Vaba päev

Eile oli meil siin riigipüha. Minu kalendermärkmikus on põhjuseks Wichtiges heute aga jutu järgi sain aru, et tegu on meestepäevaga. Aga kui aus olla, siis tähtis on vaba päeva olemasolu, mitte miks vaba päev on. Potsdami rahvas mu esmaspäeval saadetud meilile ei vastanud (Alice vastas, aga ta läks Taani) ning pidin endale muud tegevust otsima. Tavaliselt käitun ma nagu korralik vähi tähtkuju ikka – lähen teen oma käigud ära ning õhtuks jalutan turvaliselt oma kivi alla peitu. Aga vahepeal üritan ikka oma tähtkuju vastaselt käituda ka, kuigi ma olen praeguseks juba harjunud üksinda igal pool käima ja linna avastama. Muidugi tekitab see probleeme, sest sissejuurdunud harjumustest on raske vabaneda. Igaljuhul, natuke mõtlemist otsustasin ma et ei viitsi tervet päeva Friedersdorfis passida ning kinnitasin Couchsurfingu lehel, et liitun nende neljapäeva pärastlõunase grillimisega.

Kolmapäeva õhtul tabas mind väike ehmatus ka, sest öeldi et isegi kõik toidupoed on suletud, sest tegu on riigipühaga. Nagu mis mõttes >.< See tähendas mulle seda, et ma lähen grillimisele söögi ja joogita, sest teatavasti suletakse Friedersdorfi pood juba kell seitse õhtul. Õnneks Aapo kinnitas, et Ostbahnhofi toidupood on ka pühadel avatud. Ja oligi avatud, ainult et järjekorrad olid meeletud. Aga positiivses mõttes, järjekorras seistes otsustasin ühte uut õlut proovida ning tuli välja, et see on päris hea. Ehk siis ma olen Saksamaalt juba kaks õllesorti leidnud, mis mulle meeldivad. Positiivne edasiminek. Kokku tuli üpris kirev seltskond: Itaalia, Prantsusmaa, Hispaania, Inglismaa, Saksamaa ja Eesti. Ma loodan, et ma nüüd ühtegi riiki ei unustanud. Üheskoos läksime Friedrichsaini parki ning rahvast oli seal päris metsikult. Polnud me ainsad, kes tulid grillima ning olid seal ka niisama päikesevõtjad, istujad, õllejoojad ja reketitega mängijad. Viimastest lendas üks meie seltskonna rataste otsa, sest tahtis pallile pihta saada. Aga ratas jäi terveks ja kutt jäi terveks – kõik oli hea.

Ausalt öeldes oli jälle üks mõnusamaid istumisi üle tüki aja. Tore seltskond, sai rääkida ning päikesepaistelist ilma nautida. Täna tagantjärgi vaadates oleks võinud sellisele kohtumisele varem minna, sest sain paraja portsu tutavaid ning koju jõudes ootas Couchsurfingu postkastis kohe kolm kirja: Manuel pakkus endiselt ujumist välja, Claudio kutsus laupäeval uuele grillimisele ning Antonio ütles, et kui ma Berliini satun siis võin talle märku anda. Mitte et ma olekski ainult nende kolmega suhelnud xD Oma 20 inimest oli seal vist küll ja kõikidega sain vähemalt paar sõna vahetatud. Ja nüüd ongi mõte, et laupäeval lähen kas paadiga sõitma või shoppama, siis ehk ujuma ning seejärel Mauerparki grillima. Midagi tuleb ju nende ilusate ilmadega ette võtta.

39 päeva veel!

Sain Guidolt kirja koos oma piletiga. Nüüd on siis kindel, et tulen Eestisse 8. juulil otselennuga Berliinist. Esimest korda kasutan Estonian Air’i teenust ja loodan, et 1.5 tunnine õhusõit kujuneb meeldivaks. Lennujaama peaksin parimate plaanide järgi saabuma 12.05. Et siis hakkabki mu aastake lõpule jõudma, kui juba pilet ka ostetud. Aga seni kuni ma veel siin olen, siis üritan Saksamaad nautida.

Pildil istun ma Anne’i uue elukoha lähedal tugitoolis. Laupäeval läksin Berliini, et koos Anne ja tema Poolast külla tulnud sõbrannaga (kelle nime ma olen unustanud) sushit süüa ning Kariibi mere piraatide 4 osa vaadata. Sushi oli hea ja film oli hea, nii et kena laupäev. Pühapäevaks oli mul algul plaanis Couchsurfingu kohtumisele minna aga kui ma vaatasin pilvi taevas ja 20 eurot (+mõned sendid) rahakotis, siis jäi see plaan ilma ja raha puudumisel katki. Aga pole hullu, ülehomme on uus “palgapäev”.

Ja need, kes arvavad et ma peaksin oma armsad lõhkised teksad ära viskama, siis ma ei kavatse seda ikka veel teha. Äärmisel juhul raamin mõne(teist) aasta pärast ära ja panen seinale või nurun poest mannekeeni, tõmban talle püksid jalga ja siis jääb toanurka skulptuurina seisma.

Kaamera käes ning muud mula

Eile helistati parandusest ja teatati, et minu kaameraga on nüüd kõik korras ning võin jalad selga võtta ja järgi minna. Hea on see, et nüüd mahub terve mälukaart ka sisse ja ma ei pea enam juhet otsima, et pilte arvuti saada. Piisab sellest, kui mälukaardi lugejasse torkan ning arvuti teeb rõõmsalt koostööd. Paha uudis on see, et vana katkine mälukaart keeldub nüüd isegi kaameras töötamast. Eks see miniatuurne tükike, mis anduri peale kinni jäi oli siis ikka nii oluline… Aga jah, reedel tehtud pilte ma enam kätte ei saa. Muidugi, kui keegi teab kuidas katkiselt mälukaardilt fotod kätte saada, võite aidata. Igaks juhuks mainin ära, et kaameras ei tööta, arvuti kaardilugejas ei tööta ja eraldi kaardilugejas ei tööta. Väga palju muid variante vast ei jäägi =D Aga noh, niiiiiiiiii olulised ka need pildid pole.

Enne Berliini minekut sain suurepärasel koosolekul osaleda. See tähendab siis kaks tundi paberile sodimist. Jess, milline nauding. Muu hulgas sain teada ka põhjuse, miks meil talvest saati koridorituli ei põle. See andis juba siis otsad, kui Malin veel siin oli (tuletame meelde, et Malin läks 28. veebruar ära). Korra käis härra Schmidt siin, kruvis kupli maha, võttis pirnid välja ja siis kuulsime kuskilt midagi, et eripirne on vaja. Nüüd oleme mitu korda seda torkinud, mitusadamiljonit korda aga kuppel on maas ja neid spetspirne ikka veel pole. Täna koosolekul teatas siis Jana, et üks põhjus miks härra Schmidt ei saa lampi ära parandatud on see, et lamp on liiga kõrgel… eeem… What the hell? Kui juba kuppel maas ja pirnid läinud, siis järelikult kuidagi saadi. Ja üleüldse, ei huvita et ta on minupikkune ja tavalise tooliga ei ulatu. Toogu siis redel või midagi, aga pole normaalne et niii pika aja jooksul peame ikka pimedas kolama, sest koridor on muidugi ainus koht kus meil akent pole.

Mürgikurkidest olete vist juba lugenud. Kui ei siis, Delfi annab siin ülevaate.  Peaksin vist õnnelik olema, et ise ma köögivilju/juurvilju/rohelist kraami rohkem koju ei osta kui pirnid, õunad ja porgandid. Aga peske siis oma toitu ja olge toredad edasi. Mul on veel 43 päeva jäänud.

Täna nägin ma väga jube välja

Kolm korda on kohtuseadus ja nii läksingi jälle verd andma. Jopsehil oli ka paras aeg eelmisest korrast möödas, ning ta liitus. Kõigepealt ehmatasin ma vist arvuti ära, sest kui minu kaart sisse skänniti läks tehnikaajastu kiirus tagasi kiviaega. Ootasime ja ootasime ja ootasime ning viimaks sain kätte. Kahjuks olin arvuti nii ära hirmutanud, et Joseph pidi ka tükk aega ootama enne kui paberid kätte sai. Kontroll läks hästi, arsti jutust sain midagi kolesterooli kohta aru ning edasi nii-öelda protseduuriruumi. Verd võeti siis vasakust käest ning kohe sain esimese glükoositableti keele alla, sest ma olin nii valge näost. Suht kaua surkis ka nõelaga, enne kui ilusti sisse sai. Valus polnud õnneks, lihtsalt natuke ebamugav. Natuke sain siis niimoodi lamada aga masina piiksumine ei lõppenud ja pidime nentima, et minu vasakust käest verd ei tule.

Olin nõus uuesti proovima ning läksin teisele voodile. Uus glükoositablett ja uuriti jälle, et kas kõik on okei. Jah, endiselt oli kõik okei =D Kui arst tuli mingeid pabereid tooma, sai tema ka küsida, kas ma tunnen end ikka hästi. Igaks juhuks tuli mul pulssi ka mõõtma aga selles midagi ebanormaalset polnud. Enne kui nõel sisse pandi sätiti voodi kallet ka, nii et jalad kõrgemalt oleksid ja pead natuke rohkem kuklasse ajades võisin aknast välja vaadata. Vahepeal kommenteeriti, et mul on külmad ja sinised käed et kas ma ikka tunnen end hästi. Olekus muutust ei olnud, kõik oli okei =P Josephi veri oli kiirem ning jooksis rutem koti täis, kui mina nii et tema suunati edasi teed jooma ja nännikotti võtma. Ma sain veel ühe glükoositableti keele alla ja mõne aja pärast lõpetati ka vere võtmine. Egas midagi, kõlgutasin jalgu, jõin teed ja mahla ning kinnitasin et ma tunnen end väga hästi. Viimane asi, mida kaks töötajat mulle ütlesid, kui ma oma nännikoti kätte sain, oli et ma olen näost väga kahvatu. Ehk siis kokkuvõtteks – ma nägin täna vist väga jube välja, et minult nii mitusada korda enesetunnet küsiti ja kahvatust kommenteeriti =P

Muidugi see kahvatus on minu puhul normaalne, nii et kes arvab et ma valetasin siis seda ma ei teinud. Nüüd istun kahe sidemes käega kodus, söön nännikotist saadud õuna ja nillin muid maiustusi. Järgmine kord võin minna verd andma 9. augustil.

Piiks piiks

Piiks piiks ja raha hiir tuleb. Pagana päralt, hiired on vist maja alla oma riigi ehitanud. Palju neid ongi juba lõksu jäänud? Kas kolmteist või neliteist, ei mina enam mäleta. Täna hommikusöögi kõrvale sain jälgida, kuidas üks loomake jälle üle põranda siblis ja kui ma häält tegin, siis käisid jalad all ringi, et tagasi peidupaika joosta. Grrr. Lõks muidugi oli kinni, sest ilma Josephi siinolekuta ma lõksu avatuna ei hoia. Pole minus ikka veel seda närvi tekkinud, et suudaksin lõksu jäänud ja veel elus oleva hiire aknast alla kassirestorani visata. Nüüd on ainus küsimus see, et kas minu äratuleku ajaks saab juubelit – 20 surnud hiirt – või mitte.

töötööötööö

Mu blogi on suures osas vallutanud reisikirjeldused ja vaba aja jutud. Tegelikult tulin ma siia ikka tööd ka tegema, nii et vahelduseks siis pisut ka seda juttu. Tööd pole ikka veel ühtlaselt. Mõni päev on mul kuni kojuminekuni kõriauguni tegemist, teisel päeval on jällegi rohkem aega, et Simsi mängida ning netis kolada. Mõned pikemad projektid on ka käsil. Esiteks on vaja uus rahvusvahelist osakonda tutvustav plakat ära lõpetada. Loodetavasti saab see esmaspäeval või teisipäeval valmis. Teine suurem projekt on infofaili lõpetamine, mida saab siis saata kõikidele külalistele, kes Blossini tulevad. Minu heameeleks võisin seda inglise keeles teha ja tänuks selle eest nägin veel ka väga palju vaeva. Mitu erinevat varianti kuidas kahest lennujaamast Blossini saada, kaua see aega võtab, kust veebilehelt kontrollida kas ilm tuleb päikseline või vihmane ning lõpetada on veel vaja ka tähtsamad liikluse reeglid. Muuhulgas muidugi ka materjalikohvrite täitmist. Kõige parem juhus on see, kui markereid on vähe, ma toon neid juurde ja järgmisest kohvrist avastan viie kohvri jagu markereid >.< Natuke ka pinkide pesemist, info arvutissetrükkimist ja skännimist. Tasapisi niimoodi mu päevad lähevad.

Reedel läksin Berliini üritusele, millest rääkides me ütlesime: Euroopa blablabla. Seega midagi Euroopaga, midagi noortega ja midagi võimalustega Euroopas. Jagati tasuta kallistusi ning pandi lippe Euroopa maakaardile. Ma sain ühega vaielda, kus Läti ikkagi asub. Minu kui Läti naabri sõna jäi lõpuks kehtima ning Leedu riik ei saanud endale Läti lippu. Tegelikult pidanuksin ma ka õhtul noortekasse minema aga kuna Anne-Laure ära läks üks hetk ja mul seal midagi peale Blossini materjali jagamise teha polnud, siis sõitsin rongiga koju. Enne viisin veel digika parandusse, nii et vähemalt nädal aega te pilte ei saa. Loodetavasti siinkohal saksa täpsus on saksa täpsus, sest ma ei tahaks väga kaua ilma kaamerata olla.

Mis veel siis tööst… Täna hommikul pidin jalgrattaga Blossini sõitma, sest seekord tegi Blossin koostööd Hiinaga ning ports hiinlasi ootas presentatsiooni. Minu ülesanne oli teha esitlus EVSi kohta. Kohale jõudes tuli välja, et Bertale (Hispaania ja Potsdamist) oli sama ülesanne antud. Egas midagi, tegime siis koos, oligi julgem. Terve laupäevane hommikupoolik õnnestus mul saksa keeles läbi elada ning isegi Patrickuga rääkisin saksa keeles. Edasiminekud missugused, sest temaga ma räägin väga väga harva rohkem kui kaks sõna saksa keeles. Hiinlased olid nagu hiinlased ikka. Vaiksed, kuulasid, ootasid tõlget ja esitasid vähe küsimusi. Meie esitlusele pidanuks veel järgema ka jutt kolmest muust Saksamaa vabatahtliku töö võimalusest aga kuna aeg tiksus peale, siis aeti kõik bussi ja võeti suund lennujaama poole. Nädal aega olid hiinlased Saksamaal ja täna lendasid sakslased koos hiinlastega nädalaks Hiina. Ma ei mäleta enam mis linna. Patrick ning Vita lendasid ka kaasa, pärast küsin siis arvamust.

Ja veel natuke Hamburgi

Pühapäev algas meil üpriski hilja. Ma magasin esimest korda üle tüki aja äratuskellani. Ei tea, mis komme mul on tekkinud et on vaja paar tundi enne kellatirinat ärgata, ehmatada et ma olen sisse maganud, kella vaadata ja siis tagasi magama kobida. Sisemine kell üritab vist selgeks teha, et ma peaksin kell seitse, mitte veerand üheksa tõusma. Aga pole hullu, küll ma oma sisemise kella vait sunnin. Niisiis, Hamburg ja pühapäev. Hommik algas jälle mõnusalt serviisist teed juues ning võileibu süües ja tegime ka plaane, mida minu vähese järelejäänud ajaga ette võtta. Mareni plaan oli viia mind läbi jõe Elbe all asuva tunneli sadamasse, teha seal väike ringkäik, sõita laevaga ning siis kirikutorni vaadet nautima. Kuna mul erilisi soove polnud, siis ma noogutasin ja nõustusin kõigega.

Vana Elbtunnel on ehitatud 1911 aastal, 426.50 meetrit pikk ning selle kohal asub 12 meetrit vett. Uue tunneli kohta ma arvandmeid ei tea, sest seal me ei käinud ja niisama ma midagi siia kirjutama ei hakka. Hetkel on vana Elbtunnel remondis, nii et avatud on ainult üks pool korraga. Kuigi see on mõeldud ka autodele (isegi liftid on olemas), nägime meie ainult jalakäijaid, jalgrattureid ja ühte eriti armast nähvitsat. Mareniga tegime ühe ühispildi ka viimaks. Jah, ma tean et mul on seal silmad kinni aga me seisime vastu päikest ja ma ei suuda silmad avatud päikest vahtida. Muidugi mul on veel kolm pilti aga nendel näen ma veel rohkem punnpõskse hiinlase moodi välja, nii et leppige sellega. Tagasi läbi tunneli inimestele mõeldud sadamapoolele jalutades hakkasime otsima liinilaeva. Hamburgis on üks laevaliin, millele võid päevapileti omanikuna lihtsalt peale astuda ja see liigub nagu tavaline buss või troll või tramm. Isegi peatuste teatamine käib täpselt samamoodi. Ainus, mis on erinev on see, et kui laev kaile ligineb, tuleks kümne küünega kuskilt kinni hoida, sest põkkumine ei toimunud teps mitte õrnalt. See toimus paaril korral nii, et laevatäis inimesi karjatas. Muidu oli sadamas näha igasuguseid sulelisi ja karvalisi (ma mõtlen laevu, mitte inimesi). Selleks kahjuks aega ei olnud, et niisama istuda ja vaadata aga mingi ilme Hamburgi sadamaelust sain ikka.

Kui kirikutornis poleks lifti olnud, poleks me üles läinud. Tükk aega jalutamist ning raske seljakott hiljem polnud mul mitte mingit tahtmist järgmised paarsada trepiastet torni ronida. Lift kõlbas küll =D Aga üleval oli jubeeee tuuline ning kauaks polnud sinna tahtmist jääda. Ning siis polnudki enam palju Hamburgi jäänud. Läksime edasi raudteejaama ja seal lõuna söönud, bussijaama. Bussijaamas oli hea üllatus – kahekorruseline buss ja kuna me olime piisavalt vara kohal, õnnestus mul teisel korrusel esimene iste krabada. Mitte et see väga lugenud oleks, sest suurema osa teest ma magasin aga siiski =D Viimane kalli tehtud ja hakkasingi tagasi Berliini sõitma.

Üldmuljed Hamburgist? Mega ilus ja tore linn. Võib-olla tegi hea võõrustaja selle veel paremaks aga hetkel oleksin ma iga kell valmis Hamburgi tagasi minema. Nii palju jäi veel uurimata, nii palju tegemata.

Hamburg!

Hamburgi reis on vaieldamatult kõige mugavam reis, mis ma Saksamaal teinud olen. Tuba, vannituba, serviisist söömine ja väga külalislahke võõrustaja Maren. Kuskil aprillis, kui ma esimene kord Marenile helistama pidin, olin ma nii närvis. Istusin Anne kabinetis laua taga ja kuulasin, kuidas Anne mulle kinnitas, et ma suudan helistada ja kõik korralikult ära rääkida. Tegu oli siis tavapärase hirmuga – telefonis saksa keele rääkimine. Anne kabineti valisin muidugi selle pärast, et kui ma absull midagi aru ei saa, siis on mul tõlk olemas. Aga polnud vaja karta, sain hakkama küll ning sain hakkama ka järgnevad korrad, kui enne minekut veel helistama pidin. Küllamineku kuupäevaks leppisime kokku 13.-15. mai. Kuigi Maren pakkus ka sellele eelnevat nädalavahetust, kuna samal ajal oli Hamburgis sadama sünnipäev, pidin ma seitsmendal terve päeva tööl olema ja kaheksandal õhtul tööle minema. Seega jäi nii, et 13. mail kell viis istusin bussi peale. Terve tee Hamburgi ma muidugi magasin ning kümme minutit peale kaheksat kohale jõudes oli reisi kõige pinevam hetk – kas ma tunnen Mareni ära ja kas Maren tunneb minu ära. Need, kes ei tea, siis viimati nägime Mareniga üksteist siis, kui ma olin vist kuue või seitsme aastane. Vist isegi noorem, sest õhtul pilte vaadates oli Viki neil alles sipukates=D Ma ise Mareni Eestis käiku ei mäleta. Rohkem mäletan Mareni saadetud pakke, kus tihtipeale ka šokolaadiadvendikalendrid sees olid. Tavaliselt need esimeseks detsembriks kohale ei jõudnud aga mul oli rõõmu selle võrra rohkem – sain rohkem aknaid korraga avada.

Aga nagu mu kogemused näitavad siis kaks üksteist ootavat/otsivat inimest leiavad üpris kiirelt teineteist üles ja seda isegi siis, kui enne mingeid pilte saadetud pole. Tegu on vist mingi erilise pilguga. Esimene õhtu ma kuskile välja ei läinud, sest hoolimata bussis magamisest olin ma siiski küllaltki väsinud. Selle asemel istusime kahekesi elutoas, seltsilisteks vahuvein ja juust. Roheline juust ka muideks. Mareni jutu järgi oli juustu lausa kolmes erinevas rohelises toonis olnud. Njamm njamm njamm! Peaks Berliini poode läbi kammima hakkama, sest see roheline juust oli ikka päris hea.

