Burghausen, räägime siis sellest

Kõigepealt Burghauseni negatiivsed asjad, enne kui ma positiivsele küljele pühendun. Õnneks jäid halvad mälestused suuresti kolmapäeva õhtusse ja eks ma lihtsalt väsinuna reisist siis ka toimunut võimendasin.

  • Osalejakaardi saamine käis üle kivide ja kändude. Esimeses koolis said meie bussi omad natukene aega ümbrikutest oma nimekaarti otsida ja siis saadeti meid üle õue teise majja, sest esimeses hoones polnud meile ruumi. Nohjah, teises majas oli kaks sissepääsu, ütleme et need on A ja B. Järjekord, kuidas ma sealt läbi käisin oli suuresti A, B, A, B. Vähe ei ajanud ju tigedaks. Vita meelest oli see ka natuke naljakas, et neil nimekirju või midagi polnud. Lihtsalt lappa ümbrike läbi ja looda, et nimekaart kuidagi kätte satub.
  • Jagati vastukäivat infot. Vitale öeldi, et mul pole madratsit vaja ning ta oli selle oma hotelli jätnud. Kolmandale korrusele roninud, avastasime et mul on madratsit vaja ja kuidas veel – klassiruumis olid ainult toolid ja lauad. Samasugune valeinf anti meile ka siis, kui kooliaulas tervitus tehti ning saime mingid sedelikesed, millega pidime siis Messehalle’s tasuta juua ja süüa saama. 10 minutit mäest üles kõndinud, tuli välja et ei saa seal midagi. Teate, pole üldse hea idee kell 11 õhtul inimesele, kes on keskpäevast alates bussiga sõitnud ja arvestanud mingisegi söögiga, öelda et sorri, ei ole süüa. Jaaa, ma olin tige ja nördinud. Poed ja restoranid olid kõik ju muidugi kinni sellisel kellaajal. Selle öö magasin igaljuhul Vita hotellis (Austriaaaas! :D) ning sealt ostsime ka kolme euro eest võileiba, et ma hommikusöögini vastu peaksin.
  • Nadi informatsiooni jagamine. Õhtusöögi kohta polnud midagi kirjas, meie nn. grupijuht ka seda ei öelnud ja kaks vabatahtlikku, kellelt küsisin ei teadnud midagi. Lõpuks pakkus keegi, et ehk peab ise ostma. Pidigi. Ka ei saanud ma Potsdami inimestelt informatsiooni töötubade kohta, kuigi ma mitu korda ja mitmelt erinevalt küsisin. Seetõttu jäi mul tegemata neljapäevane töötuba ja vaid tänu sellele, et ma poolkogemata registreerimiskohta koperdasin, sain reede ja laupäeva täidetud. Meie kooli juures oli bussipeatuseks Stadtplatz ja liikluskorralduslikel põhjustel laupäev ja pühapäev spets ürituse buss sealt enam ei sõitnud. Muidugi oleks ju võinud selle info kooliuksele kinnitada, et tuleb jalutada kas mäest üles, Mautnerschlossi juurde või sõita tavalise linnabussiga (see lihtsalt käis tunduvalt harvemini). Aga seda ei juhtunud ja väga vajaliku infokillu avastasin ma alles spordihalli bussipeatuses, kus Stadtplatzist oli must markerijoon üle tõmmatud.
  • Ma olin üksi. See ei ole nüüd korralduseviga, vaid lihtsalt ebaõnn. Nagu ma üle-eelmises postituses mainisin, pidi meid tulema palju suurem grupp aga tänu erinevatele põhjustele sõitsin ainult mina. Vita oli ka muidugi, aga tema ei olnud seal osaleja, vaid pigem töötaja ning Patrickuga ma ei saa nii hästi läbi, et koos festivaliplatsil ringi kooserdada. Siis jalutasingi üksi. Muidugi, kahekesi olnuks lõbusam kasvõi paviljonides pakutavat proovida aga kui üksi, siis üksi.
  • Sakslased. No vahepeal on nad lihtsalt nii idioodid, kui idioodid. Miks meie väljasõit Potsdamist peaaegu tund aega hilines? Sellepärast, et osad olid otsustanud mitte tulla, mitte sellest teada anda ning me ootasime nende järgi. Osad olid aga bussi läinud ja ei olnud Carstenile öelnud, et nad on kohal seega nad ei olnud ka nimekirjast maha tõmmatud. Miks meie väljasõit Burghausenist enam kui pool tundi hilines? Sellepärast, et peeti normaalseks, et koolimajast lahkudes võib oma prahi klassidesse ja suitsukonid verandale jätta ning muidugi pandi nad seda koristama. Või siis need, kes ei suutnud arvestada ajaga ja järjekordadega ning tulid Messehalle’st kooli poole alles kell kümme (mil pidanuks väljasõit olema). Ja buss ootas ning ootas.

Töötubadest ja üritusel nähtust tuleb järgmine postitus eraldi. Praegu räägime ühest pisikesest vaid 18 178 elanikuga linnast Saksamaa ja Austria piiril nimega Burghausen. Ja see oli nii Austria piiril, et kõndisid kakskümmend sammu üle silla ning siis olidki Austrias. Ja kuna Vita hotell asus Austria poole peal, sain ma ka ühe öö seal magatud. Nii et Austrias käidud! Aga tagasi Saksamaale. Burghausenis paikab Euroopa pikim linnus(üle 1 km pikk), mille ma reedesel päeval ka nii pikalt läbi kõndisin, kui võimalik oli. Üldse kondasin ma kahel õhtul Burghauseni vanalinnas ringi. Esimene õhtu, kui vihma tibutas, meeldis mulle rohkem, sest siis ma olin tõesti üksi. Sai linnulaulu ja vihmasabinat kuulata. Teisel õhtul asendas selle inimeste jutt ning küünarnukitunne treppidel. Reedese päeva nael oli aga keskaegne jaanipäev(või ma ei tea, mis nimega sakslased seda siin kutsuvad) Wöhrsee teisel kaldal. Üks ägedamaid üritusi, kus ma käinud olen. Miks? See oli väike aga samas mitte ülerahvastatud, kuigi kogu sellest Jugeneventist pidavat osa võtma ~3000 inimest. Muidugi, see on nende enda kahju, et nad sellisele pisikesele õhtusele kokkusaamisele ei jõudnud. Paljudel inimetel olid seljas ajastule vastavad rõivad, jalanõud ja aksessuaarid. Seal sai proovida ammust laskmist, kirveloopimist ja üksteise palgilt mahatõukamist. Oli ka muusikat, kaklust (näideldud muidugi), laua peal tantsiv narr ning keskaegset tantsu. Ühel hetkel kui vihma hakkas sadama (ja ma olin vihmajope kooli jätnud, sest päike säras enne) istusin ma lihtsalt tagasihoidlikult ühe sõpruskonna telgi alla. Niisama mul ei lastud seal muidugi istuda. Suruti kaks pulka kätte ja pidin muusikarütmi kaasa lööma =D Pakuti ka omatehtud imehäid karaskimoodi küpsetisi, seletati kuidas trummi teha jms. See kõik jättis minule vähemalt mulje, et tegu on mingi sõpruskonna jaanipäevaga, kuhu ma olen oodatud kontvõõrana kohale tulnud. Muidugi, see ei olnud nii sest antud üritus oli meie programmis ka ära mainitud =p Seal istusin ikka mitu tundi ja nautisin õhustikku aga õhtu saabudes hakkasin kooli poole tagasi liikuma. Pildilt võite siis näha vikerkaart, natuke vastavalt riietatud inimesi ja tagaplaanil osa Burghauseni kindlusest (no tõlke järgi loss või linnus, aga mina ütlen kindlus). Väga palju pilte ma seal ei teinud, sest mulle ei meeldi eriti oma seebikaga inimestele ette ronida ja siis nende riietust pildistada.

Väga meeldiva mulje jättis ka vastuvõtukontsert, kus oma oskusi näitas vastne Euroopa meister rööbaspuudel võimlemises (või kuidas iganes, seda kutsutakse :D), Saksamaa rahvatantsugrupp, kisakoor ja jazzansambel. Mulle meeldis enim siiski kava, kus üks naine oli n-ö hädas ja siis talle hakati pakkuma erinevaid võitluskunste, et ta ennast kaitsta saaks. Lõpuni ma seda siiski ei näinud. Vaatasin ära maadluse, kung-fu, mõõgavõitluse, ju-jutsu, shotokan karate, taek won do, hiina võlukunsti ja kickboxi ning siis läksin kooli poole, sest mul polnud enam jõudu üleval passida. Laupäeva õhtul oli veelgi suurem kontsert, mis algas Djdega ja lõppes publiku suuruse ning Jana imestunud näo järgi otsustades üliülipopulaarse bändi Fantastisch Vier etteastega. Seni kuni peaesineja lavale tuli, istusin Vitaga restoranis ja nautisin sparglisuppi. Välja nägi see küll nagu jahukaste, aga maitses siiski hästi =p Selle ülimenuka bändi kontserdile ma lava ette näppu viskama ei jäänud. Miks? Võõra bändi kontserdile jääksin ma ainult siis, kui mul on keegi kellega koos nägu teha, et ma tean neid laule ja lolli mängida või kui oleks ekstrahea ilm. Aga ma kuulsin muusikat vabalt ka oma klassi (khm 500 meetrit lavast ehk) ja mul oli kirjutamistuju.

1 kommentaar

  1. juuni 15, 2014 kell 21:57

    […] Fantastischen Vier on Saksamaa bänd, mida mul poole kõrvaga Saksamaal elades kuulata õnnestus. Ma ei saanud ka RIPil põhimõtteliselt ühestki sõnast aru, kuid nende kontserdi tegi ülimalt […]


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: