Aasta EVS-i Saksamaal

Mul on mingi jube harjumus mõelda, mis ma tegin nädal/kuu/aasta tagasi samal ajal. Mõnikord on see huvitav, mõnikord täitsa tavaline juhtum. Aga nüüd saan öelda, et täna aasta tagasi astusin ma esimest korda Saksamaa pinnale. Hinges oli väike (okei, väga suur) värin sees, et milline mu boss ja mentor Jana on, kuidas ma saan Maliniga läbi, mida see Blossin endast kujutab ja kas ma pursin aasta lõpuks saksa keelt. Õigupoolest pidanuks ma täna alles Eestisse tagasi jõudma aga jõudsin juba 19 päeva tagasi kodumaale ja oi on need päevad alles kiirelt läinud. Natukene tuleviku ja olevikuinfot ka: kuni sügiseni töötan Nädalises ja septembrist asun Tallinna Ülikoolis sotsiaaltöö erialal koolipinki nühkima. Olen pidanud sünnipäeva, käinud Eesti tripil ja söönud kohukesi. Vot nii siis.

Vabatahtliku teema juurde tagasi minnes, siis ma sorteerin hetkel oma aasta pilte sest piisavalt vanamoodsa inimesena on mul soov paar pilti välja printida, albumisse panna ja juurde kirjutada, sest olgem ausad – albumist on palju parem pilte vaadata kui arvutist. Piltide piiriks on hetkel seatud 200 pilti, millest olemas on 186. Paar albumit on vaja veel läbi vaadata ning siis veel korra kõik pildid üle kontrollida ja kõige lõpuks on vaja leida hea kvaliteediga odav fotopood ning album. Eks kui see töö valmis saab, siis annan jälle märku. Tahan teha ka kokkuvõtva postituse olulisema infoga (juhuks kui mõni tulevane vabatahtlik veel siia satub) aga aega on selle kiire asjaga.

Ärkan üles… Vaikus, mida rikub vihmasabin. Aitäh Berliin, kõigepealt rikud sa mu viimase nädalavahetuse vihmaga ja siis ka ärasõidupäevaks tellid vihma. Aga tegelikult oli see ärasõidupäevavihm hea idee, sest siis polnud nii jube palav, kui muidu olnuks. Viimase asjana tõstsin käsipagasist välja oma ilusa ehtepuu. Kahjuks jõudsime me järelduseni, et lennujaama turvameeskond arvab tõenäoliselt, et selle abil on võimalik keegi ära tappa ja parem variant oli see jätta Anne korterisse kui lennujaama prügikasti. Koti vedamine oli ka paras töö. Ikka nii, et mina vean nurgani, on puhkepaus, Anne veab järgmise nurgani, on puhkepaus, ma vean järgmise nurgani jne jne. Mõne aja pärast ütlen ka palju kott kaalus xD Lennujaama jõudmine läks viperusteta. Kõigepealt ringrongiga ja siis meil vedas! Liftist välja astudes oli TXLi buss kohe ees, nii et saime lihtsalt sellele hüpata ja ülejäänud maa lennujaama sõita. Esimese asjana võtsin kohe pagasikäru, sest siis oli „pisut“ kergem liikuda. Kerge hommikusöögiburger Burger Kingis ja liikusime D terminali. Tahtes teada saada, palju mu juberaske kott kaalub läksime Mannerheimi check-in letti ja palusime luba kaaluda. Luba antud! Ja palju mu kott oli? 23.5 kg >.< Kuraaat! Kaalusin käsipagasi ka üle. 8.3 kg kuraaaat! Tõstsin mõned riideesemed käsipagasisse ümber ja lootsin kahte asja: esiteks, mu käsipagasit ei kaaluta ja teiseks riideesemed, mis ümber said tõstetud, kaalusid 500g. Ja siis oli mu kõige viimane hüvastijätt. Tugev megatugev kallistus Annega ja lubadus, et hoiame kontakti! Anne, ma jään sind igatsema =) Estonian Air’i check-in letti läksin kerge hingevärinaga, sest ma teadsin, et uute pagasireeglite järgi võib suur pagas kaaluda 23 kg aga uued pagasireeglid ei kehti enne 1 juunit ostetud piletitele ja vanade pagasireeglite järgi pidanuksin ma maksma iga üleliigse kilo eest 6.5 eurot =S Aga… kott sai kaalule pandud ja vastu vaatas 23.0 kg! Jabadabaduuu! Raha ka ei võetud, käsipagasit ka ei kaalutud. Soovisin istet akna juurde ja võisingi minna. Hüvasti Saksamaa!

Nüüd istun ja ootan pardaleminekut ning kõhus keerab täiega. Huvitav kas närvidest, või hakkan haigeks jääma =)

Aga muidu olen kodus! Üritan veel paar postitust EVS teemal teha, aga millal seda ma ei tea.

Kell on pool kaksteist läbi ja ma istun Berliinis Anne toas ning kirjutan loodetavasti viimast postitust Saksamaa pinnalt. Hetkel on mul närv küllaltki sees, sest ma ei tea kui palju mu kott kaalub ja ma saan selle teada alles homme lennujaamas. Eks näeb siis, kui kirikurotina ma Eestisse saabun. Aga viimane 6htu oli siin kena. Kell kaheksa kui viimaks Jana seltskonnas Berliini j6udsin, viskasin asjad Anne’i juurde ja läksime edasi Alexanderplatzile et teha teoks plaan teletorni külastada. Sissepääsus rööviti piletihinnaks kena 11 eurot aga üles saime! Ühe tiiru kuplile peale teinud otsustasime nii tippu ronida, kui vähegi saab ja leidsime end keerlevast restoranist. Niisama ei sobi muidugi laua taga istuda ja hiliseks 6htusöögiks tellisin mingi supi ja Anne martsipanikoogi. Ja siis istusime ja vestlesime ja naersime ning veetsime muidu toredat aega. Natuke enne ühteteist vaatasime kella ja hakkasime kelnerit püüdma, et arve ära maksta ja tagasi Hermanstraße poole asuda, sest no t6esti – magada on ka vaja. Kell pool kuus on homme äratus. Muidu ei peaks nii vara t6usma, sest mu lend läheb alles veerand kümme aga ma tahan et Anne ka minuga lennujaama tuleks ning tal on ajalised piirangud. Pool üheksa peab ta juba tagasi kesklinnas Hauptbahnhofis olema, et p6hja-Saksamaale pulma s6ita. Aga minu viimane 6htu Berliinis… Jäin väga rahule. Ja igal juhul oli see parem kui Malini viimane 6htu, mille me veetsime Friedersdorfis kr6psu süües =p Ahjaa enne rongile istumist ostsin oma viimased kaks Dunkin Donutsi s66rikut ka, et oleks ikka mida trennis maha kulutada.

Aga muidu siis… Pöidlad pihku et mu koti raskus ei ületaks maagilist arvu “20”, et lend viperusteta kulgeks, et Kati ja Miku kenasti vastu j6uaksid ja siis varsti näemegi!

Okei, ma pidin homme pakkima aga kuna Sebastian on maa alla vajunud, siis oli mul tänane pärastlõuna vaba ja alustasin juba nüüd. Ma täiesti vihkan pakkimist, eriti kui mul on kaks varianti – kaasa võtta või siia jätta. Pakki ma enam uuesti ei saada, sest 5.3 kg oli 22 eurot ja tõsiselt ma ei taha raisata sellele nii palju. Selle asemel pidin osad asjad siia jätma (õnneks on mul maja ees riidekonteiner): kleit, kaks seelikut, pluus, ketsid, lühikesed püksid ja vist… ongi kõik. Aga sellest hoolimata esimese kokkupakkimise järel kott küll kokku ei läinud… Koristasin ka toa ära, et mul oleks selge ülevaade, mis tulevad kaasa ja mis leiavad koha kas prügikotis või riidekotis. See ka tehtud, võtsin puhkuse ja keskendusin netist seriaalide vaatamisele. Sobivad paar tundi hiljem panin Jääaja mängima ja pooleldi seda vaadates pakkisin oma suure koti uuesti lahti. Jätsin ühe õlle välja ja üritasin seekord teistmoodi lähenedes uuesti pakkida. Pagan noh, pean ma nii palju neid jalanõusid ostma >.< Üks suur põhiprobleem oli nende mahutamine. Tulen nagunii oma kontsasaabastega, villase mantili ja fliisiga, mis on eriti sobilik riietus Eesti suvisesse ilma. Aga jah, natuke teipi ja jõudu kasutades õnnestus lukud kinni saada. Siis vaatasin voodile ja: “Kurat!” Lukud uuesti lahti, paar kaisukat (jah, ma tean et ma olen varsti 20aastane) ning muud nipet näpet kotti, seejärel pisut rohkem jõudu kasutada ja lukud uuesti kinni. Enne ma lahti ei tee, kui Eestis. Muidugi, kui lukud peavad seni =D Käsipagasi kokkupakkimist pole ma proovinud aga ideeliselt peaks kõik asjad mahtuma küll. Klapid tulevad kaela ja digika saan vööle ka toppida, kui väga vaja on.

Homme on plaan kaua magada, siis vannis lebotada, korter üldises plaanis ära koristada ja kell viis sõidan koos Anne’ga Berliini =)

Igaks juhuks mainin ka selle ära, et ärge minult kinke oodake. Miks? Noh, esiteks mul pole raha ja teiseks mul ei ole ruumi et isegi ühte lisa kommipakki ära mahutada. Leppige minuga!

Väga tähtis üritus on tehtud – hüvastijätupidu Blossinis. Kahjuks oli Claudial ja Ricardal vaba päev, Mariusel ja Anne-Laurel polnud vaba aega ning Kathrine on haige. Aga muidu tuli väikesele pärastlõunasele istumisele 11 inimest kohale. Pakkusin isetehtud kräsupeakooki, Anne tehtud kooki ja kärbseseeni. Mitte päris selliseid kärbseseeni, mis kõik ära mürgitaksid küll, kui aus olla =D Muna ja tomati kombinatsioon tegelikult, mis ilusti peale läks. Olin välja pannud ka pildid Eestist, mis kunagi ammu Jena jaoks tehtud said ning kirjanduse näiteks oma raamatu kaasa haaranud xD Siis said päris mitmed teada, et ma olen raamatu kirjutanud ja olid sellest üpriski üllatunud. Seina peal jooksis pilt 2007. aasta tantsupeost ja laua peale olin laotanud selle aastase peo räti, mille hiljem kingitusena Blossini jätsin. Kohvi, tee ja koogisöömise kõrval rääkisime niisama ka aga siis oli kord juba füüsilise liikumise käes. Õpetasin nimelt meie väikesele seltskonnale oma lemmirahvatantsu „Oige ja vasemba“. Muaahhahaahaha, väga naljakas oli vaadata seda õppimist =D Aga tegelikult said nad hakkama küll, kõigepealt seletasin muusikata ära ja siis tegime paar korda muusikaga läbi. Kõige raskemaks kohaks osutus siiski kätlemine xD Algas see ilusti nii, et oli naine ja mees üle ühe ja lõppes nii, et seisid järjest viis meest ja siis viist naist. Nohjah, eks see vist üks keeruline osa siis ole. Ma sain küllalt palju itsitada ja nemad ise ka. Viimane kord tuli nii palju paremini välja, et kõik kuni kätlemiseni läks suurepäraselt ja kätlemises ei olnud enam 5 meest ja 5 naist reas vaid osad olid ka õiges kohas. Seejärel ametlikum osa, Stefanie ütles paar sõna ning andis kingipanki (Blossini raamat, lendav taldrik, joonlaud) ning siis ütlesin ma kaks sõna ja noh.. saigi läbi. Ühispildi tegime ka, aga ma veel mõtlen ülespanekut. Pildil kohe näha et pole aasta aega jõusaali saanud =( Eestisse jõudes on küll plaan raha trennile raisata.

Homme ennelõunal tulen ka Blossini. Korjan kõik oma asjad kokku, üritan järgmistele vabatahtlikele mõeldud kirjad ära kirjutada ja siis ongi vist kõik. Pärastlõunal lähen loodetavasti Berliini ja kohtun seal Sebastianiga ja siis juba tasapisi pakkima. Paar päeva veel jäänud.

Viimane nädalavahetus Berliinis on möödunud. Õigemini ainult laupäev ja aitäh Berliin, et sa nii tore olid ja „ilusa ilma“ garanteerisid. Plaan oli käia ära KaDeWe’s, seejärel Sealife’s ning lõpetada väikese tiiruga Alexas ja siis minna õhtust sööma ühte traditsioonilist saksa toitu pakkuvasse restorani. KaDeWe on vist kalleim kaubamaja terves Berliinis. Kõik tuntud margid Tiffany, Miu Miu ning teised nimed, mida võib lugeda Hollywoodi A klassi staaride fotode alt, kirjeldamaks, mida nad kannavad. Seega, hinnad olid rohkem kui kõrged ja ma ei hakanud mõtlemagi sellele, et osta endale 50 eurone t-särk või sajaeurosed püksid. Läksin sinna üldse seetõttu, et KaDeWe’s pidavat müüdama rohelist juustu, mida ma Hamburgis Mareni juures sõin. Ülemine korrus oli tervenisti toidule pühendatud ja mul läks kõvasti aega, et juustulett üles leida. Arvasin juba, et see on kuskil mujal aga siis tungis ninna vana hea juustuhais ja ma teadsin, et olen letile lähedal =P Sada grammi rohelist juustu (nimega Wasabi Gouda) maksis 3.03 eurot nii et jah, kõige odavam see polnud. Aga hea on küll!

Sealife oli järgmine plaan aga kui ma lõpuks sissepääsu üles leidsin, pidin ma tõesti mõtlema kas ma viitsin seista kolmveerand tundi väljasjärjekorras vihma ja tuule käes (ehk siis selline ilm oli laupäeval Berliinis). Nope, ei viitsinud. Võib-olla kui ma kolmapäeval Berliinis Sebastianiga kokku saame, ehk me siis läheme sinna. Lõunat sõin Nordsee kiirtoidukohas ja olingi Alexas. Käisin paar poodi läbi, mõtlesin kas osta 29.95 eest uued kingad ja lõpetasin toidupoes. Teate küll, minu hüvastijätupidu Blossinis, kus ma pakun kräsupeakooki ja mille jaoks mul oli vaja „natuke“ aineid osta. Nagu näiteks 2kg hapukoort =P Restorani jätsin ka vahele, sest jalad olid küllaltki läbimärjad ja mul oli halvast ilmast kõrini. Ja nüüd ongi vaid nii vähe jäänud, kuni Eestis viimaks olen… Äge =)