Aasta EVS-i Saksamaal

Ärkan üles… Vaikus, mida rikub vihmasabin. Aitäh Berliin, kõigepealt rikud sa mu viimase nädalavahetuse vihmaga ja siis ka ärasõidupäevaks tellid vihma. Aga tegelikult oli see ärasõidupäevavihm hea idee, sest siis polnud nii jube palav, kui muidu olnuks. Viimase asjana tõstsin käsipagasist välja oma ilusa ehtepuu. Kahjuks jõudsime me järelduseni, et lennujaama turvameeskond arvab tõenäoliselt, et selle abil on võimalik keegi ära tappa ja parem variant oli see jätta Anne korterisse kui lennujaama prügikasti. Koti vedamine oli ka paras töö. Ikka nii, et mina vean nurgani, on puhkepaus, Anne veab järgmise nurgani, on puhkepaus, ma vean järgmise nurgani jne jne. Mõne aja pärast ütlen ka palju kott kaalus xD Lennujaama jõudmine läks viperusteta. Kõigepealt ringrongiga ja siis meil vedas! Liftist välja astudes oli TXLi buss kohe ees, nii et saime lihtsalt sellele hüpata ja ülejäänud maa lennujaama sõita. Esimese asjana võtsin kohe pagasikäru, sest siis oli „pisut“ kergem liikuda. Kerge hommikusöögiburger Burger Kingis ja liikusime D terminali. Tahtes teada saada, palju mu juberaske kott kaalub läksime Mannerheimi check-in letti ja palusime luba kaaluda. Luba antud! Ja palju mu kott oli? 23.5 kg >.< Kuraaat! Kaalusin käsipagasi ka üle. 8.3 kg kuraaaat! Tõstsin mõned riideesemed käsipagasisse ümber ja lootsin kahte asja: esiteks, mu käsipagasit ei kaaluta ja teiseks riideesemed, mis ümber said tõstetud, kaalusid 500g. Ja siis oli mu kõige viimane hüvastijätt. Tugev megatugev kallistus Annega ja lubadus, et hoiame kontakti! Anne, ma jään sind igatsema =) Estonian Air’i check-in letti läksin kerge hingevärinaga, sest ma teadsin, et uute pagasireeglite järgi võib suur pagas kaaluda 23 kg aga uued pagasireeglid ei kehti enne 1 juunit ostetud piletitele ja vanade pagasireeglite järgi pidanuksin ma maksma iga üleliigse kilo eest 6.5 eurot =S Aga… kott sai kaalule pandud ja vastu vaatas 23.0 kg! Jabadabaduuu! Raha ka ei võetud, käsipagasit ka ei kaalutud. Soovisin istet akna juurde ja võisingi minna. Hüvasti Saksamaa!

Nüüd istun ja ootan pardaleminekut ning kõhus keerab täiega. Huvitav kas närvidest, või hakkan haigeks jääma =)

Aga muidu olen kodus! Üritan veel paar postitust EVS teemal teha, aga millal seda ma ei tea.

Kell on pool kaksteist läbi ja ma istun Berliinis Anne toas ning kirjutan loodetavasti viimast postitust Saksamaa pinnalt. Hetkel on mul närv küllaltki sees, sest ma ei tea kui palju mu kott kaalub ja ma saan selle teada alles homme lennujaamas. Eks näeb siis, kui kirikurotina ma Eestisse saabun. Aga viimane 6htu oli siin kena. Kell kaheksa kui viimaks Jana seltskonnas Berliini j6udsin, viskasin asjad Anne’i juurde ja läksime edasi Alexanderplatzile et teha teoks plaan teletorni külastada. Sissepääsus rööviti piletihinnaks kena 11 eurot aga üles saime! Ühe tiiru kuplile peale teinud otsustasime nii tippu ronida, kui vähegi saab ja leidsime end keerlevast restoranist. Niisama ei sobi muidugi laua taga istuda ja hiliseks 6htusöögiks tellisin mingi supi ja Anne martsipanikoogi. Ja siis istusime ja vestlesime ja naersime ning veetsime muidu toredat aega. Natuke enne ühteteist vaatasime kella ja hakkasime kelnerit püüdma, et arve ära maksta ja tagasi Hermanstraße poole asuda, sest no t6esti – magada on ka vaja. Kell pool kuus on homme äratus. Muidu ei peaks nii vara t6usma, sest mu lend läheb alles veerand kümme aga ma tahan et Anne ka minuga lennujaama tuleks ning tal on ajalised piirangud. Pool üheksa peab ta juba tagasi kesklinnas Hauptbahnhofis olema, et p6hja-Saksamaale pulma s6ita. Aga minu viimane 6htu Berliinis… Jäin väga rahule. Ja igal juhul oli see parem kui Malini viimane 6htu, mille me veetsime Friedersdorfis kr6psu süües =p Ahjaa enne rongile istumist ostsin oma viimased kaks Dunkin Donutsi s66rikut ka, et oleks ikka mida trennis maha kulutada.

Aga muidu siis… Pöidlad pihku et mu koti raskus ei ületaks maagilist arvu “20”, et lend viperusteta kulgeks, et Kati ja Miku kenasti vastu j6uaksid ja siis varsti näemegi!