Aasta EVS-i Saksamaal

Okei, mitte veel aga ma teen juba ettevalmistusi:

• Minu toa seinad pole enam asju täis. Eile magama minnes oli tuba juba nii võõras, sest seinad on… valged!  Hetkel on seinale jäänud ainult Miku kirjad (sest need tulevad käsipagasiga, mitte ei saada postiga. Kui kaduma läheks, oleks väga nõme). Kõik muud kirjad, pildid, piletid, ümbrikud, joonistused ja nii edasi asjad võtsin hoolikalt alla ja pakkisin ära ühte Oriflame kasti, millega emps kunagi midagi saatnud on. Raamatud tulevad ka sellega, sest suures pagasis ma ei taha neid tarida. Sorteerisin ka muid pabereid, et välja mõelda mida mul on vaja kaasa võtta ja mis võib oma koha prügikastis leida.
• Hüvastijätupidu. Teiste vabatahtlikega ei tee, aga Jana ja Anne õhutusel toimub Blossinis 5. juulil hüvastijätupidu Eesti koogiga (kräsupea, mmmm) ja Eesti tantsuga (Oige ja vasemba). Vaatab kuidas see välja kukub siis.
• Otsade kokkutõmbamine. Final report on tehtud, esmaspäeval istun Jana ja Friedrichuga maha, et järgmiste vabatahtlike jaoks veel asju arutada. Kabinetis olen ka natuke juba vaadanud, mida ära visata ja mida alles jätta ning hakkan ka rohkelt mappe vorpima, sest neid läheb siin vaja ja ma saan samal ajal filme vaadata 😛

Üks asi käib mulle siin korteris elades täiega pinda >.< Nõudepesu. Malini ja Anne’ga oli meil niimoodi tehtud, et enam-vähem üle päeva käis pesemiskordade vaheldumine. Josephiga… nohjah… kraanikauss on pidevalt nõusid täis ja oleks need vaid minu omad kõik. Aga no ega ma ei viitsi kogu aeg teiste järelt ka pesta ja õnneks mind see väga ei häiri ka, oskan mööda vaadata. Eile said näiteks lusikad ja kahvlid otsa nii et pesin terve selle hunniku ära. Tulen töölt koju, kraanikauss Josephi asju täis ning Joseph läheb täna ööseks koju. Nõusid pesemata. Pole probleemi, ma suudan valikut ka teha ja pesen ainult neid asju, mida mul vaja läheb. Muudest noh… vaatan mööda.

Aa ja need rohelised tangid? Kui keegi tahab oma turvalisuses väga kindel olla, kui nad 12 meetri kõrgusel ronivad, siis keeratakse karabiinid ikka kenasti kinni. Ja mõned on võimalik nii kinni keerata, et lahti saab ainult tangide abiga. Väga vajalikud abivahendid =)

Fechten ehk vehklemine

Teate küll, tavaliselt üleni valges, imelik mask peas, saba taga ja mingi peenike „mõõk“ käes. Kell üheksa reede hommikul olin ma kõpsti kohal ja valmis sedasama tegema. Kohale tuli meid topelt nii palju, kui juhendajad oodanud olid aga nad jaotasid inimesed enda vahel lihtsalt ära ja saime hakkama küll. Alustasime soojendusjooksu ja venitustega ning seejärel hakkasime õppime õiget vehklemisasendit. Selle õppimisel on kaks varianti. Sa teed seda poole jõuga ja n-ö üle jala või pingutad nii palju, kui suudad. Teist varianti valides arvesta meeldiva lihasevaluga esmaspäevani. =P Asendite õppimine oli raskem, kui ma olin arvanud. Hea, et mul oli kotis põlveside, sest üsna varsti tundus parem põlv imelik ja panin igaks juhuks peale. Asi, mida ma kindlasti ei taha on haige põlv. Natukene sai meelde tuletada ka seda, mida karates õppisin – liikumisel mitte üles-alla hüpata ja korralikult keskenduda. Floreti me niipea kätte ei saanudki. Nagu treener ütles, siis floretiga harjutama hakkamise aeg on järjest lühenenud. Aasta, pool aastat, kaks nädalat, nädal ja nüüd osades kohtades juba esimesel treeningul. Loogiliselt mõttes on see natuke paha, sest niisama ei tasu ju teravate asjadega ringi joosta. Paarilisega sai ka veel liikumist harjutada, lõpuks kui floreti saime, siis vehelda ei võinud, vaid pidime kordamööda liikumist juhtima. Hiljem oli ülesandeks floretiga kukkuv kinnas seina „kinni torgata“, pingile asetatud veinipudelikorgid maha torgata ja vastaval tahvlil oma reageerimisvõimet katsetada. Minu parim tulemus jäi vist 0.58 juurde.

Ein Blick sagt mehr dann Tausand Worte ehk üks pilk ütleb rohkem kui tuhat sõna

Sellest ma ootasin ausalt öeldes natuke rohkemat. Ma ootasin nagu midagi sellist, kuidas kehahoiakutest midagi välja lugeda, näida rohkem enesekindel ja mida kindlasti mitte teha. Natuke oli seda ka aga… liiga vähe. Pidime panema küll silte piltidele juurde, et mida üks või teine asend näitab ning tegime ka ühe väikese rollimängu läbi aga midagi uut ma sealt teada ei saanud. Seda teab vist igaüks, et ristatud käed ja jalad on kaitseasend ja muud sellist. Samas, minekut ei kahetse, sest muidu oleksin ma pidanud oma poolteist tundi kuidagi muud moodi täitma.

Power Hour ehk jõu tund

Poolteist tundi hoogsat muusika saatel vehklemist paari abivahendiga. Jalad olid eelmise päeva vehklemisetrennist parajalt valusad aga üsna peagi ei andnud enam tunda, vaid keskendusin probleemideta trennile. Üheks abivahendiks oli mingi imelik peenike „latt“, mis oli vaja vibama saada. Pagana keeruline oli teatud asendites seda teha ning veel keerulisem oli hoida aga üritasin hakkama saada. Veel sai ühel pehmemal matil tasakaalu harjutada ja hiljem venitusi teha. Üldiselt ma ei ole väga aeroobikasarnaste alade fänn. Muidugi, need on kasulikud ja treenivad hästi aga iga kell valiksin ma esimesena kas karate, jõusaali, jooga või ratsutamise. Vahelduseks oli küll huvitav midagi uut proovida, eriti kui selle tasuta saab 😛

Step-Aerobic ehk steppaeroobika

See meeldis mulle rohkem, kui hommikune Power Hour. Miks? Ei tea. Meid oli ainult kümme inimest koos treeneriga, seega ka rohkem ruumi ja õhku nii et ehk seetõttu. Muidu oli maapinnast kõrgem alus, millele oli vaja peale astuda teatud rütmis. Teate ehk küll, kuidas steppaeroobika käib. Trenn koosnes neljast osast. Esimesed kolm koosnesid sammude õppimisest, mis siis hiljem üheks osaks kokku panime ning viimaseks jäi venitamine. Sammud ja kombinisatsioonid olid alguses väga kerged aga hiljem bläääh… Päris mitu korda pidin lihtsalt seisma jääma ning ootama, kuni muusika ja sammud jõudsid uuesti sinnamaani, mida ma probleemideta teadsin. Aga õnneks ei olnud ma ainus rütmitajuta osaline, vaid oli teisigi vahepeal niisama seisijaid ja vahtijaid.

Nendest neljast töötoast ma võtsingi osa. Informatsiooni aeglase liikumise tõttu ma neljapäevasesse töötuppa ei jõudnud, aga no elan üle. Ürituse alal oli mega palju paviljone ja võimalusi mida proovida. Suusahüppajate suvine „treeninglaager“, ju-jutsu ja judo, alkoholiennetusprogramm „Kenn dein Limit“ ehk „Tea oma limiiti“ ja nii edasi ja nii edasi. Põhimõtteliselt igal spordialal on ka noorteühendus olemas ja need noorteühendused tulidki Burghauseni kokku, et ennast tutvustada. Kõikides paviljonides ma ei katsetanud tegevusi, sest üksinda olnuks natuke nukker seda teha aga Zumbat (väga äge tundus, võiks trenni küll minna) proovisin ja Nintendoga mängisin kõva tund aega, et mul oleks õigus vihmavarjus olla =D Mingist relvast sain ka lasta. Uutest prillidest oli kõvasti kasu – pikali aluselt lastes viis esimese korraga, aluseta viis esimese korraga ja püsti lastes kolm esimese korraga, seejärel natukene möödalaske aga lõpuks sain kõik pihta. Brandenburgische Sportjugendi „paviljonis“ käisin ka ära, sest nemad olid ju lõpuks need kellega, ma sinna tulin. Nende paviljon oli natuke teistmoodi – ronimine. Rippredelist ülesronimine on alati kõige vastikum osa, sest see liigub ja koguaeg on tunne, et ma kukun nüüd alla. Üles jõudsin käed värisedes ja unustasin saksa keele ära ning ei saanud aru sellest, et ma pidin tiimiliikmele selja keerama 😛 Muidu oli seal tore ronida, polegi ammu seiklusrajal käinud. Üks töötaja tundis ka mu lausa ära, sest ta oli mind Blossinis varem näinud. Mina muidugi ei hiilanud oma mäluga.

See ongi siis lühidalt minu Burghauseni kogemus. Panin kõik enda meelest tähtsaimad asjad kirja ning üritasin mingi ülevaate anda. Kokkuvõtvalt oli see väga kena üritus, millele andis väga palju juurde ka imeilus linn (Berliini järel teine lemmiklinn Saksamaal). Veel rohkem oleks juurde andnud see, kui olnuks kellega koos seal ringi kolada. Muidugi siis poleks ma ehk nii palju ringi jalutanud ega ka kirjutanud, nii et tuleb rahul olla sellega, mis oli.

Kõigepealt Burghauseni negatiivsed asjad, enne kui ma positiivsele küljele pühendun. Õnneks jäid halvad mälestused suuresti kolmapäeva õhtusse ja eks ma lihtsalt väsinuna reisist siis ka toimunut võimendasin.

• Osalejakaardi saamine käis üle kivide ja kändude. Esimeses koolis said meie bussi omad natukene aega ümbrikutest oma nimekaarti otsida ja siis saadeti meid üle õue teise majja, sest esimeses hoones polnud meile ruumi. Nohjah, teises majas oli kaks sissepääsu, ütleme et need on A ja B. Järjekord, kuidas ma sealt läbi käisin oli suuresti A, B, A, B. Vähe ei ajanud ju tigedaks. Vita meelest oli see ka natuke naljakas, et neil nimekirju või midagi polnud. Lihtsalt lappa ümbrike läbi ja looda, et nimekaart kuidagi kätte satub.
• Jagati vastukäivat infot. Vitale öeldi, et mul pole madratsit vaja ning ta oli selle oma hotelli jätnud. Kolmandale korrusele roninud, avastasime et mul on madratsit vaja ja kuidas veel – klassiruumis olid ainult toolid ja lauad. Samasugune valeinf anti meile ka siis, kui kooliaulas tervitus tehti ning saime mingid sedelikesed, millega pidime siis Messehalle’s tasuta juua ja süüa saama. 10 minutit mäest üles kõndinud, tuli välja et ei saa seal midagi. Teate, pole üldse hea idee kell 11 õhtul inimesele, kes on keskpäevast alates bussiga sõitnud ja arvestanud mingisegi söögiga, öelda et sorri, ei ole süüa. Jaaa, ma olin tige ja nördinud. Poed ja restoranid olid kõik ju muidugi kinni sellisel kellaajal. Selle öö magasin igaljuhul Vita hotellis (Austriaaaas! :D) ning sealt ostsime ka kolme euro eest võileiba, et ma hommikusöögini vastu peaksin.
• Nadi informatsiooni jagamine. Õhtusöögi kohta polnud midagi kirjas, meie nn. grupijuht ka seda ei öelnud ja kaks vabatahtlikku, kellelt küsisin ei teadnud midagi. Lõpuks pakkus keegi, et ehk peab ise ostma. Pidigi. Ka ei saanud ma Potsdami inimestelt informatsiooni töötubade kohta, kuigi ma mitu korda ja mitmelt erinevalt küsisin. Seetõttu jäi mul tegemata neljapäevane töötuba ja vaid tänu sellele, et ma poolkogemata registreerimiskohta koperdasin, sain reede ja laupäeva täidetud. Meie kooli juures oli bussipeatuseks Stadtplatz ja liikluskorralduslikel põhjustel laupäev ja pühapäev spets ürituse buss sealt enam ei sõitnud. Muidugi oleks ju võinud selle info kooliuksele kinnitada, et tuleb jalutada kas mäest üles, Mautnerschlossi juurde või sõita tavalise linnabussiga (see lihtsalt käis tunduvalt harvemini). Aga seda ei juhtunud ja väga vajaliku infokillu avastasin ma alles spordihalli bussipeatuses, kus Stadtplatzist oli must markerijoon üle tõmmatud.
• Ma olin üksi. See ei ole nüüd korralduseviga, vaid lihtsalt ebaõnn. Nagu ma üle-eelmises postituses mainisin, pidi meid tulema palju suurem grupp aga tänu erinevatele põhjustele sõitsin ainult mina. Vita oli ka muidugi, aga tema ei olnud seal osaleja, vaid pigem töötaja ning Patrickuga ma ei saa nii hästi läbi, et koos festivaliplatsil ringi kooserdada. Siis jalutasingi üksi. Muidugi, kahekesi olnuks lõbusam kasvõi paviljonides pakutavat proovida aga kui üksi, siis üksi.
• Sakslased. No vahepeal on nad lihtsalt nii idioodid, kui idioodid. Miks meie väljasõit Potsdamist peaaegu tund aega hilines? Sellepärast, et osad olid otsustanud mitte tulla, mitte sellest teada anda ning me ootasime nende järgi. Osad olid aga bussi läinud ja ei olnud Carstenile öelnud, et nad on kohal seega nad ei olnud ka nimekirjast maha tõmmatud. Miks meie väljasõit Burghausenist enam kui pool tundi hilines? Sellepärast, et peeti normaalseks, et koolimajast lahkudes võib oma prahi klassidesse ja suitsukonid verandale jätta ning muidugi pandi nad seda koristama. Või siis need, kes ei suutnud arvestada ajaga ja järjekordadega ning tulid Messehalle’st kooli poole alles kell kümme (mil pidanuks väljasõit olema). Ja buss ootas ning ootas.

Töötubadest ja üritusel nähtust tuleb järgmine postitus eraldi. Praegu räägime ühest pisikesest vaid 18 178 elanikuga linnast Saksamaa ja Austria piiril nimega Burghausen. Ja see oli nii Austria piiril, et kõndisid kakskümmend sammu üle silla ning siis olidki Austrias. Ja kuna Vita hotell asus Austria poole peal, sain ma ka ühe öö seal magatud. Nii et Austrias käidud! Aga tagasi Saksamaale. Burghausenis paikab Euroopa pikim linnus(üle 1 km pikk), mille ma reedesel päeval ka nii pikalt läbi kõndisin, kui võimalik oli. Üldse kondasin ma kahel õhtul Burghauseni vanalinnas ringi. Esimene õhtu, kui vihma tibutas, meeldis mulle rohkem, sest siis ma olin tõesti üksi. Sai linnulaulu ja vihmasabinat kuulata. Teisel õhtul asendas selle inimeste jutt ning küünarnukitunne treppidel. Reedese päeva nael oli aga keskaegne jaanipäev(või ma ei tea, mis nimega sakslased seda siin kutsuvad) Wöhrsee teisel kaldal. Üks ägedamaid üritusi, kus ma käinud olen. Miks? See oli väike aga samas mitte ülerahvastatud, kuigi kogu sellest Jugeneventist pidavat osa võtma ~3000 inimest. Muidugi, see on nende enda kahju, et nad sellisele pisikesele õhtusele kokkusaamisele ei jõudnud. Paljudel inimetel olid seljas ajastule vastavad rõivad, jalanõud ja aksessuaarid. Seal sai proovida ammust laskmist, kirveloopimist ja üksteise palgilt mahatõukamist. Oli ka muusikat, kaklust (näideldud muidugi), laua peal tantsiv narr ning keskaegset tantsu. Ühel hetkel kui vihma hakkas sadama (ja ma olin vihmajope kooli jätnud, sest päike säras enne) istusin ma lihtsalt tagasihoidlikult ühe sõpruskonna telgi alla. Niisama mul ei lastud seal muidugi istuda. Suruti kaks pulka kätte ja pidin muusikarütmi kaasa lööma =D Pakuti ka omatehtud imehäid karaskimoodi küpsetisi, seletati kuidas trummi teha jms. See kõik jättis minule vähemalt mulje, et tegu on mingi sõpruskonna jaanipäevaga, kuhu ma olen oodatud kontvõõrana kohale tulnud. Muidugi, see ei olnud nii sest antud üritus oli meie programmis ka ära mainitud =p Seal istusin ikka mitu tundi ja nautisin õhustikku aga õhtu saabudes hakkasin kooli poole tagasi liikuma. Pildilt võite siis näha vikerkaart, natuke vastavalt riietatud inimesi ja tagaplaanil osa Burghauseni kindlusest (no tõlke järgi loss või linnus, aga mina ütlen kindlus). Väga palju pilte ma seal ei teinud, sest mulle ei meeldi eriti oma seebikaga inimestele ette ronida ja siis nende riietust pildistada.

Väga meeldiva mulje jättis ka vastuvõtukontsert, kus oma oskusi näitas vastne Euroopa meister rööbaspuudel võimlemises (või kuidas iganes, seda kutsutakse :D), Saksamaa rahvatantsugrupp, kisakoor ja jazzansambel. Mulle meeldis enim siiski kava, kus üks naine oli n-ö hädas ja siis talle hakati pakkuma erinevaid võitluskunste, et ta ennast kaitsta saaks. Lõpuni ma seda siiski ei näinud. Vaatasin ära maadluse, kung-fu, mõõgavõitluse, ju-jutsu, shotokan karate, taek won do, hiina võlukunsti ja kickboxi ning siis läksin kooli poole, sest mul polnud enam jõudu üleval passida. Laupäeva õhtul oli veelgi suurem kontsert, mis algas Djdega ja lõppes publiku suuruse ning Jana imestunud näo järgi otsustades üliülipopulaarse bändi Fantastisch Vier etteastega. Seni kuni peaesineja lavale tuli, istusin Vitaga restoranis ja nautisin sparglisuppi. Välja nägi see küll nagu jahukaste, aga maitses siiski hästi =p Selle ülimenuka bändi kontserdile ma lava ette näppu viskama ei jäänud. Miks? Võõra bändi kontserdile jääksin ma ainult siis, kui mul on keegi kellega koos nägu teha, et ma tean neid laule ja lolli mängida või kui oleks ekstrahea ilm. Aga ma kuulsin muusikat vabalt ka oma klassi (khm 500 meetrit lavast ehk) ja mul oli kirjutamistuju.

Selle ajaga, mis ma siin olen olnud, tekkisid ka mingid asjad, mida ma Eestisse jõudes kindlasti igatsema jään ja sai need nüüd ühte postitusse mahutatud. Homme kui jälle valvelauas istun, panen Burghauseni toimunu ka kirja =)

Dunkin’ Donuts Minu teadmise kohaselt pole veel see sõõrikukett Eestisse jõudnud, millest on vägagi kahju. Muidugi ei ole tervislik iga päev 10 tükki ära süüa aga nii palju kui ma Berliinis käin, siis tavaliselt ühe ikka ostan. Ja veelgi tavalisemalt juhtub selleks olema Boston Creme nime kandev sõõrik – pealt šokolaadiga ja seest kreemiga. Njammi!

Rongisüsteem Ma olen tegelikult mitu korda kirunud ronge, mis hiljaks jäävad ja sada muud häda veel tekitavad aga reaalselt vaadates, on siin asjaolud täitsa head. Friedersdorf asub Berliinist umbes sama kaugel, kui Rapla Tallinnast aga inimesi on korduvalt vähem. Iga tunni aja tagant läheb üks pisike rongike (ausalt, ma teen sellest mingi hetk pilti) Königs-Wusterhauseni, kus siis olenevalt päevast sõidan kas RE’ga või S-bahniga otse Berliini. Ajakulu tund aega või S-bahniga minnes natuke rohkem. Aga vähemalt on võimalus olemas. Ma ei pea minema hommikul kell 9 Berliini, sest see on ainus võimalus. Ma võin minna kell 9, kell 10, kell 11 või kui ma kella 11sest maha jään siis õhtul kella üheteistkümneni läheb ka veel ronge. Rääkimata sellest, et igasse linna saab vist rongiga. Pikamaa piletihindasid ma siiski ei maini =P

Mitfahrgelegenheit Väga tänuväärne veebileht. Tahad minna kuskile, mine lehele ja otsi üles, kes veel sinna läheb. Maksta tuleb tunduvalt vähem, kui rongi, bussi või lennukiga minnes ja tavaliselt on autoga sõit kiirem ka. Nagu minu Jenasse, Magdeburgi ja Leipzigist tagasi sõit näitas, on võimalik ka koos rongiga sõita ja selle võrra odavamalt pääseda. Eestis oli ka vist mingi sarnane veebileht olemas, aga erilist kasutust ma sellel ei näinud. Noh, need paar aastat tagasi kui seda külastasin. Praeguseks on kahjuks nimi mälust kadunud.

Lähedus teistele riikidele Ma ei jõudnud väga palju reisida, vaid jõudsin korra Prantsusmaale ja korra Amsterdami ning ühe öö ööbisin ka Austrias aga teiste vabatahtlike kogemusi kuuldes, on mitmed jõudnud Prahas ära käia või Itaalias või Hispaanias või kuhu iganes parasjagu odavaid lennupileteid müüakse. Minu viga oli muidugi ka see, et ma üritasin võimalikult palju vabatahtliku “palgaga” hakkama saada ja Eesti raha eriolukordadeks (khm München ja Amsterdam) jätta. Oleks ma suurema rahalise pagasega siia saabunud, siis täitsa võimalik et ma oleks jõudnud Hispaania päikese alla ja Londoni tänavatele, sest lende läheb siit igas suunas. Samas, siis poleks ma ehk jõudnud Saksamaa siseselt reisida, millest räägib järgmine punkt.

Palju näha Minu kõige esimeses kalendermärkmikus, mille siin soetasin, on Saksamaa kaart ja sellele olen teinud ristikese iga linna või muidu tähelepanuväärse koha suhtes, kus ma käinud olen. Kui teil juhtumisi meeles pole, siis: Berliin, Potsdam, Frankfurt(Oder), Hamburg, Magdeburg, Köln, Weimar, Jena, Dresden, München, Burghausen ja Füssen (see koht, kus Neuschwanstein on =D). See teeb siis 12 linna, mis teeb üks uus koht ühe kuu kohta, mis ma siin veedan. Seda, mitu korda ma Berliini olen jõudnud, ei hakka parem vist numbriliselt juurde lisama. Ega ma ise ka ei tea =D Metrookaardi järgi olen 25 erineva peatuse juures rohkem aega veetnud, kui rongivahetus. Ja tegelikult on mul Saksamaal veel niiii palju nägemata. Pole mul olnud aega ega võimalust külastada pisikesi maapiirkondi või näiteks Kiel’i või Stuttgarti või mõnda maailmakuulsat festivali, mis Saksamaal vast iga kuu aset leiavad.

Munakivisillutis  Vastikud teedeehitajad. No pidid nad kõik ära rikkuma. Mulle nii meeldis Friedersdorfi munakivisillutis (ja ka teiste pisikeste külade oma). Okei, keelt ei tohtinud sellel tänaval sõites hammaste vahele jätta ja tänu asfaldiga “parandamisele” oli see rohkem mühklik kui pidanuks olema aga see oli nii ilus ja armas. Andis täiesti teise hõngu Friedersdorfile. Ja nüüd on see läinud. Vähemalt poolelt teelt see tähendab, teine pool teed pole veel ära remonditud. Aga ongi kõik asendatud igava asfaldiga =(

Muretus Välismaa-aastaga pikendasin ma veel tegelikult muretut nooruspõlve. Iga kuu oli kindel sissetulek, kindlustus oli valmis kõike katma, polnud vaja muretseda elukoha pärast ning kui mul poleks söögiraha enam jätkunud, olnuks keegi ikka nõus mulle lauda katma. Ja nüüd ootavad mind ees ülikooliaastad. Sissetulek pole enam kindel, kindlustus ei kata hambaravikulusid, tulevase elukoha suhtes pole õrna aimugi… Aga no söögi saab vist ikka vanematelt ilusat nägu tehes kätte, kui täiesti kirikurotiks muutun.

Saksa keel Ma teadvustan endale väga selgelt, et samal hetkel kui ma astun lennukile, väheneb võimalus saksa keel täiesti ära õppida üpris tugevalt. Muidugi on mul plaanis ülikoolis saksa keele tunde võtta, aga palju ma väljas pool loengusaali ja õppetükkide tegemist seda siis praktiseerida saaksin? Anne’iga jään ma loodetavasti kirjutama ning see oleks saksa keeles. Jani ja Myguriga(see ei ole pärisnimi, ma ei tea pärisnime =D) loodan ka jääda edasi suhtlema aga ei ise loetavad raamatud ja saksa keeles vaadatavad filmid ei suuda asendada keelekeskkonnas elamist.

Inimesed Ma ei hakka järjekorda panema, keda ma kõige rohkem igatsema jään aga nii üldplaanis: Anne, Sebastian, Alice ja Nurshen, on esimesed kes pähe tulevad. Ma tean, et paljud vabatahtlikud on endale leidnud uued südamesõbrad, kelleta teenistusele järgnev elu tühi tundub aga minul õnneks/kahjuks nii ei läinud. On inimesed, keda jään igatsema, sest nendega oli lõbus asju ette võtta aga ma kahtlen, et ma tundide kaupa neid taga hakkan nutma. Samas on kõik, kellega ma olen rohkem suhelnud, Eestisse oodatud! Ja ma tean, et ma olen oodatud ka neid külastama ning juttu puhuma.

