Turist Münchenis

Jätkame Müncheni kolmanda päevaga, mil ma olin juba veel rohkem turist kui enne. Keskpäevaks läksin kesklinna kohale, et liituda Free Touriga (tuur, mida olen teinud ka Berliinis ja Amsterdamis) ning saada pisut rohkem Münchenist teada. Kui algul tundus, et inimesi on tuuri alguses liiga vähe siis kella üheks oli juba meid paras ports koos. Kui meie giid Liz (Inglismaalt) hakkas uurima, kes kust on, siis tema sõnade järgi on alati olemas ameeriklased, inglased, austraallased, keegi Uus-Meremaalt ja keegi Kanadast. Täpselt nii oligi. Lisaks oli turiste ka Malaisiast ning Venemaalt ja mina siis Eestit esindamas. Meile räägiti kirikust, mis olevat erakordne sest see ehitati kuradi poolt ning seega sai nii kiirelt valmis, et isegi kiriku plaaninud arhitekt nägi valmimist. Ja see oli kirik, mille tornid teises maailmasõjas terveks jäid. Kahjuks polnud selle põhjuseks mingi ime, vaid vastastel oli lihtsalt märke vaja, et öösel ilma probleemideta München üles leida. Liz rääkis väga huvitavalt ja tal oli iga asja kohta oma lugu. Minu lemmikuks oli lugu 15. sajandist (või 13. sajandist, olen unustanud =( ) pärit kahurikuulist. Kunagi lasti see kiriku akna kõrvale seina sisse ja seal on kuul siiani. See kirik sai II MS päris tugevalt kahjustada ning kui see taastati, siis taastati see algul ilma kahurikuulita, sest vastav tükk seinast oli kadunud. Aga egas midagi, üks kodanik oli kahurikuuli koos seinatükiga enda hoolde võtnud ning tõi selle hiljem tagasi, öeldes et „See kuulub selle kiriku juurde ning mul on pildid, et seda tõestada“. Kahurikuul pandigi tagasi ning kui välja kukub, siis pannakse tagasi, sest see on seal alati olnud ning peab ka edasi olema

Hitlerist ja natsid olid üheks tuuri põhiteemaks. Muidugi oleks paljude meelest hea see teema vahele jätta aga Saksamaast ja Münchenist rääkides ei saa seda teha, sest tahest-tahtmata on Hitler selle linnaga vägagi tihedalt seotud. Seal algas tema tee poliitikamaailma tippu, seal toimus kokkupõrge politseinikutega ja said surma nii natsid, politseinikud kui ka paar kõrvalseisjat. Kui natsid viimaks võimule said, kinnitati kokkupõrkekohas olevale seinale mälestustahvel ning sealt mööda minnes pidi iga inimene tollel kokkupõrkel hukkunud „vendi“ natsitervitusega austama. Kuldsed kivid tänavasillutisel on mälestusmärgiks nendele inimestele, kes kasutasid oma teekonna jätkamiseks kõrvaltänavat ja vältisid seega natsitervituse tegemist. Muidugi ühel hetkel tabasid võimud selle ära, ning ka sellele tänavale pandi valvur. See on vist ilmselge, et kui natsitervitust ei teinud, siis tulemused olid küllaltki pahad. Ühel hetkel muidugi sai tuur läbi ning ma kasutasin giidi teadmisi, et uurida välja kus kohast oleks Münchenile parim vaade. Vastuseks sain siis Alter Peteri kirikutorni, kuhu ronisin koos Detroidist tulnud Ameerika kuti Andyga(kes viimased kolm aastat elab Lõuna-Koreas ning absoluutselt armastab seda riiki). Pikk ronimine oli, palju astmeid ja palju säärelihaste väsitamist aga vaade oli seda ka väärt!

Enne järgmise tuuri algust jõudsin jalutada, süüa ning raudteejaama kogunemispunkti minna. Kõige nõmedam oli see, et kui ma otsisin lihtsalt tavalist tänavakohvikut, kus kooki süüa ja möödaminevaid inimesi jälgida, siis ei olnud sellist kohta >.< Mingid jäätisekohvikud ja muud jamad, aga ei ühtegi väikest tavalist kohvikut. Ühe leidsingi alles raudteejaamas. Igaljuhul, teine tuur oli Beer Challenge, mille ma tõlgiks kui Õllene Väljakutse =) Kella kuueks tuli kohale mingi viisteist inimest, osad juba need kellega ma olin ka päevast tuuri jaganud. Tuuri hinna sees oli kaks õlle ja üks Jägermeisteri shot. Esimese õlle saime juba raudteejaamas kätte ning edasi suundusime õlleaeda kastanipuude alla. Seal ma õlle ei ostnud, sest see oleks olnud paras raharaiskamine. Ma poleks kuidagi suutnud pooleliitrist õllekannu sellise väikese aja jooksul ära juua, eriti kui õlu just parima maitsega polnud. Ma olen ju teadagi vägagi pirtsakas, kui asi kesvamärjukest puudutab. Hofbräuhausis ma siiski tellisin õlle aga siis koos kanadalannaga kahe peale. Selle suutsin peaaegu ka ära juua ning tõelise saksa õlletoa vaimu nautida, nagu giid meile ütles. Järgmise õlletoa õlletuuri jätsin jällegi vahele ja viimase õlle sain viimases peatuspaigas, milleks oli baar raudteejaama juures. Jägermeisteri shot ületas kõik õhtu jooksul pakutud õlled, nii et Münchenist ma uut lemmikõlle küll ei leidnud. Ja niimoodi saigi see õlletuur läbi ning ma suundusin tagasi olümpiakülla. Võinuks parem olla, aga no kõige hullem ka ei olnud.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: