Veel natuke Burghausenist

juuni 29, 2011 kell 20:25 (Uncategorized)

Fechten ehk vehklemine

Teate küll, tavaliselt üleni valges, imelik mask peas, saba taga ja mingi peenike „mõõk“ käes. Kell üheksa reede hommikul olin ma kõpsti kohal ja valmis sedasama tegema. Kohale tuli meid topelt nii palju, kui juhendajad oodanud olid aga nad jaotasid inimesed enda vahel lihtsalt ära ja saime hakkama küll. Alustasime soojendusjooksu ja venitustega ning seejärel hakkasime õppime õiget vehklemisasendit. Selle õppimisel on kaks varianti. Sa teed seda poole jõuga ja n-ö üle jala või pingutad nii palju, kui suudad. Teist varianti valides arvesta meeldiva lihasevaluga esmaspäevani. =P Asendite õppimine oli raskem, kui ma olin arvanud. Hea, et mul oli kotis põlveside, sest üsna varsti tundus parem põlv imelik ja panin igaks juhuks peale. Asi, mida ma kindlasti ei taha on haige põlv. Natukene sai meelde tuletada ka seda, mida karates õppisin – liikumisel mitte üles-alla hüpata ja korralikult keskenduda. Floreti me niipea kätte ei saanudki. Nagu treener ütles, siis floretiga harjutama hakkamise aeg on järjest lühenenud. Aasta, pool aastat, kaks nädalat, nädal ja nüüd osades kohtades juba esimesel treeningul. Loogiliselt mõttes on see natuke paha, sest niisama ei tasu ju teravate asjadega ringi joosta. Paarilisega sai ka veel liikumist harjutada, lõpuks kui floreti saime, siis vehelda ei võinud, vaid pidime kordamööda liikumist juhtima. Hiljem oli ülesandeks floretiga kukkuv kinnas seina „kinni torgata“, pingile asetatud veinipudelikorgid maha torgata ja vastaval tahvlil oma reageerimisvõimet katsetada. Minu parim tulemus jäi vist 0.58 juurde.

Ein Blick sagt mehr dann Tausand Worte ehk üks pilk ütleb rohkem kui tuhat sõna

Sellest ma ootasin ausalt öeldes natuke rohkemat. Ma ootasin nagu midagi sellist, kuidas kehahoiakutest midagi välja lugeda, näida rohkem enesekindel ja mida kindlasti mitte teha. Natuke oli seda ka aga… liiga vähe. Pidime panema küll silte piltidele juurde, et mida üks või teine asend näitab ning tegime ka ühe väikese rollimängu läbi aga midagi uut ma sealt teada ei saanud. Seda teab vist igaüks, et ristatud käed ja jalad on kaitseasend ja muud sellist. Samas, minekut ei kahetse, sest muidu oleksin ma pidanud oma poolteist tundi kuidagi muud moodi täitma.

Power Hour ehk jõu tund

Poolteist tundi hoogsat muusika saatel vehklemist paari abivahendiga. Jalad olid eelmise päeva vehklemisetrennist parajalt valusad aga üsna peagi ei andnud enam tunda, vaid keskendusin probleemideta trennile. Üheks abivahendiks oli mingi imelik peenike „latt“, mis oli vaja vibama saada. Pagana keeruline oli teatud asendites seda teha ning veel keerulisem oli hoida aga üritasin hakkama saada. Veel sai ühel pehmemal matil tasakaalu harjutada ja hiljem venitusi teha. Üldiselt ma ei ole väga aeroobikasarnaste alade fänn. Muidugi, need on kasulikud ja treenivad hästi aga iga kell valiksin ma esimesena kas karate, jõusaali, jooga või ratsutamise. Vahelduseks oli küll huvitav midagi uut proovida, eriti kui selle tasuta saab 😛

Step-Aerobic ehk steppaeroobika

See meeldis mulle rohkem, kui hommikune Power Hour. Miks? Ei tea. Meid oli ainult kümme inimest koos treeneriga, seega ka rohkem ruumi ja õhku nii et ehk seetõttu. Muidu oli maapinnast kõrgem alus, millele oli vaja peale astuda teatud rütmis. Teate ehk küll, kuidas steppaeroobika käib. Trenn koosnes neljast osast. Esimesed kolm koosnesid sammude õppimisest, mis siis hiljem üheks osaks kokku panime ning viimaseks jäi venitamine. Sammud ja kombinisatsioonid olid alguses väga kerged aga hiljem bläääh… Päris mitu korda pidin lihtsalt seisma jääma ning ootama, kuni muusika ja sammud jõudsid uuesti sinnamaani, mida ma probleemideta teadsin. Aga õnneks ei olnud ma ainus rütmitajuta osaline, vaid oli teisigi vahepeal niisama seisijaid ja vahtijaid.

Nendest neljast töötoast ma võtsingi osa. Informatsiooni aeglase liikumise tõttu ma neljapäevasesse töötuppa ei jõudnud, aga no elan üle. Ürituse alal oli mega palju paviljone ja võimalusi mida proovida. Suusahüppajate suvine „treeninglaager“, ju-jutsu ja judo, alkoholiennetusprogramm „Kenn dein Limit“ ehk „Tea oma limiiti“ ja nii edasi ja nii edasi. Põhimõtteliselt igal spordialal on ka noorteühendus olemas ja need noorteühendused tulidki Burghauseni kokku, et ennast tutvustada. Kõikides paviljonides ma ei katsetanud tegevusi, sest üksinda olnuks natuke nukker seda teha aga Zumbat (väga äge tundus, võiks trenni küll minna) proovisin ja Nintendoga mängisin kõva tund aega, et mul oleks õigus vihmavarjus olla =D Mingist relvast sain ka lasta. Uutest prillidest oli kõvasti kasu – pikali aluselt lastes viis esimese korraga, aluseta viis esimese korraga ja püsti lastes kolm esimese korraga, seejärel natukene möödalaske aga lõpuks sain kõik pihta. Brandenburgische Sportjugendi „paviljonis“ käisin ka ära, sest nemad olid ju lõpuks need kellega, ma sinna tulin. Nende paviljon oli natuke teistmoodi – ronimine. Rippredelist ülesronimine on alati kõige vastikum osa, sest see liigub ja koguaeg on tunne, et ma kukun nüüd alla. Üles jõudsin käed värisedes ja unustasin saksa keele ära ning ei saanud aru sellest, et ma pidin tiimiliikmele selja keerama 😛 Muidu oli seal tore ronida, polegi ammu seiklusrajal käinud. Üks töötaja tundis ka mu lausa ära, sest ta oli mind Blossinis varem näinud. Mina muidugi ei hiilanud oma mäluga.

See ongi siis lühidalt minu Burghauseni kogemus. Panin kõik enda meelest tähtsaimad asjad kirja ning üritasin mingi ülevaate anda. Kokkuvõtvalt oli see väga kena üritus, millele andis väga palju juurde ka imeilus linn (Berliini järel teine lemmiklinn Saksamaal). Veel rohkem oleks juurde andnud see, kui olnuks kellega koos seal ringi kolada. Muidugi siis poleks ma ehk nii palju ringi jalutanud ega ka kirjutanud, nii et tuleb rahul olla sellega, mis oli.