Blossini toit Ma tean, et Jana ja Malin polnud Blossini söögist üldse vaimustuses. Jana on taimetoitlane (ehk ta sõi ainult kartulit, pastaroogi ja salatit) ning kurtis, et toidud on alati samad, taimetoitlastele pole valikut ja ta oli üldse väga palju juurde võtnud Blossini toidul olles. Malini meelest olid toidud tihti kulinaarselt halvasti tehtud ja kõik oli alati sama igav vana toit. Nohjah, tema sõi tavaliselt ainult pastat, kastet ja liha… Ime pole, et toit sama tundub, kui pidevalt sama toitu süüa. Mina ei tea, mille üle nad nurisevad. Tõesti ei tea. Ma olen pea terve aasta ainult Blossini mensas söönud ja siiani pole üle visanud. Võib-olla on asi selles, et ma söön tavaliselt kõike (pastat ei söö eriti, ei maitse), mida pakutakse ja ei karda midagi uut proovida või on asi milleski muus, et mina siinse toiduga väga rahul olen. Kui nüüd vaid Eestis leiaks ka koha kus saaks 3 euro eest nii palju süüa kui tahan…

Sushi Palun palun palun tehke Eestisse ka mingi odav sushikoht. Siin on see üks mu lemmiktoite, kui jälle kuskil väljas käin. Miks? Esiteks, saab kiirelt kätte. Teiseks on see hea ja kolmandaks piisab väga väikesest portsust, et kõht täis oleks. Kuskilt olen nagu kuulnud, et Tallinnas on ka mingid kohad ja eks siis pean neid otsima hakkama ja läbi proovima. Aga Raplas võiks ka ju…

Täna käisin Potsdamis Guido ja Vita juures. Miks, sellest räägin hiljem. Esimesena siis pealkirjast. Piss püksis ei olnud, see on väljend ja nagu me k6ik teame, siis imelik pealkiri püüab pilku =D Pisar tuli küll korraks silma, aga neelasin alla. Igaljuhul, kontorist tagasi Potsdami kesklinna s6ites lugesin Potsdami korterist haaratud raamatut ja kuulsin, et piletikontrollid tulid bussi. No ma eriti ei pabistanud, olen oma piletiga aasta otsa ringi s6itnud ja keegi pole miskit öelnud. Seni kuni kontrollid minuni j6uavad, teen siis väikese ülevaate piletisüsteemi teemal.

Berliinis on kolm tsooni: A, B ja C. Friedersdorf jääb napilt C tsoonist välja ning ma ei saa osta otse Berliin ABC päevapiletit (aasta alguses tegin seda, enne kui targemaks sain), vaid pean ostma pileti, millele on kirjutatud Fridersdorf -> Berliin AB. Potsdam aga kuulub Berliini C tsooni, nii et kui sul on ABC päevapilet, siis v6id rahumeeli ka Potsdamis ringi paarutada. Mina olen arvanud siiani et ju siis Friedersdorf loetakse kuidagi C alla, sest AB+Friedersdorf päevapilet on näiteks kallim kui lihtsalt ABC.

Piletikontroll j6udis minuni ja ma ulatasin neile oma pileti, millega mul enda teadmiste järgi oli täielik 6igus ka Potsdami linna bussiteenust kasutada. Tjah… nende näod ütlesid kohe, et mul ei ole seda 6igust ning mulle meenus bussiukse kohale kleepitud must silt, mis m6istab igale piletita s6itjale alustuseks 40€ väljamineku ja ma juba kujutasin ette, kuidas see raha mu niigi 6hukesest rahakotist haihtuma hakkab. Aga no me siis seletasime. Mina seletasin seda, et ma olen alati seda piletit ostnud. Ja päriselt ka, ma olen küsinud! Täna ma veel ekstra ütlesin Berliin ABC, sest ma teadsin et mind ootab ees s6it Potsdamis ja sain ikka AB+Friedersdorf. Aga ma pole isegi automaadis näinud lahendust ABC+Friedersdorf, nii et ma olen arvanud et see on jumala 6ige et C täht puudu. Tuleb välja et ei ole ning ma peaksin ostma Berliin ABC eraldi ja siis lisaks veel pilet Friedersdorfist C tsooni ehk Zernsdorfi (oli vist C tsooni piiripeatus). Mis ma veel teada sain, et selle AB+Friedersdorf piletiga ma ei v6i isegi Berliinis ringi s6ita, vaid sellega v6in vaid päev otsa Berliini ja Friedersdorfi vahet käia. Siis oli mul t6esti vist selline “???” nägu. Sest t6esti, mida asja… Ma sain nende (v6i tegelikult ainult kuti, naiskontrollija läks suht alguses bussi etteotsa tagasi) jutust aru küll, et ma peaksin ostma ABC eraldi aga miks mulle on siis alati AB+Friedersdorf müüdud, isegi kui ma olen ABC päevapiletit küsinud? Ja miks automaadis, kui alguspunktiks Friedersdorf valida, miks ma ei saa v6tta sihtkohaks tsooni C? V6i on mu praegune piletiostmine siiski 6ige ja Potsdami kontrollid ajasid sassi? Ja mingi hetk hiilisid kaks pisarat ka silmanurka, sest no kammoon – 40 eurot!!!

Aga ma pääsesin. Eks kontroll tuli mulle vastu ja sai aru, et ma ei s6ida meelega selle piletiga vaid välismaalase lollusest (ma ei hellita end sellega, et nad arvasid et ma sakslane olen eriti kuna mul kaks s6na meelest ära läksid ja ma puterdasin närvidest :D) ei ole piletisüsteemile pihta saanud. V6i hakkas neil lihtsalt minust hale… Pääsesin igal juhul trahvita, sain 6ppetunni, mis piletit tasuks osta ja oma peatusesse j6udes ostsin trammis6idu jaoks üheotsa pileti. Pole vaja enam riskeerida, ehk järgmine kontroll polnuks nii lahke olnud, sest nagu ma olen kuulnud siis “turistilollusele” vähemalt Berliini omad ei halastavat.

Aga Potsdamist head ka. Käisin Guido ja Vita kontoris Youth Passi tegemas ning l6puraportile viimast lihvi andmas(kahe seminari kuupäevad olin näiteks valesti kirjutanud, ups). Saime ka niisama rääkida ja neile üldse ei meeldi see, et Jana ei v6ta aega vabatahtlike jaoks. Samas aga Vita arvas, et ma ei peaks järgmiste vabatahtlikke elusse rohkem sekkuma, ehk siis ei tohiks National Agencyga Blossini ähvardada. Aga no kui see oleks ainus asi mis m6jub?! Neil on olnud pagana kaua aega et vabatahtlikku kogemust paremaks teha aga miskit pole muutunud. Nagu Anne’i Poola vastuv6ttev organisatsioon ütles: parem mitte ühtegi vabatahtlikku, kui 6nnetu vabatahtlik. Okei, ma pole siin niiiii 6nnetu aga asja oleks v6imalik palju paremaks teha ja kui seda lihtsalt ei tehta, sest “pole aega, pole aega” siis miks v6tta vabatahtlik, kui tema jaoks aega pole? Ja ma ei liialda. Minu taskuraha paber, mis pidanuks koos minuga Potsdami tulema ei tulnud minuga Potsdami, sest Jana ei olnud seda ära teinud(tal oli vähemalt kolm nädalat aega). Ta pole isegi veel Malini projekti l6pparuannet ära teinud. Ja Malin lahkus? Veebruaris… Ma saan aru, et on palju tööd ja tegemist aga miks vabatahtlik peab kannatama ja olema see, kes pidevalt edasi lükatakse? Puhh. Sai nüüd auru välja lastud.

Muidu on Potsdam tore. Rahvas on tore =) Sebastianiga s6ime kirsse, lobisesime ja sain ühe uue inimesega tuttavaks. Vitaga kokkasime ja ka lobisesime ja siis lobisesime veel neljakesi ka =D Lobarohked tunnid. Vitaga rääkisime ka sellest, mis on vabatahtliku teenistuse juures k6ige raskem ja j6udsime järeldusele, et selleks on üksildus. Mitte see, et sa oled üksi vaid sa v6id isegi rahva seas end üksildaselt tunda. Pole inimest, kellega 6htuti tänavatel samme m66ta ja niisama lobiseda. Raske on leida s6pru, kellel t6esti sinu jaoks aega on ja… väga hea oli tegelikult temaga rääkida, sest Vita enda vabatahtliku kogemus on ka veel üsna värske ja ta mäletab hästi, mida vabatahtlik kogeb. Lisaks jutuajamistele sain ma teada, et peale rohelise ja punase 6lle v6ib leida ka musta ja sinist. Uus eemärk: enne Eestisse tulekut ka need ära proovida. Burghauseni lähen ma p6him6tteliselt siiski üksi =( Vita tuleb aga eelnevalt pidi tulema suurem seltskond, mis nüüd on ära kadunud. Sebastian peab eksamite pärast Poola s6itma, Alice s6itis juba eksamite pärast Prantsusmaale, Berta on vist emotsionaalsest solvumisest kahenädalasel haiguslehel ja Lolita on kah haige. Aga no äkki saab l6bus olema, ma t6esti loodan seda… Paar tuhat noort pidi olema, aga k6ik on sakslased. Asume muide suhteliselt Austria piiri peal, pidavat mägedes olema ja puha. Homme kell üks päeval algava bussis6idu järel näen selle koha siis ka ise üle. Aga veelkord, näeme pühapäeval.

Käisin täna Königs-Wusterhausenis oma uutel prillidel järgi ja siin nad on! Muidugi asi võttis kauem aega, kui sisseminek, prillid kätte ja väljumine. Kõigepealt paluti oodata, küsiti ega ma teed, kohvi või vett ei soovi ja siis paluti veel natuke oodata. Proovida sain ka prille ning sangasid tehti küll lühemaks ja küll pikemaks aga kolm korda proovimist ning siis sain imestada – ma näen! Okei, väga dramaatiline ei tasu olla, sest tegelikult ju mu vanad prillid on sama efektiga (kõik on tnduvalt kontrastsem ja telliskiviseina asemel näen iga tellist eraldi) aga neil on hetkel kruvi puudu ja ma pole väga palju kandnud. Oma uusi prille võin küll tihedamini kanda, nii ägedad näevad välja 😀 Kuigi jah, iga kord kui prillid ära võtan, tuleb meelde et mu nägemine pole enam nii hea. Muidu ei saaks nagu arugi. Prillid kätte sain (ja tasuta prillitoosi ka) siis taheti esialgu mult 300€. Mul oli natuke karp lahti ja puterdasin, et AXA maksab otse. Õnneks oli see mees, kes minuga eelmine kord tegeles sealsamas kõrval ning ta kinnitas, et mul maksab AXA otse. Andsin oma kaardi, kirjutasin paarile paberile allkirja ning nõustusin garantiiga ja siis võisingi minna. Läks vist umbes pool tundi hästikulutatud aega. Tagasi bussipeatusesse kõndisin pea laiali ja imestasin, kui hästi ma näen =D Muide, need raamid on suhteliselt praktilised ka. Kui kassidest ära tüdinen, võin netist uued endale tellida ja ise raamid ära vahetada. Raamide hinnad algavad vist nii 40 eurost.

Homsest tuleb mul neti ja arvutivõõrutus. Kõigepealt lähen Potsdami Guidoga juttu ajama ja kolmapäeval sõidan koos teistega Potsdamist otse Burghausenisse laagrisse. Kuna me ööbime koolimajas ja turvalisus pole seal vast kõrgeimal tasemel, jääb läppar koju peitu. Ei taha riskida sellega, et kellelegi mu roheline arvuti meeldima hakkab ja siis seda laenab. Elan need mõned päevad ilma arvutita (ja ilma muusikata ja ilma filmideta ja ilma kirjutamiseta) üle… Ehk… Aga pühapäevani!

Ootasime koos Josephiga Friedersdorfis bussi (sest ODEG ehk rong KW’sse streigib jälle) ning ta küsis paar täpsustavat küsimust Linkin Parki kontserdi kohta.
Joseph: Kus see toimub?
Mina: Leipzigis
J: Täpsemalt?
M: Ei tea
J: Mis kell algab üldse?
M: Mingi kellaaeg oli 17.00
J: Kes soojendusesinejad on?
M: Ei tea.

Et siis nagu näha, ma teadsin ainult et 18.06 on Linkin Park Leipzigis =D Aga pole probleemi, koos Jipiga uurisime õhtul välja kuhu me üldse minema peame ja kes soojendajad on. Minule olid nimed küllaltki võõrad. Okei, Guano Apes’i ma teadsin aga Anberlin ja mingi lõuna-Aafrika jama (mida me õnneks ei kuulnud) ja bänd, mille nime ma juba unustanud olen – vot neist polnud mul õrna aimugi. Aga läheme tagasi reedesse, kui ma Leipzigi jõudsin. Jip saatis sõnumiga info mis trammile ma istuma pean ning oli mul siis peatuses vastas. Kõht nõudis oma ja Jipi juhatusel läksime tema kodutänaval paiknevasse eem… söögikohta. Selline vägagi huvitav koht ausalt öeldes =D Avatud on see neljal päeval nädalas, sööks maksab 1.50€ (supp ja “praad”) ning tegu on taimetoitlaste toiduga. Natuke haises ka seal imelikult aga see selleks. Toit ise oli küllalt hea ning kõhtutäitev ja no tõesti – pooleteise euro eest!!! Vaadake, palju see nädalas kokkuhoidu annab, kui saad ühe toidukorra seal süüa. Lisaks võid ka eilseid saiakesi kaasa haarata. Need pildikesed on siis “söögikoha” seinalt.

Laupäeva hommikul saime Jipi sõbra Timiga kokku ning kuigi algne plaan oli minne ühte teise taimetoitlaste kohvikusse lõunat sööma, lõpetasime hoobis Döneris kebabit süües. Toit, mille populaarsusele ma pihta ei saa. Sushi ning üldse aasia toidud kaaluvad döneri road iga kell üle. Isegi hamburger McDonaldist kaalub kebabi üle. Vot! Aga tagasi korterisse. Jipi viimane projekt enne kojuminekut on teha video lasteaiast, kus ta töötas ja Tim tuli talle appi subtiitreid tegema. Mina viisaka eestlasena ei häirinud neid, vaid kobisin voodisse ning magasin sirgelt kella neljani, kuni Ieva mind telefonikõnega üles äratas. Ieva nimelt võttis vaba nädala ja teeb “kerge” rattatripi Saksamaal. Natuke plaane ajastades jõudis ta samal ajal Leipzigi, kui mina seal olin. Kerge rattamatk kujutab endast nii 80km päevas… pühapäeval ootas teda ees lausa 90km Leipzigist Weimari. On alles viitsimist =P

Alles poole kuueks jõudsime Festwiese platsile. Oleksime hiljemgi läinud aga Anberlin oli bänd, mida Jip väga näha tahtis, nii et läksime siiski normaalseks ajaks kohale. Esimene soojendusesineja sai oma laulud lauldud küll ilma meie juuresolekuta, aga pole hullu, ma arvan et nad väga puudust ei tundnud. Tahtsime proovida ka lava ette pääseda ent tuli välja, et lava ees on metallaedadega eraldi zone tehtud ning kui me oleksime piisavalt vara tulnud, oleksime saanud punase käepaela, mis lubanuks sealt alalt sisse ja välja laveerida. Eks see tark otsus ole, aga no olgem ausad, kui ma oleksin tahtnud esireas näppu visata, pidanuksin ma ikka tunde ja tunde varem end järjekorrasappa võtma. Linkin Park jõudis lavale kell üheksa ja seni lõimegi aega surnuks. Sõime natuke (hurraaaa kallid hinnad!), jalutasime alal ringi ning eelkõige imestasime selle üle, miks ei ole suuri küljekraane. Tõesti, lava peal oli hiiglaslik ekraan aga kui olla pisut paremal või vasakul pool, jäi see osaliselt tehnika varju ja suht nadi oli näha.

Enne Linkin Parki lavale tulekut võis ka turnimist näha. Mingil põhjusel toimus peaasineja ajal valgustehnika näppimine lava kohal… Tõesti, üks mees ronis üles, laskis redelid alla ja kuus valgustajat ronisid krabinal oma istekohale. Me pakkusime, et ju siis tahab Linkin Park rohkematele inimestele tööd pakkuda kui ainult ühele, kes muidu puldi taga istuks. Või on need tegelikud VIPkohad hea vaatega või… no ma ka ei tea enam. Eks ta naljakas oli aga ju sellel on mingi oma põhjus, mida ma ei pea teadma. Meie asukohaks kujunes kontserdi ajal kuskil vasakul pool keskosas seismine. Jipil oli hea, ta nägi hästi (ta on pikkkkk! Kui ta kaamera üles tõstis, et filmida siis ma võisin kikivarvul seista ja käe välja sirutada ja ikka ei puudutanud kaamerat) aga ma lubasin endale, et järgmine kord võtan kokkupandava tooli kaasa, et siis sellel seista >.< Lühikese inimese “lõbu”.

Ja siis jõudis viimaks Linkin Park lavale. Rahvas karjus, möirgas, hüppas, vehkis kätega ning laulis igat viimast kui laula kaasa. No mida te veel siis ootate?! Ma laulsin ka kaasa, hüppasin ka ja üritasin leida parimat kohta, et midagigi näha, kuigi nägemisest olulisem oli tegelikult lihtsalt kontsert ise ja sealviibimine. Elamuse sai kindlalt, eriti kuna esitati ka laule, mis mulle väga meeldivad. Show’d muide väga ei olnud. Ei mingeid poolpaljaid tantsutüdrukuid, kostüümidevahetamist ega pürotehnikat – lihtsalt muusika. Ja ongi vist kõik… Pole mõtet seda elamust vägisi sõnadesse toppima. Leppige sellega, et minu jaoks oli see pilet oma hinda vägagi väärt =P Tagasi korteri poole kõndides kasutas Jip oma pikkuse eeliseid ja rapsas laternaposti küljest Linkin Parki postri alla. Kuna poster oli kahepoolne, sai teise poole endale üks õnnelik saksa tüdruk. Ma endale ei hakanud nõudma, sest esiteks kuidas ma oleksin sellega Berliini saanud? Ja teiseks, kuidas ma oleksin sellega Eestisse saanud? Nii et jah… jäi see nii nagu jäi.

Pühapäeval enne kui rongile istusin, sain veel Ievaga kokku ja rääkisime hommikusöögi kõrvale niisama juttu. Me mõlemad ootame metsikult kojuminekut ja lisaks ka kooliminekut. Oleksite te mulle kaks aastat tagasi öelnud, et ma hakkan õppimist igatsema siis ma oleksin teid kuu peale saatnud =D Aga praegu on see tõsi, tahaks väga uuesti õpikutesse süveneda ja targemaks saada. Nii me siis õhkasime uue kooliaja järgi – Ieva kas Hollandis või Magdeburgis ja mina siis loodetavasti Tallinnas. Järgmise korrani, Leipzig!

Laupäeval Blossini sõites läks jalgratta tagumine kumm katki. Pole hullu, Jens andis selle asemel uue (minu neljas ratas siin olles) ratta ja ütles, et see on korras. Koju sõites avastasin, et sain Kamila vana ratta – käikudest töötab ainult esimene. Esimese hooga arvasin, et kannatan ära selle aga iga läbitud meetriga sain aru, et ega ikka ei kannata küll. Ei leia mingit mõnu selles, kui pean esimese käiguga sõudma ja sõudma aga edasi kurat ei liigu. Pühapäeval kurtsin Jensile ka ja no temale tegi minu mure ainult nalja ja kui ma õigesti aru sain, siis ta väitis, et pole mõtet vahetada ratast. Sõitku ma oma pagana esimese käiguga edasi. Kuigi jah, minu meelest pole idee, mis ma pakkusin: tõsta neljanda jalgratta tagumine ratas kolmandale rattale – sugugi nii ebareaalne. Aga no kui ei suuda, taha ja ei oska… No siis ei taha ei suuda ja ei oska.

Täna tulin siia, valmis kasvõi ise õppima kuidas ratast vahetada… Läks jee ju lihtsalt. Jumal tänatud, et Anne siin oli ja mind aitas. Aga jah, Anne jõudis kell kümme siia, siis seletasin ma talle oma probleemi ära. Mainisin ka seda, et kui mulle ei garanteerita tervet ratast, siis ma lihtsalt Blossini ei tule enam. Mul ükskõik kas mu terve ratas sõltub temast või tehnikutest >.<  Anne helistas minu eest Jensile, kes suunas herr Schmidti poole, kes lubas asjad otsida. Ma tahtsin lihtsalt tööriistu, mille abil on võimalik ratast vahetada. Herr Schmidt sai aru, et ma tahan katkiläinud kummi lappida… Okei, kõva paar tundi hiljem  ja mittemingisuguse abita Jensilt, kui ma herr Schmidti otsisin, jõudsime lõpuks kahekesi minu kolmanda ja neljanda ratta juurde ning mul õnnestus selgeks teha, mida ma teha tahan. See oli umbes kella kahe paiku. Schmidt ütles, et nii veerand tunniga on kõik korras. Kell on kolm… käisin just uuesti garaaži juures ja lisaks sellele et ma seal kedagi ei näinud on minu kolmas ratas läinud. Minu korralik töötavate käikudega ratas ja mul pole õrna aimugi, kus see on >.< Herr Schmidti ka oma kiirkõnniga üles ei leidnud, nii et ma saan ainult loota et tal on kuskilt mujalt varuratas võtta ja ta asendab sellega, sest neljast jalgratas oli ikka oma kohal.

Aga kui keegi on minu ratta ära virutanud, oi krt siis ma olen veel tigedam. Nagu olnuks väga raske hommikul kell kümme kolmkümmend anda mulle tööriistad, mida on vaja, et üks tagumine ratas teisega ära vahetada. Ma oleksin päeva peale kindlasti välja nuputanud, kuidas seda teha tuleb ja ma ei oleks pidanud teiste aega raiskama.  Ma loodan et nüüd järgmise ringkäiguga leian ma üles oma kolmanda ratta (eelistatult vahetatud kummiga Kui mulle nüüd tööriistad antaks, oleks see jõle tore, sest saaksin hoopis tükk aega kauem siin istuda ja nuputada) ja see peab seni vastu, kuni ma 8. juulil Eestisse lendan.

Okei, kõik hea – lõpp hea. Leidsin herr Schmidti kraavi kaevamas ja ta suunas mu keldrisse, kus Friedhelm (kui ma õigesti nimest aru sain), mu ratat parandas. Jõudsin sinna täpselt selleks ajaks, kui ratas uksest välja aeti. Uhiuue ja imeilusa tagumise kummiga! Jeeeee! Töötavate käikudega ratas!! Nii vähe ongi õnneks vaja.

PS: Ma sain tänase lõunasöögi tasuta =) Selle asemel, et eelmine nädal abis käisin.

Nüüd tunnen ma esimest korda täitsa tõeliselt, et see 315 eurot mis vabatahtlikuna saan, võib väheseks jääda. Ma olen see kuu ainult kaks korda Berliinis Couchsurfingu kohtumisel käinud ja juba on tulemuseks see, et rahakotis haigutab kena augualge, mis mõne tegevusega suureks auguks kasvaks.. Seetõttu jätsin ma ära tänase Kultuuride Karnevalile mineku ja õhtuse grillpeo Couchsurfingu rahvaga Spandaus. Süda tilgub verd, aga no mis teha. Järgmine nädal ootab mind ees Linkin Parki kontsert Leipzigis ning sellest järgmine nädal on Burghausen Müncheni lähedal. Ma ei tahaks kummaski kohas hammas irevil vaadata, kuidas teised lõbutsevad ja ise sente lugeda. Dresdenis käies tegin ma nii ja kuigi reis oli mõnus ja tore, eelistaks ma koonerdamise seekord vahele jätta. Lisaks veel ka juuni viimane nädal, kus mul oleks süüa ka vaja =P Nii et jah, valikuid tuleb teha ja praegu langesid valikute “ohvriteks” festival ja grillpidu. Ja ärge öelge mulle, et ma oleksin saanud soodsalt nii grillpeol osaleda kui karnevali vaadata. Päevapilet on 7.80, millele tuleks juurde pühapäevane tagasisõidupilet (ca 3€). Kui ma oleksin läinud 9.59 rongiga nagu ma plaanisin, siis hoolimata kaasavõetud võileibadest oleks mul söögile/joogile kulunud vähemalt 5€. Õhtuks grilliks süüa/juua ostes oleks tulnud umbes 10€euri suurune arve ning ongi plaksti 25€eurot rahakotist läinud. Muidugi võinuksin ma tühjade kätega õhtul grillikale minna või ainult nii kauaks Berliini sõita, kuni kõht tühjaks läheb ja siis tagasi koju aga esimene oleks ebaviisakas ja teine enda piinamine. Et jah, läks siis selle nädalavahetusega nii. Istun kodus, vahin filme, kirjutan ja mängin. Kõik järgmise kahe nädalavahetuse õnnestumise nimel.

Positiivset ka: Hiir jooksis Josephi tuppa ning Josephil viskas üle. Eile saime majaomanikult suure kollase mürgipaki =) AXA vastas mu kirjale ja teatas, et nad on nõus otsemakse prillipoele tegema. See tähendab, et mul pole vaja vahepeal ise 300 eurot paariks kuuks kinni panna ja siis kindlustuselt tagasimakset oodata, vaid kindlustus maksab kohe ära. Seega ehk võtan täna väikese tripi Blossinisse ette, et paber ära allkirjastada ja prillipoe poole teele panna. Ja siis võiks juba ujuma ka minna… Mõte on ahvatlev.

Saatke nüüd kõik kalkunid siia ja hakkan neid kitkuma. Nõudepesija amet sai täna hommikul järgi proovitud. Midagi keerulist polnud. Masinal tuli roheliseks läks, nõud välja ja uus alus sisse. Samal ajal, kui masin urises tuli puhtad nõud aluselt ära võtta ja saali viia ning mustad nõud saalist ära tuua, alusele panna ning eelpesu teha. Ja jälle, masinal tuli roheline siis alus välja ja eelpesu läbinud nõud sisse. Samal ajal tuli olla ka tähelepanelik, et mitte veest märjal põrandal siruli käia. Esiteks oleks see suht piinlik, kui nõudelaadungiga põrandale prantsatada ja tõenäoliselt oleks see suhteliselt valus ka. Aga nõud jäid terveks, põrandamatsu ei käinud ja poolteist tundi tööd teinud, võisin end ühe Nutella saiaga premeerida. Njammi. Hea meelega läheks veel, sest mis on parem variant päeva alustamiseks kui viibida ühes ruumis laulva kokaga =)