Hamburg!

Hamburgi reis on vaieldamatult kõige mugavam reis, mis ma Saksamaal teinud olen. Tuba, vannituba, serviisist söömine ja väga külalislahke võõrustaja Maren. Kuskil aprillis, kui ma esimene kord Marenile helistama pidin, olin ma nii närvis. Istusin Anne kabinetis laua taga ja kuulasin, kuidas Anne mulle kinnitas, et ma suudan helistada ja kõik korralikult ära rääkida. Tegu oli siis tavapärase hirmuga – telefonis saksa keele rääkimine. Anne kabineti valisin muidugi selle pärast, et kui ma absull midagi aru ei saa, siis on mul tõlk olemas. Aga polnud vaja karta, sain hakkama küll ning sain hakkama ka järgnevad korrad, kui enne minekut veel helistama pidin. Küllamineku kuupäevaks leppisime kokku 13.-15. mai. Kuigi Maren pakkus ka sellele eelnevat nädalavahetust, kuna samal ajal oli Hamburgis sadama sünnipäev, pidin ma seitsmendal terve päeva tööl olema ja kaheksandal õhtul tööle minema. Seega jäi nii, et 13. mail kell viis istusin bussi peale. Terve tee Hamburgi ma muidugi magasin ning kümme minutit peale kaheksat kohale jõudes oli reisi kõige pinevam hetk – kas ma tunnen Mareni ära ja kas Maren tunneb minu ära. Need, kes ei tea, siis viimati nägime Mareniga üksteist siis, kui ma olin vist kuue või seitsme aastane. Vist isegi noorem, sest õhtul pilte vaadates oli Viki neil alles sipukates=D Ma ise Mareni Eestis käiku ei mäleta. Rohkem mäletan Mareni saadetud pakke, kus tihtipeale ka šokolaadiadvendikalendrid sees olid. Tavaliselt need esimeseks detsembriks kohale ei jõudnud aga mul oli rõõmu selle võrra rohkem – sain rohkem aknaid korraga avada.

Aga nagu mu kogemused näitavad siis kaks üksteist ootavat/otsivat inimest leiavad üpris kiirelt teineteist üles ja seda isegi siis, kui enne mingeid pilte saadetud pole. Tegu on vist mingi erilise pilguga. Esimene õhtu ma kuskile välja ei läinud, sest hoolimata bussis magamisest olin ma siiski küllaltki väsinud. Selle asemel istusime kahekesi elutoas, seltsilisteks vahuvein ja juust. Roheline juust ka muideks. Mareni jutu järgi oli juustu lausa kolmes erinevas rohelises toonis olnud. Njamm njamm njamm! Peaks Berliini poode läbi kammima hakkama, sest see roheline juust oli ikka päris hea.

Laupäev algas tavapärase turistimängimisega. Minu õnneks on Hamburg üks nendest linnadest, kus Free Tours oma ingliskeelset tuuri korraldab. Loomulikult läksin ma kella üheteistkümneks sinna kohale, sest minu kogemuste järgi on see ekskursioon üpriski hea ning ka odav variant linnaga tutvumiseks. Hamburgi tuur giidi poole pealt just parim ei olnud (ta oli vaid mõned kuud tuure teinud ning oli silmnähtavalt üpriski närvis) aga infot sain ma kõige rohkem ning ka läbitud maa oli kõige pikem. Paha asi oli ainult see, et esimesi pilte tehes avastasin ma, et olin unustanud kaamera aku laadima panna. Pagaaaan! Väga vähe pilte tehes, ning akut säästes õnnestus mul kaamerat siiski õhtuni elus hoida.

Kella kolmest kohtusin uuesti Mareniga ning natuke arutlenud, otsustasime Miniatur Wonderlandi külastama minna. Ootejärjekorrad võivad olla ka pooleteise tunni pikkused nii et meie otsustasime järjekorras seismise vahele jätta. Ostsime piletid kella veerand viieks ning kõndisime tagasi kesklinna poole, et sööma minna. Mareni soovituse järgi läksime „Kartoffel Keller“ nimelisse kohvikusse (tõlkes Kartulikelder), kus ka Maie söömas oli käinud. Koht ise oli superäge – ettekandjad kandsid riiete peal kartulikotte, taldrikutel oli kartulimuster ning kõik alates eelroogadest ja lõpetades magustoitudega, sisaldas kartulit. Mina läksin kindlat teed ning võtsin kartuli fooliumis seenekastmega ja Maren valis sama ainult et heeringakastmega. Keele viis alla küll! Superhästi oli tehtud, nii et kui ma kunagi veel Hamburgi satun, siis lähen kindlalt ka sinna sööma. Teil soovitan ka minna, sest toit on hea ja õhkkond meeldiv.

Hamburgi Miniatuurimaailm peaks olema ilmakuulus, aga miskipärast ma ei mäleta, et sellest varasemalt midagi kuulnud oleksin. Muidugi, miniatuurimaa on rohkem vaatamist kui kuulamist väärt. Vaadata oli seal rohkem, kui ma kirjeldada oskan. Me veetsime seal kokku vist üle kolme tunni, ning ma ei näinud pooltki kõigest, mida miniatuurimaal pakkuda on. Alates Saksamaast ja Hamburgist, Šveitsist ja Austriast, lõpetades Ameerika ning alles natuke aega tagasi avatud lennujaamaga. Ma olen ka varem miniatuure näinud. Ostbahnhofis on väike raudteemudel ning ma olen vägagi kaua aega seal veetnud ning minimaailma vaadanud, kui vaja rongi oodata. Miniatuurimaa oli totaalselt suurem aga kohe kindlasti mitte halvemini tehtud: Suur Kanjon, ääretult pikk ja edukalt toimiv raudtee, staadion mis on täidetud 12 000 pisikese pealtvaatajaga ning maanduvad ja õhkutõusvad lennukid. Juhtimiskeskus oli kõigile nähtav, mitte nelja seina vahele peidetud. Nii palju ekraane ma vist küll näinud pole =D Seal võis istuda ning jälgida, mida näitas ühele rongile kinnitatud kaamera ja kuidas see läbi minimaailma sõitis. Kõige enam hämmastas mind see, kui täpselt kõik tehtud oli. Kuigi miniatuurseid inimesi on seal vist loetamatult palju, polnud nad kindlasti ühe vormiga valatud – igaühel oli oma põhimõte seal olla, igaühel oli oma teguviis ning lähemalt vaadates võis näha nii sigaretti kui ka pisikest lambatalle pisikese inimese süles. Ma ei kujuta ette, mitu päeva ma peaksin seal veetma selleks, et saaksin tähelepanelikult kõik toimuva läbi vaadata. Kontserdid, lõkkeõhtud, saunas peesitamine ka kahekesi kõrkjate vahel lebamine. Seal oli vist küll kõike kujutatud. Kindlasti külastamistväärt atraktsioon, kui Hamburgi või põhja-Saksamaale sattuda.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: