Rangsdorf

Rongist maha astudes oli esimene mõte, et kus kuradi pommiaugus me nüüd oleme, sest meie ees oli ainult mets ja üle raudtee viiv sild. Tegelikult oli kõik korras ning kui rong järgmise peatuse poole hakkas sõitma, siis tulid rongi tagant ka majad välja. Fontane gümnaasiumi õpetaja tuli meile autoga järgi, võttis meid peale (noh, ma olin veel pooleldi autost väljas, kui ta sõitma hakkas aga mingeid vigastusi õnneks ei saanud) ja tõi kooli. Koolimajad on vist alati ühesugused. Sellised suured, uuemad on värvilisemat sorti ning täpselt ühesugused aknad mitu mitu korrust. Sisemus on ka veel eelmisest aastast tuttav – toolidel istuvad õpilased, kitsas trepikoda, sekreteriaat ning stendid erineva infoga. Varsti saabki lõpetamisest aasta ning mida rohkem ma sellele mõtlen, seda vanemana ma end tunnen.

Kolmkümmend 15-16 aastast õpilast, üks poiss sündinud Austraalias, üks poiss sündinud Inglismaal ja kolm paarikest. Igat seminari tuleb alustada muidugi mängude ja tutvustusega ja nii tegime meiegi. Paari mängu järel olid noored jaotatud kuude gruppi ja grupid said üksteise järel postkaardi võtta. Mis sellega edasi? Igal postkaardil oli kirjas üks riik, grupil oli viis minutit aega ja seejärel pidid nad püünele tulema ning toda riiki etendama. Publiku ülesandeks oli ära arvata, mis riigist jutt käib. Hispaaniast näidati härgi, Prantsusmaa etendas kuulsat „jalgpallidraamat“ kui Zidane vastast peaga rindu lõi, Rumeenias ründasid vampiirid, Poolas kas a) varastati autot b) ronisid klounid autost välja, ma ei saanud väga täpselt aru, Itaalias söödi ning Eesti… vaesekesed ei osanud mitte ühtegi klišeed välja mõelda, mida siis etendada. Pärast minu nõustamist mängisid siis nad üksiseisvaid mossis inimesi(ehk siis tagasihoidlikud, vaiksed ja tõsised eestlased). Lõpuks arvati ära küll, aga ma arvan et õige riik tuli pigem umbes pakkumisega. Kuna sakslastele meeldib arutada ja iga kord kui küsida „Mida sa arvad?“ kerkib õhku kümmekond kätt, läks üpris paras aeg analüüsile. Rääkisime ka sellest, mida nad arvavad, mis klišeesid teised riigid Saksamaa kohta etendaksid. Kõige rohkem pakuti täpsust (hahahha, sakslased on jeeee ju täpsed) ning asjaajamise nõudlikust (jah, paberitööd on siin tõesti palju). Kui esimene gruppidejaotus toimus mängu teel (molekulid ja aatmoid), siis teise jaotuse jaoks pidid nad lihtsalt sildikese ühe linna nimega (Eesti, Itaalia või Prantsusmaa) võtma ning vastava riigi kodaniku juurde minema. Minu jaoks oli huvitav see, et mitmel korral aeti Eesti ja Itaalia linnad sassi. Kas tõesti siis nii sarnane kirjapilt?

Minu gruppi sattusid õnneks väga toredad inimesed. Kohe alguses rääkisime ka sellest, et kui ma midagi saksa keeles öelda ei oska, siis ütlen inglise keeles ja kui vaja, siis võib tõlkida. Mõnes mõttes tegi see vist asja isegi hullemaks, sest ma olin küllaltki närvis (mina ja kümme sakslast? Aaaah!!!) ning unustasin sõnu nii saksa kui ka inglise keeles. Tõesti, andke mõistust =) Aga pole hullu. Järjekordse mängu lõppedes hakkasid nemad minult küsimusi küsima, et siis hiljem Eestit tutvustada. Mängu tuli kõik: naisekandmine(pilt ka siis sellest), Eesti elanikkond on pool Berliini, venelased tulid meid „vabastama“ aga upss unustasid ära minna ning seega lõpetasime NSVLis, tantsu-ja laulupeod, õ-täht (millegipärast näeb hääldamine välja selline nagu usinad harjutajad kukuksid kohe öökima), religioon või pigem selle puudumine, meteoriidikraater ja mitu aastat koolis peab käima. Mingil moel said nad kindlalt targemaks ja loodetavasti järgmine kord teavad Eestist rohkem kui „Öööm“. Mitte pahas mõttes, aga lihtsalt harimise mõttes.

Esitluste aeg on muidugi see kõikse põnevam moment. Itaalia rühm etendas meile ühe tavalise Itaalia argipäeva, kust ei puudunud hommikune kohvikus kohviostmine ning õhtul ühe laua taha kogunev ja päevasündmustest arutav pere. Natukene lauldi ka ning üllatavalt kenasti, justkui nad oleksid seda kaua-kaua harjutanud. Prantsusmaa korraldas viktoriini, et kontrollida meie teadmisi ning näidata, mida nemad teada olid saanud. Võitnud rida sai auhinnaks crepes mis siiski kõikide kohalolijate vahel laiali jagati. Eesti esitlusest teadsin ma nii palju, et nad loevad ette faktid, tutvustavad Eesti lippu ja räägivad natuke eesti keeles. Seda rääkimist oli ühe mängu jagu ja vaid sõnad/laused: „Kuidas läheb?“, „Tere“, „Mis sinu nimi on?“, „Hästi“, „Nii ja naa“ ja „Halvasti“. Minul oli üpris huvitav vaadata, sest hoolimata lühikesest ajast rääkisid nad suhteliselt palju ja tegid tubli töö Eesti tutvustamisel. Algul oli plaanis ka rahvatants õpetada ja siis näidata aga kuna aega jäi puudu, siis rahvatants tuli peale meie esitlust kõikidega, mitte ainult Eesti rühmaga. Tantsuks olin valinud siis „Oige ja vasemba“, mis minu meelest on üks kiiremini õpetatavaid rahvatantse (nende hulgast, mida mina tean). Algul rääkisime ja tegime muusikata läbi ning siis proovisime muusikaga, mis tuli otse 2007 tantsupeo DVD-lt, nii et need kes tahtsid said ka videot piiluda. Kahjuks ei olnud meil kõlareid ning muusikaga proovimine lõppes sellega, et ma ise sain väga valjult viisi ümiseda. Aga aeg tiksus peale ja lugupeetud õpetajanna katkestas juba esimesel muusikaga/viisiga proovimisel tantsu ära ja just enne minu lemmikkohta – kahe ringi ühendumine mustriks =( Ja ma polnud vist ainus kurb, üks kutt avaldas ka protesti aga no mis teha… Meeldis neile küll, kui järeldada sellest et neil oli naeratus näol ning tehti hoolega kaasa, mida ma ette näitasin. Ainsaks raskeks kohaks jäi kätlemine, sest osad panid vales suunas minema ja osad ei kätelnud vaid võtsid käevangu aga no see selleks. Oleks meil olnud umbes kolm minutit rohkem aega, oleks ka see osa kenasti välja tulnud.

Edasi mindi poliitikaga. Aaa, ma vist pole öelnud, et suur ja tähtis poliitikategelane oli nädal tagasi otsustanud, et ühineb selle kooli Euroopa peävaga ning jalamaid muutus kõik hulga närvilisemaks ja pidulikumaks. Kui Brandenburgi liidumaa Eestiks teisendada, siis võrduks külaskäik sellega, et haridusminister(või tema asetäitja) tuleb Vesiroosi gümnaasiumi kolme vabatahtliku läbiviidavat Euroopa päeva vaatama. Õnneks ta ei olnud terve päev kohal, vaid tuli alles pärastlõunal kui algas esitluste aeg. Ametinimi Staatssekretär für Bildung, Jugend und Sport ja pärisnimi Burkhard Jungkamp(laudade katkemiskohast paremal, helehalli ülikonnaga). Jättis täitsa toreda selli mulje. Esimese asjana jäid meelde lumisäravvalged hambad aga ei ole vaja välimuse järgi otsustada. Mingi igava kõnega ta piinama ei hakanud, istus koos õpilastega laua taha ja läks lahti: küsimus-vastus-küsimus-vastus. Nagu ma enne ütlesin, siis saksa õpilased armastavad küsida ja kui aeg otsa sai, kibelesid nii mõnedki veel kätt tõstma.

Anne-Laurel oli eriti hea, tema pidi otse peale seda koolivärki Pariisi lendama, nii et ta hüppas rongilt juba Schönefeldi lennujaama juures maha. Mina sõitsin koos Claudioga Zoologischer Garteni ja sealt edasi suurde bussijaama. Miks? No ma lähen reedel Hamburgi ju ning mul oli vaja midagi ka millega Hamburgi minna. Nüüd on igal juhul piletid kotis, kõht nuudleid täis ja varsti varsti olen Friedersdorfis. Ja saan magada…