Saksamaa, ma igatsen juba ette

Selle ajaga, mis ma siin olen olnud, tekkisid ka mingid asjad, mida ma Eestisse jõudes kindlasti igatsema jään ja sai need nüüd ühte postitusse mahutatud. Homme kui jälle valvelauas istun, panen Burghauseni toimunu ka kirja =)

Dunkin’ Donuts Minu teadmise kohaselt pole veel see sõõrikukett Eestisse jõudnud, millest on vägagi kahju. Muidugi ei ole tervislik iga päev 10 tükki ära süüa aga nii palju kui ma Berliinis käin, siis tavaliselt ühe ikka ostan. Ja veelgi tavalisemalt juhtub selleks olema Boston Creme nime kandev sõõrik – pealt šokolaadiga ja seest kreemiga. Njammi!

Rongisüsteem Ma olen tegelikult mitu korda kirunud ronge, mis hiljaks jäävad ja sada muud häda veel tekitavad aga reaalselt vaadates, on siin asjaolud täitsa head. Friedersdorf asub Berliinist umbes sama kaugel, kui Rapla Tallinnast aga inimesi on korduvalt vähem. Iga tunni aja tagant läheb üks pisike rongike (ausalt, ma teen sellest mingi hetk pilti) Königs-Wusterhauseni, kus siis olenevalt päevast sõidan kas RE’ga või S-bahniga otse Berliini. Ajakulu tund aega või S-bahniga minnes natuke rohkem. Aga vähemalt on võimalus olemas. Ma ei pea minema hommikul kell 9 Berliini, sest see on ainus võimalus. Ma võin minna kell 9, kell 10, kell 11 või kui ma kella 11sest maha jään siis õhtul kella üheteistkümneni läheb ka veel ronge. Rääkimata sellest, et igasse linna saab vist rongiga. Pikamaa piletihindasid ma siiski ei maini =P

Mitfahrgelegenheit Väga tänuväärne veebileht. Tahad minna kuskile, mine lehele ja otsi üles, kes veel sinna läheb. Maksta tuleb tunduvalt vähem, kui rongi, bussi või lennukiga minnes ja tavaliselt on autoga sõit kiirem ka. Nagu minu Jenasse, Magdeburgi ja Leipzigist tagasi sõit näitas, on võimalik ka koos rongiga sõita ja selle võrra odavamalt pääseda. Eestis oli ka vist mingi sarnane veebileht olemas, aga erilist kasutust ma sellel ei näinud. Noh, need paar aastat tagasi kui seda külastasin. Praeguseks on kahjuks nimi mälust kadunud.

Lähedus teistele riikidele Ma ei jõudnud väga palju reisida, vaid jõudsin korra Prantsusmaale ja korra Amsterdami ning ühe öö ööbisin ka Austrias aga teiste vabatahtlike kogemusi kuuldes, on mitmed jõudnud Prahas ära käia või Itaalias või Hispaanias või kuhu iganes parasjagu odavaid lennupileteid müüakse. Minu viga oli muidugi ka see, et ma üritasin võimalikult palju vabatahtliku “palgaga” hakkama saada ja Eesti raha eriolukordadeks (khm München ja Amsterdam) jätta. Oleks ma suurema rahalise pagasega siia saabunud, siis täitsa võimalik et ma oleks jõudnud Hispaania päikese alla ja Londoni tänavatele, sest lende läheb siit igas suunas. Samas, siis poleks ma ehk jõudnud Saksamaa siseselt reisida, millest räägib järgmine punkt.

Palju näha Minu kõige esimeses kalendermärkmikus, mille siin soetasin, on Saksamaa kaart ja sellele olen teinud ristikese iga linna või muidu tähelepanuväärse koha suhtes, kus ma käinud olen. Kui teil juhtumisi meeles pole, siis: Berliin, Potsdam, Frankfurt(Oder), Hamburg, Magdeburg, Köln, Weimar, Jena, Dresden, München, Burghausen ja Füssen (see koht, kus Neuschwanstein on =D). See teeb siis 12 linna, mis teeb üks uus koht ühe kuu kohta, mis ma siin veedan. Seda, mitu korda ma Berliini olen jõudnud, ei hakka parem vist numbriliselt juurde lisama. Ega ma ise ka ei tea =D Metrookaardi järgi olen 25 erineva peatuse juures rohkem aega veetnud, kui rongivahetus. Ja tegelikult on mul Saksamaal veel niiii palju nägemata. Pole mul olnud aega ega võimalust külastada pisikesi maapiirkondi või näiteks Kiel’i või Stuttgarti või mõnda maailmakuulsat festivali, mis Saksamaal vast iga kuu aset leiavad.

Munakivisillutis  Vastikud teedeehitajad. No pidid nad kõik ära rikkuma. Mulle nii meeldis Friedersdorfi munakivisillutis (ja ka teiste pisikeste külade oma). Okei, keelt ei tohtinud sellel tänaval sõites hammaste vahele jätta ja tänu asfaldiga “parandamisele” oli see rohkem mühklik kui pidanuks olema aga see oli nii ilus ja armas. Andis täiesti teise hõngu Friedersdorfile. Ja nüüd on see läinud. Vähemalt poolelt teelt see tähendab, teine pool teed pole veel ära remonditud. Aga ongi kõik asendatud igava asfaldiga =(

Muretus Välismaa-aastaga pikendasin ma veel tegelikult muretut nooruspõlve. Iga kuu oli kindel sissetulek, kindlustus oli valmis kõike katma, polnud vaja muretseda elukoha pärast ning kui mul poleks söögiraha enam jätkunud, olnuks keegi ikka nõus mulle lauda katma. Ja nüüd ootavad mind ees ülikooliaastad. Sissetulek pole enam kindel, kindlustus ei kata hambaravikulusid, tulevase elukoha suhtes pole õrna aimugi… Aga no söögi saab vist ikka vanematelt ilusat nägu tehes kätte, kui täiesti kirikurotiks muutun.

Saksa keel Ma teadvustan endale väga selgelt, et samal hetkel kui ma astun lennukile, väheneb võimalus saksa keel täiesti ära õppida üpris tugevalt. Muidugi on mul plaanis ülikoolis saksa keele tunde võtta, aga palju ma väljas pool loengusaali ja õppetükkide tegemist seda siis praktiseerida saaksin? Anne’iga jään ma loodetavasti kirjutama ning see oleks saksa keeles. Jani ja Myguriga(see ei ole pärisnimi, ma ei tea pärisnime =D) loodan ka jääda edasi suhtlema aga ei ise loetavad raamatud ja saksa keeles vaadatavad filmid ei suuda asendada keelekeskkonnas elamist.

Inimesed Ma ei hakka järjekorda panema, keda ma kõige rohkem igatsema jään aga nii üldplaanis: Anne, Sebastian, Alice ja Nurshen, on esimesed kes pähe tulevad. Ma tean, et paljud vabatahtlikud on endale leidnud uued südamesõbrad, kelleta teenistusele järgnev elu tühi tundub aga minul õnneks/kahjuks nii ei läinud. On inimesed, keda jään igatsema, sest nendega oli lõbus asju ette võtta aga ma kahtlen, et ma tundide kaupa neid taga hakkan nutma. Samas on kõik, kellega ma olen rohkem suhelnud, Eestisse oodatud! Ja ma tean, et ma olen oodatud ka neid külastama ning juttu puhuma.

Blossini toit Ma tean, et Jana ja Malin polnud Blossini söögist üldse vaimustuses. Jana on taimetoitlane (ehk ta sõi ainult kartulit, pastaroogi ja salatit) ning kurtis, et toidud on alati samad, taimetoitlastele pole valikut ja ta oli üldse väga palju juurde võtnud Blossini toidul olles. Malini meelest olid toidud tihti kulinaarselt halvasti tehtud ja kõik oli alati sama igav vana toit. Nohjah, tema sõi tavaliselt ainult pastat, kastet ja liha… Ime pole, et toit sama tundub, kui pidevalt sama toitu süüa. Mina ei tea, mille üle nad nurisevad. Tõesti ei tea. Ma olen pea terve aasta ainult Blossini mensas söönud ja siiani pole üle visanud. Võib-olla on asi selles, et ma söön tavaliselt kõike (pastat ei söö eriti, ei maitse), mida pakutakse ja ei karda midagi uut proovida või on asi milleski muus, et mina siinse toiduga väga rahul olen. Kui nüüd vaid Eestis leiaks ka koha kus saaks 3 euro eest nii palju süüa kui tahan…

Sushi Palun palun palun tehke Eestisse ka mingi odav sushikoht. Siin on see üks mu lemmiktoite, kui jälle kuskil väljas käin. Miks? Esiteks, saab kiirelt kätte. Teiseks on see hea ja kolmandaks piisab väga väikesest portsust, et kõht täis oleks. Kuskilt olen nagu kuulnud, et Tallinnas on ka mingid kohad ja eks siis pean neid otsima hakkama ja läbi proovima. Aga Raplas võiks ka ju…

1 kommentaar

  1. Heiki said,

    juuni 28, 2011 kell 00:33

    Tallinnas ja Tartus on mõlemas mitu Jaapani söögikohta… mujal väga ei ole vist. Ainult kõigi nende nimed on väga imelikult halvad


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: