Täna nägin ma väga jube välja

Kolm korda on kohtuseadus ja nii läksingi jälle verd andma. Jopsehil oli ka paras aeg eelmisest korrast möödas, ning ta liitus. Kõigepealt ehmatasin ma vist arvuti ära, sest kui minu kaart sisse skänniti läks tehnikaajastu kiirus tagasi kiviaega. Ootasime ja ootasime ja ootasime ning viimaks sain kätte. Kahjuks olin arvuti nii ära hirmutanud, et Joseph pidi ka tükk aega ootama enne kui paberid kätte sai. Kontroll läks hästi, arsti jutust sain midagi kolesterooli kohta aru ning edasi nii-öelda protseduuriruumi. Verd võeti siis vasakust käest ning kohe sain esimese glükoositableti keele alla, sest ma olin nii valge näost. Suht kaua surkis ka nõelaga, enne kui ilusti sisse sai. Valus polnud õnneks, lihtsalt natuke ebamugav. Natuke sain siis niimoodi lamada aga masina piiksumine ei lõppenud ja pidime nentima, et minu vasakust käest verd ei tule.

Olin nõus uuesti proovima ning läksin teisele voodile. Uus glükoositablett ja uuriti jälle, et kas kõik on okei. Jah, endiselt oli kõik okei =D Kui arst tuli mingeid pabereid tooma, sai tema ka küsida, kas ma tunnen end ikka hästi. Igaks juhuks tuli mul pulssi ka mõõtma aga selles midagi ebanormaalset polnud. Enne kui nõel sisse pandi sätiti voodi kallet ka, nii et jalad kõrgemalt oleksid ja pead natuke rohkem kuklasse ajades võisin aknast välja vaadata. Vahepeal kommenteeriti, et mul on külmad ja sinised käed et kas ma ikka tunnen end hästi. Olekus muutust ei olnud, kõik oli okei =P Josephi veri oli kiirem ning jooksis rutem koti täis, kui mina nii et tema suunati edasi teed jooma ja nännikotti võtma. Ma sain veel ühe glükoositableti keele alla ja mõne aja pärast lõpetati ka vere võtmine. Egas midagi, kõlgutasin jalgu, jõin teed ja mahla ning kinnitasin et ma tunnen end väga hästi. Viimane asi, mida kaks töötajat mulle ütlesid, kui ma oma nännikoti kätte sain, oli et ma olen näost väga kahvatu. Ehk siis kokkuvõtteks – ma nägin täna vist väga jube välja, et minult nii mitusada korda enesetunnet küsiti ja kahvatust kommenteeriti =P

Muidugi see kahvatus on minu puhul normaalne, nii et kes arvab et ma valetasin siis seda ma ei teinud. Nüüd istun kahe sidemes käega kodus, söön nännikotist saadud õuna ja nillin muid maiustusi. Järgmine kord võin minna verd andma 9. augustil.

Piiks piiks

Piiks piiks ja raha hiir tuleb. Pagana päralt, hiired on vist maja alla oma riigi ehitanud. Palju neid ongi juba lõksu jäänud? Kas kolmteist või neliteist, ei mina enam mäleta. Täna hommikusöögi kõrvale sain jälgida, kuidas üks loomake jälle üle põranda siblis ja kui ma häält tegin, siis käisid jalad all ringi, et tagasi peidupaika joosta. Grrr. Lõks muidugi oli kinni, sest ilma Josephi siinolekuta ma lõksu avatuna ei hoia. Pole minus ikka veel seda närvi tekkinud, et suudaksin lõksu jäänud ja veel elus oleva hiire aknast alla kassirestorani visata. Nüüd on ainus küsimus see, et kas minu äratuleku ajaks saab juubelit – 20 surnud hiirt – või mitte.