Rangsdorf

Rongist maha astudes oli esimene mõte, et kus kuradi pommiaugus me nüüd oleme, sest meie ees oli ainult mets ja üle raudtee viiv sild. Tegelikult oli kõik korras ning kui rong järgmise peatuse poole hakkas sõitma, siis tulid rongi tagant ka majad välja. Fontane gümnaasiumi õpetaja tuli meile autoga järgi, võttis meid peale (noh, ma olin veel pooleldi autost väljas, kui ta sõitma hakkas aga mingeid vigastusi õnneks ei saanud) ja tõi kooli. Koolimajad on vist alati ühesugused. Sellised suured, uuemad on värvilisemat sorti ning täpselt ühesugused aknad mitu mitu korrust. Sisemus on ka veel eelmisest aastast tuttav – toolidel istuvad õpilased, kitsas trepikoda, sekreteriaat ning stendid erineva infoga. Varsti saabki lõpetamisest aasta ning mida rohkem ma sellele mõtlen, seda vanemana ma end tunnen.

Kolmkümmend 15-16 aastast õpilast, üks poiss sündinud Austraalias, üks poiss sündinud Inglismaal ja kolm paarikest. Igat seminari tuleb alustada muidugi mängude ja tutvustusega ja nii tegime meiegi. Paari mängu järel olid noored jaotatud kuude gruppi ja grupid said üksteise järel postkaardi võtta. Mis sellega edasi? Igal postkaardil oli kirjas üks riik, grupil oli viis minutit aega ja seejärel pidid nad püünele tulema ning toda riiki etendama. Publiku ülesandeks oli ära arvata, mis riigist jutt käib. Hispaaniast näidati härgi, Prantsusmaa etendas kuulsat „jalgpallidraamat“ kui Zidane vastast peaga rindu lõi, Rumeenias ründasid vampiirid, Poolas kas a) varastati autot b) ronisid klounid autost välja, ma ei saanud väga täpselt aru, Itaalias söödi ning Eesti… vaesekesed ei osanud mitte ühtegi klišeed välja mõelda, mida siis etendada. Pärast minu nõustamist mängisid siis nad üksiseisvaid mossis inimesi(ehk siis tagasihoidlikud, vaiksed ja tõsised eestlased). Lõpuks arvati ära küll, aga ma arvan et õige riik tuli pigem umbes pakkumisega. Kuna sakslastele meeldib arutada ja iga kord kui küsida „Mida sa arvad?“ kerkib õhku kümmekond kätt, läks üpris paras aeg analüüsile. Rääkisime ka sellest, mida nad arvavad, mis klišeesid teised riigid Saksamaa kohta etendaksid. Kõige rohkem pakuti täpsust (hahahha, sakslased on jeeee ju täpsed) ning asjaajamise nõudlikust (jah, paberitööd on siin tõesti palju). Kui esimene gruppidejaotus toimus mängu teel (molekulid ja aatmoid), siis teise jaotuse jaoks pidid nad lihtsalt sildikese ühe linna nimega (Eesti, Itaalia või Prantsusmaa) võtma ning vastava riigi kodaniku juurde minema. Minu jaoks oli huvitav see, et mitmel korral aeti Eesti ja Itaalia linnad sassi. Kas tõesti siis nii sarnane kirjapilt?

Minu gruppi sattusid õnneks väga toredad inimesed. Kohe alguses rääkisime ka sellest, et kui ma midagi saksa keeles öelda ei oska, siis ütlen inglise keeles ja kui vaja, siis võib tõlkida. Mõnes mõttes tegi see vist asja isegi hullemaks, sest ma olin küllaltki närvis (mina ja kümme sakslast? Aaaah!!!) ning unustasin sõnu nii saksa kui ka inglise keeles. Tõesti, andke mõistust =) Aga pole hullu. Järjekordse mängu lõppedes hakkasid nemad minult küsimusi küsima, et siis hiljem Eestit tutvustada. Mängu tuli kõik: naisekandmine(pilt ka siis sellest), Eesti elanikkond on pool Berliini, venelased tulid meid „vabastama“ aga upss unustasid ära minna ning seega lõpetasime NSVLis, tantsu-ja laulupeod, õ-täht (millegipärast näeb hääldamine välja selline nagu usinad harjutajad kukuksid kohe öökima), religioon või pigem selle puudumine, meteoriidikraater ja mitu aastat koolis peab käima. Mingil moel said nad kindlalt targemaks ja loodetavasti järgmine kord teavad Eestist rohkem kui „Öööm“. Mitte pahas mõttes, aga lihtsalt harimise mõttes.

Esitluste aeg on muidugi see kõikse põnevam moment. Itaalia rühm etendas meile ühe tavalise Itaalia argipäeva, kust ei puudunud hommikune kohvikus kohviostmine ning õhtul ühe laua taha kogunev ja päevasündmustest arutav pere. Natukene lauldi ka ning üllatavalt kenasti, justkui nad oleksid seda kaua-kaua harjutanud. Prantsusmaa korraldas viktoriini, et kontrollida meie teadmisi ning näidata, mida nemad teada olid saanud. Võitnud rida sai auhinnaks crepes mis siiski kõikide kohalolijate vahel laiali jagati. Eesti esitlusest teadsin ma nii palju, et nad loevad ette faktid, tutvustavad Eesti lippu ja räägivad natuke eesti keeles. Seda rääkimist oli ühe mängu jagu ja vaid sõnad/laused: „Kuidas läheb?“, „Tere“, „Mis sinu nimi on?“, „Hästi“, „Nii ja naa“ ja „Halvasti“. Minul oli üpris huvitav vaadata, sest hoolimata lühikesest ajast rääkisid nad suhteliselt palju ja tegid tubli töö Eesti tutvustamisel. Algul oli plaanis ka rahvatants õpetada ja siis näidata aga kuna aega jäi puudu, siis rahvatants tuli peale meie esitlust kõikidega, mitte ainult Eesti rühmaga. Tantsuks olin valinud siis „Oige ja vasemba“, mis minu meelest on üks kiiremini õpetatavaid rahvatantse (nende hulgast, mida mina tean). Algul rääkisime ja tegime muusikata läbi ning siis proovisime muusikaga, mis tuli otse 2007 tantsupeo DVD-lt, nii et need kes tahtsid said ka videot piiluda. Kahjuks ei olnud meil kõlareid ning muusikaga proovimine lõppes sellega, et ma ise sain väga valjult viisi ümiseda. Aga aeg tiksus peale ja lugupeetud õpetajanna katkestas juba esimesel muusikaga/viisiga proovimisel tantsu ära ja just enne minu lemmikkohta – kahe ringi ühendumine mustriks =( Ja ma polnud vist ainus kurb, üks kutt avaldas ka protesti aga no mis teha… Meeldis neile küll, kui järeldada sellest et neil oli naeratus näol ning tehti hoolega kaasa, mida ma ette näitasin. Ainsaks raskeks kohaks jäi kätlemine, sest osad panid vales suunas minema ja osad ei kätelnud vaid võtsid käevangu aga no see selleks. Oleks meil olnud umbes kolm minutit rohkem aega, oleks ka see osa kenasti välja tulnud.

Edasi mindi poliitikaga. Aaa, ma vist pole öelnud, et suur ja tähtis poliitikategelane oli nädal tagasi otsustanud, et ühineb selle kooli Euroopa peävaga ning jalamaid muutus kõik hulga närvilisemaks ja pidulikumaks. Kui Brandenburgi liidumaa Eestiks teisendada, siis võrduks külaskäik sellega, et haridusminister(või tema asetäitja) tuleb Vesiroosi gümnaasiumi kolme vabatahtliku läbiviidavat Euroopa päeva vaatama. Õnneks ta ei olnud terve päev kohal, vaid tuli alles pärastlõunal kui algas esitluste aeg. Ametinimi Staatssekretär für Bildung, Jugend und Sport ja pärisnimi Burkhard Jungkamp(laudade katkemiskohast paremal, helehalli ülikonnaga). Jättis täitsa toreda selli mulje. Esimese asjana jäid meelde lumisäravvalged hambad aga ei ole vaja välimuse järgi otsustada. Mingi igava kõnega ta piinama ei hakanud, istus koos õpilastega laua taha ja läks lahti: küsimus-vastus-küsimus-vastus. Nagu ma enne ütlesin, siis saksa õpilased armastavad küsida ja kui aeg otsa sai, kibelesid nii mõnedki veel kätt tõstma.

Anne-Laurel oli eriti hea, tema pidi otse peale seda koolivärki Pariisi lendama, nii et ta hüppas rongilt juba Schönefeldi lennujaama juures maha. Mina sõitsin koos Claudioga Zoologischer Garteni ja sealt edasi suurde bussijaama. Miks? No ma lähen reedel Hamburgi ju ning mul oli vaja midagi ka millega Hamburgi minna. Nüüd on igal juhul piletid kotis, kõht nuudleid täis ja varsti varsti olen Friedersdorfis. Ja saan magada…

Tööelust ka siis natuke

Kuna tegelikult on minu põhitegevus töötamine, mitte ringireisimine, siis Müncheni reisikirjelduse vahele lisan natuke ka tööelu. Reedene päev mulle puhkust ei võimaldatud vaid pidin kell üheksa hommikul Blossinis olema, et Mariust ühe suure grupiga aidata. Grupp jaotati neljaks ning iga rühm sai ühe asja, mis parve ehitamiseks vajalik – köied, kanistrid, tünnid või torud. Idee oli siis selles, et rühmad pidid materjale vahetama, sest ükski eelmainitud materjal üksinda ju vee peal ei seisa. Lõppülesandena pidi parvega ümber poi sõitma. Aga jah, kaks gruppi ühinesid ning ehitamisele jõudis vaid kaks parve. Vaadata oli juba naljakas aga aidata me neid ei tohtinud ja nii nad ehitasid ja ehitasid. Paari tunniga oli vist kõik valmis ja esimene parv lasti vette – lagunes laiali. Kauni parve asemel oli see pigem nagu risuhunnik =P Aga sõidetud saadi ja ellu jäädi. Sama teed läks ka teine parv – sõlmed ei pidanud, tünnid veeresid alt ära ja ümber poi sõideti pigem rusuhunnikuga =D

Ülejäänud osa reedesest päevast kulus tööasjadele järgijõudmisele (mäletate, ma olin 4 päeva ära) ja  esmaspäeva ürituse ettevalmisamiseks. Mida siis esmaspäeval teen? Lähen Rangsdorfi linna/külla Fontane gümnaasiumi Euroopa Vabatahtliku Teenistust ja Eestit tutvustama. Anne-Laure ja üks Itaalia kutt (kelle nime ma ei mäleta) tulevad ka ning tutvustavad vastavalt oma riike. Ma natuke pabistan ka, sest üks hetk jaotatakse õpilased kolmeks ning mina saan ühe rühma – pean vastama Eestiga seotud küsimustele ning õpetama neile ühe Eesti rahvatantsu. Kõõks.  Eks näeb, kuidas see välja kukub =D Kuidagi ikka.

Laupäeval läksin ka tööle. Potsdamis toimus International Spielmarkt, kus ka Blossin kohal oli. Üllatavalt väiksel maa-alal olid erinevate organisatsioonide ja mängufirmade paviljonid. Mind oli vaja Blossini varjualuses. Või  noh, “vaja”… Natuke peale üheksat jõudsin sinna ja kuskil peale kuute saime minema. Tegevust oli mul pagana vähe, mis oli nõme sest parema meelega oleksin Berliinis Couchsurfingu piknikul olnud aga nüüd pidin seal aega surnuks lööma. Joonistasin, kirjutasin, puhusin seebimulle  ja jalutasin platsil ringi. Bähh. Põnev oli ainult siis, kui asju pakkisime, sest siis oli tõesti midagi teha. Aga see selleks, jätkan nüüd esmaspäevase ürituse asjade kokkupakkimist.

Neuschwanstein ja öömaja Arizonas

Füssenisse(küla ülalmainitud lossi lähedal) sõiduks oli mul kaks valikut – rohkem kui 40 eurot maksev edasi-tagasi pilet või Baierimaa päevapilet, mis maksab 21 eurot ning kehtib 09.00-03.00. Muidugi oli parem variant Baierimaa päevapilet. Aga kuna alati on „aga“, siis seekordne „aga„ oli seotud transpordi endaga. Rong väljus nimelt kell 8.52 ja kui selle kaheksa minuti sees oleks kontroll tulnud, oleksin ma võinud trahvi saada piletita sõidu eest. Seetõttu käisingi esmaspäeval raudteejaamas, et piletite kohta infot saada. Minu loogiline mõttekäik osutus tõeseks – vajutan oma piletile kolm templit (iga läbitava tsooni eest ühe) ning täpselt kell 9.00 väljub rong viimasest Münchenis asuvast peatusest ja mul on kindlustatud sõit nii enne kella üheksat kui ka peale. Rongisõit Füssenisse olid suhteliselt sündmustevaene. Vahelduvalt magamisega vahtisin aknast välja ja ootasin, millal viimaks mägesid näen =) Kahe tunni pärast väikesesse linna saabunult järgisin täpselt juhiseid, kuidas bussipeatus leida – kõnni rahvamassi jälgedes. Bussiga Hohenschwangau külla sõites näginmuideks  imeliselt sinise veega jõge. Mina pole sellist värvi küll varem jõgedes näinud!

Aga jätame igava osa vahele (all muideks on mu esimene pilguheit Neuschwansteini lossile) ja räägime otse piletiostust ja rahast. Ma olin arvestanud 21 eurose kuluga, sest plaaniks oli osta Royal Ticket – sissepääs mõlemasse lossi. Piletimüüja uuris minult õpilaspileti olemasolu. Kahjuks sellega ma veel lehvitada ei saa, aga lehvitasin (okei, ütlesin) oma vabatahtliku kaardiga. Kuigi ta tunnistas, et vabatahtliku kaart päris selle soodustuse alla ei lähe, leidis ta et võib mulle ju siiski õpilase pileti anda. Seega – 15 eurot Royal Ticketi eest. Esimese lossina oli ette nähtud Schwansteini kindluse varemetele ehitatud Hohenschwangau loss, mille ehitas muinasjutukuninga Ludvig II isa Maximilian II. Antud loss oli Ludvig II lapsepõlvekodu, mis väidetavalt andis ka ainet tema enda lossi ehitamiseks, kui ta üpriski noorelt kuningas sai. Ja kõik – rohkem ma teid ajalooga tüütama ei hakka, sest iga asjast huvitatu saab faktid väga kergelt internetist järgi vaadata. Muide, Hohenschwangau loss on siiani erakätes aga kuna suguvõsa seal sees ei ela (miks küll =( ) siis on see mõeldud minusugustele turistidele. Lossis sees ei tohtinud pilte teha, nii et teieni jõuavad ainult väljastpoolt (või lossi akendest väljapoole) tehtud pildid. Hohenschwangau oli huvitav ja kena loss ning mulle tundub, et see omapärane hoone on vägagi teenimatult Neuschwansteini varju jäänud. Giidi jutuga paralleelselt lugesin turistipoest ostetud raamatut lossi kohta ja sain nii mõnegi fakti rohkem teada, kui ainult giidi juttu kuulates. Lõpututest treppidest üles ja alla käinud, juhatati meid viisakalt lossist välja ja umbkaudu kaks tundi hiljem oli aeg ülemise lossi juures kohtuda.

Aga nüüd muinasjutulossi juurde minnes, mis muuhulgas oli ka inspiratsiooniks Disney logo loomisel… Kõigepealt rääkida nimest. Nagu enne Hohenschwangau juures mainisin, siis too loss ehitati Schwansteini kindluse asemele. Neuschwanstein ehitati aga vana lossi Hohenschwangau varemetele. Ja muinasjutulossi ehitanud Ludwig II nimetas lossi üldse „uueks Hohenschwangau lossiks“. Nimed nagu meie seda teame – Schwansteini(tõlkes luigekivi) nimi on Hohenschwangau ja Hohenschwangau varemetel olev hoone on Neuschwanstein (uus luigekivi, kui väga otse tõlkida) – anti alles peale Ludvig II surma. Kui ma praegu faktidega eksin, võite mind parandada aga niimoodi mulle meelde jäi. Enne kõrgustesse tõusmist jalutasin natuke aega losside ümbruses, üritasin nautida küllaltki vastikult ilma (kõige halvem ilm nelja päeva jooksul) ning Neuschwansteini lossi tuuri algusaja lähenedes hakkasin üles lossi poole liikuma. Laisa inimesena (ja natuke ka treppidest turnimise tagajärjena) läksin üles hobukaarikus ja hiljem alla tulin bussiga. Viimane oli küll piisavalt õudukas, ma ei julgeks sõiduautoga ka sellisel teel nii kiirelt sõita.

Mitu aastat pärast seda, kui endale Neuschwansteini kujukese sain, olingi ise valgete müüridega lossi juures – kõndisin ning imestasin kui jube suur see on! Kaugelt vaadates tundus loss minu meelest natuke rohkem muljetavaldav, aga pea kuklas tornide pooles üles vaadates oli mulje siiski piisav, et kulutatud raha tulemust väärt oleks. Sellel tuuril oli tunduvalt rohkem inimesi, kui Hohenschwangau lossis, mis tegi ringkäigu kitsaks ja pisut ebamugavaks. Keeruline oli ruumis ringi vaadata kui mass inimesi giidi järel teise ruumi trügis, kuid kõik tähtsamad asjad nägin ära – kuningas Ludwig II WC, milleks oli täiesti tavaline polsterdatud tool ainult et auguga keskel, poolelijäänud troon, lossi ehitatud koobas ning imelised vaated ümbritsevatele mägedele. Ja siis saigi tuur läbi. Naljakas natuke, loss on täielik mürakas aga meile näidati vaid käputäit ruume. Huvitav kas rohkema nägemiseks peaks sinna tööle minema? Muidugi on vaja teha pilt ka sillalt, kust pidavat avanema parim vaade lossile. Parima vaatega kaasnes ka parim tuul, mida on mägede vahel saada =) Seejärel tagasi alla piletikülakesse, natuke bussi oodata ja olingi õige pea Füsseni raudteejaama viival bussil.

Tagasisõit oli palju huvitavam kui sinnasõit. Minuga samasse vagunisse tuli ameeriklastest paar, kellega olime mõlemas lossis samal tuuril ning nad palusid luba minu juurde istuda. Ma lubasin, nad istusid ja siis me rääkisime. Suhteliselt vestluse alguspoole kiitsid nad mu inglise keele oskust. Mida nad huvitav mu inglise keele tunnis olles siis teiste keeleoskuse kohta arvaksid, sest ma polnud kaugeltki parim õpilane =P Ma rääkisin tavalist loba: kes olen, kust tulen, mis ja kes ja kus see Eesti on ning kas meil ka nii kollaseid rapsipõlde leidub, nagu rongiaknast nägime. Nende jutust teen teile lühikokkuvõtte: tegemist oli siis USAst, Arizonast pärit abielupaariga Carla ja Bob, kes olid Euroopas neljanädalasel ringreisil. Nad alustasid Iirimaalt (külastasid sõpra), läksid Tšehhi Prahat imetlema, tulid Saksamaale, sõitsid rongiga Veneetsiasse ja siis edasi Madridi. Vist oli nii… Carla ametit ma ei jõudnud küsida aga kui minult küsiti, kelleks ma väiksena saada tahtsin siis vastasin loomulikult „politseinikuks“ ja seejärel sain teada, et Bob oli enne pensionile minekut detektiiv ja nende üks poeg töötab USA politsei SWAT tiimis. Ka leidsid nad, et Euroopas olles on võimalik paremini reisida ja teiste kultuuridega tutvuda, sest „Meil on kaks naaberriiki – Kanda on liiga sarnane ja Mehhiko on liiga erinev“. Kahe tunni sisse mahtus üsnagi vähe vaikusepause, mis oli heas mõttes üllatav. Ei oleks osanud arvata, et endast nii palju vanemate (ma julgen pakkuda, et üle 65 kindlalt) võõraste inimestega nii palju rääkida on. Aga oli. Enne lõpp-peatusesse jõudmist vahetasime aadresse ning mulle pandi südamele, et kui ma Arizonasse satun (kasvõi 10 aasta pärast), siis ma võin nende juurde ööbima minna, sest pärast laste väljakolimist on ruumi enam kui küll. Ning kui veab, siis saan kõrbe hobustega sõitma minna ja Suur Kanjon on ka „ainult“ kuuetunnise sõidu kaugusel.

Natuke hiljem Angie juurde jõudes oli meil jõudu(mina väsinud turistipäevast ja tema endiselt haige) ainult spinatisuppi teha, see ära süüa ja pisut lobisenult magama keerata. Kui ilm välja arvata, oli teisipäev lihtsalt fantastiline päev!

Berliinist Müncheni

Neli päeva lõuna-Saksamaal veedetud ning olen tagasi koduses külakeses Friedersdorfis. Miks ma üldse sinna lõunasse siis sõitsin? Muidugi muinasjutuloss Neuschwanstein!Neuschwansteini lossi külastamine oli mul mõttes juba siis, kui Saksamaale alles avaldusi saatsin ning Müncheni külastamine oli lihtsalt lisa selle juures. Esmaspäeval ärkasin kell pool neli üles, imestasin et miks ma varem sellise linnulärmi peale üles pole ärganud ja asusin Berliini poole teele. Poole kaheksani tegin niisama aega parajaks – jalutasin pargis ja vaatasin, mida jänesed teevad. Autosse istumisele järgnes tavaline jutuajamine (lisaks minule oli kaks kaassõitjat) et kes kust on ja mida teeb ja miks Müncheni läheme. Seejärel olin ma vägagi viisakas reisija ning ei lasknud teistel oma loba kuulata, vaid jäin lihtsalt magama. Ma mäletan, et viimase sildina nägin Potsdami poole näitavat viita (ehk siis Berliini külje all) ja järgmine viit näitas „München – 349 km“. Väike tualetipeatus, ma läksin jälle unemaale ning ärkasin Müncheni kesklinnas. Pikk ja igav sõit? Ma küll ei ütleks =D Kuna ma magasin lõpp-peatuseni, ei saanud ma Angiele öelda, et kuhu mulle vastu võiks tulla. Ta andis sms-iga teada, kuhu ma võiksin tulla (Olympiazentrum) ning tuli välja, et Sandra (üks kaassõitja) peab sinnasamasse minema ja koos temaga polnud mul mingit võimalust ära eksida. Teine kaassõitja, kelle nime ma olen unustanud, soovitas piletiks osta Streifenkarte – 10 võimalust piletit tembeldada(kasutasin ära üheksa), ühe tsooni jaoks üks tempel ning hinnaks 12 eurot.

Mul tuleb öelda, et nii palju kui ma nägin Münchenit, siis Angie (ja ka Sandra, nad mõlemad on üliõpilased) elasid Müncheni kõige ägedamas kohas. Nagu teada, siis 1972. aastal toimusid Münchenis suveolümpiamängud ja seal osalevate sportlaste tarbeks oli vaja natukene ka elamispindu ehitada. Ja need elamispinnad on hiljuti renoveeritud ja vähemalt bungalod on antud üliõpilaste kasutussse. Ainuüksi selles bungalos elamise nimel võiks Münchenis õppida. Iga „korterike“ koosneb ühest köök/elutoast, pisikesest vannitoast, rõdust ja pisikesest magamistoast teisel korrusel. Hinnaks oli vist 310 eurot kuus (kõik kulud, ka internet on hinna sees) ning võid oma bungalo täpselt niimoodi värvida nagu tahad(rohkem pilte jagan siis, kui neljandast päevast räägin)! Muidugi, see ei ole hiigelsuur koht, kus elada. Kõige paremini sobib ühele inimesele või paarikesele aga samal ajal sa oled teiste üliõpilaste juures, ilus park sporditegemiseks on ühel pool, toidupoed teisel pool ning kesklinn umbes 15minutilise rongisõidu kaugusel. Angie pidi siiski tagasi loengutesse minema ja ma sõitsin kesklinna.

Jalutasin pearaudteejaamast (kus ma käisin Neuschwansteini mineku kohta infot uurimas) Marienplatzini, seal tegin paar tiiru ja siis jätkasin oma lemmiku linnauurimismeetodiga – lihtsalt jalutamine. Kõndisin kuni Isari jõeni ja sealt suundusin üles, et tasapisi ööbimispaiga lähedusse jõuda. Inglise pargini jõudes pöörasin sinna sisse, võtsin sihtkohaks Hiina torni juures olevast õlleaaiast läbijalutamise ning siis juba rongiga tagasi bungalode juurde. Mu ajaline taju on nii nagu ta on, aga üle kahe tunni uurisin kindlasti kondimootori abiga Münchenit. Minu meelest täitsa selline väike ja lihtne ring, mida kevadisel päeval jalutada aga kui õhtul pannkoogipiknikul seda rääkisin, siis teiste silmad läksid küll üha suuremaks, et nii jube pikk maa ju!

Jah, pannkoogipiknik. Angie pidas esmaspäeval oma 22. sünnipäeva ja kuna ta oli alles oma bungalosse kolinud, ei saanud ta just suure tammepuust laua ja toolidekomplektiga uhkeldada. Tekk maha, toit ja meie (kokku kaheksa inimes) teki peale ning mida paremat veel tahta! Pannkooke sai süüa šokolaadikreemi, kaneeli, kurgi, banaani ja salatiga. Kõrvale jõime mahla ning kingiks toodud šampust. Ma ei mäleta enam, mis kell täpselt see lõppes, sest lõpuks olin ma parajalt unine ja suutsin vaid vaevu silmi lahti hoida. Kui külalised lahkusid, tegime minu voodi, magamismatt Angie voodi ees, valmis ja esimene päev Münchenis saigi läbi.

München!!!!!!

Homme 7.30 asun ma Berliinist Müncheni poole teele.  Friedersdorfist lahkun aga juba 4.59 rongiga. Läbitava vahemaa minimaalseks pikkuseks pakub Google Maps 585 kilomeetrit, nii et kuskil kuuesaja kilomeetri pikkune sõit peaks tulema. Transpordiks on mitfahrgelegenheiti veebilehelt leitud auto ning ööbin ma Anne’i sõbranna Angelika juures. Couchsurfingu lehelt sain ka jaatava vastuse, aga siis olin juba Angelikaga ära rääkinud ning katkestasin kõik oma saadetud avaldused. Tagasi tulen neljapäeva õhtul. Et jah, loodetavasti saab see reisike tore olema.

Newer entries »