ja siis me rääkisime. Suhteliselt vestluse alguspoole kiitsid nad mu inglise keele oskust. Mida nad huvitav mu inglise keele tunnis olles siis teiste keeleoskuse kohta arvaksid, sest ma polnud kaugeltki parim õpilane =P Ma rääkisin tavalist loba: kes olen, kust tulen, mis ja kes ja kus see Eesti on ning kas meil ka nii kollaseid rapsipõlde leidub, nagu rongiaknast nägime. Nende jutust teen teile lühikokkuvõtte: tegemist oli siis USAst, Arizonast pärit abielupaariga Carla ja Bob, kes olid Euroopas neljanädalasel ringreisil. Nad alustasid Iirimaalt (külastasid sõpra), läksid Tšehhi Prahat imetlema, tulid Saksamaale, sõitsid rongiga Veneetsiasse ja siis edasi Madridi. Vist oli nii… Carla ametit ma ei jõudnud küsida aga kui minult küsiti, kelleks ma väiksena saada tahtsin siis vastasin loomulikult „politseinikuks“ ja seejärel sain teada, et Bob oli enne pensionile minekut detektiiv ja nende üks poeg töötab USA politsei SWAT tiimis. Ka leidsid nad, et Euroopas olles on võimalik paremini reisida ja teiste kultuuridega tutvuda, sest „Meil on kaks naaberriiki – Kanda on liiga sarnane ja Mehhiko on liiga erinev“. Kahe tunni sisse mahtus üsnagi vähe vaikusepause, mis oli heas mõttes üllatav. Ei oleks osanud arvata, et endast nii palju vanemate (ma julgen pakkuda, et üle 65 kindlalt) võõraste inimestega nii palju rääkida on. Aga oli. Enne lõpp-peatusesse jõudmist vahetasime aadresse ning mulle pandi südamele, et kui ma Arizonasse satun (kasvõi 10 aasta pärast), siis ma võin nende juurde ööbima minna, sest pärast laste väljakolimist on ruumi enam kui küll. Ning kui veab, siis saan kõrbe hobustega sõitma minna ja Suur Kanjon on ka „ainult“ kuuetunnise sõidu kaugusel.

Natuke hiljem Angie juurde jõudes oli meil jõudu(mina väsinud turistipäevast ja tema endiselt haige) ainult spinatisuppi teha, see ära süüa ja pisut lobisenult magama keerata. Kui ilm välja arvata, oli teisipäev lihtsalt fantastiline päev!