Laupäev algas tavapärase turistimängimisega. Minu õnneks on Hamburg üks nendest linnadest, kus Free Tours oma ingliskeelset tuuri korraldab. Loomulikult läksin ma kella üheteistkümneks sinna kohale, sest minu kogemuste järgi on see ekskursioon üpriski hea ning ka odav variant linnaga tutvumiseks. Hamburgi tuur giidi poole pealt just parim ei olnud (ta oli vaid mõned kuud tuure teinud ning oli silmnähtavalt üpriski närvis) aga infot sain ma kõige rohkem ning ka läbitud maa oli kõige pikem. Paha asi oli ainult see, et esimesi pilte tehes avastasin ma, et olin unustanud kaamera aku laadima panna. Pagaaaan! Väga vähe pilte tehes, ning akut säästes õnnestus mul kaamerat siiski õhtuni elus hoida.

Kella kolmest kohtusin uuesti Mareniga ning natuke arutlenud, otsustasime Miniatur Wonderlandi külastama minna. Ootejärjekorrad võivad olla ka pooleteise tunni pikkused nii et meie otsustasime järjekorras seismise vahele jätta. Ostsime piletid kella veerand viieks ning kõndisime tagasi kesklinna poole, et sööma minna. Mareni soovituse järgi läksime „Kartoffel Keller“ nimelisse kohvikusse (tõlkes Kartulikelder), kus ka Maie söömas oli käinud. Koht ise oli superäge – ettekandjad kandsid riiete peal kartulikotte, taldrikutel oli kartulimuster ning kõik alates eelroogadest ja lõpetades magustoitudega, sisaldas kartulit. Mina läksin kindlat teed ning võtsin kartuli fooliumis seenekastmega ja Maren valis sama ainult et heeringakastmega. Keele viis alla küll! Superhästi oli tehtud, nii et kui ma kunagi veel Hamburgi satun, siis lähen kindlalt ka sinna sööma. Teil soovitan ka minna, sest toit on hea ja õhkkond meeldiv.

Hamburgi Miniatuurimaailm peaks olema ilmakuulus, aga miskipärast ma ei mäleta, et sellest varasemalt midagi kuulnud oleksin. Muidugi, miniatuurimaa on rohkem vaatamist kui kuulamist väärt. Vaadata oli seal rohkem, kui ma kirjeldada oskan. Me veetsime seal kokku vist üle kolme tunni, ning ma ei näinud pooltki kõigest, mida miniatuurimaal pakkuda on. Alates Saksamaast ja Hamburgist, Šveitsist ja Austriast, lõpetades Ameerika ning alles natuke aega tagasi avatud lennujaamaga. Ma olen ka varem miniatuure näinud. Ostbahnhofis on väike raudteemudel ning ma olen vägagi kaua aega seal veetnud ning minimaailma vaadanud, kui vaja rongi oodata. Miniatuurimaa oli totaalselt suurem aga kohe kindlasti mitte halvemini tehtud: Suur Kanjon, ääretult pikk ja edukalt toimiv raudtee, staadion mis on täidetud 12 000 pisikese pealtvaatajaga ning maanduvad ja õhkutõusvad lennukid. Juhtimiskeskus oli kõigile nähtav, mitte nelja seina vahele peidetud. Nii palju ekraane ma vist küll näinud pole =D Seal võis istuda ning jälgida, mida näitas ühele rongile kinnitatud kaamera ja kuidas see läbi minimaailma sõitis. Kõige enam hämmastas mind see, kui täpselt kõik tehtud oli. Kuigi miniatuurseid inimesi on seal vist loetamatult palju, polnud nad kindlasti ühe vormiga valatud – igaühel oli oma põhimõte seal olla, igaühel oli oma teguviis ning lähemalt vaadates võis näha nii sigaretti kui ka pisikest lambatalle pisikese inimese süles. Ma ei kujuta ette, mitu päeva ma peaksin seal veetma selleks, et saaksin tähelepanelikult kõik toimuva läbi vaadata. Kontserdid, lõkkeõhtud, saunas peesitamine ka kahekesi kõrkjate vahel lebamine. Seal oli vist küll kõike kujutatud. Kindlasti külastamistväärt atraktsioon, kui Hamburgi või põhja-Saksamaale sattuda.

Berliin on kadekops

Mul on tõesti tunne, et Berliin ei taha, et ma nädalavahetuse mõnes muus linnas veedaksin. Või et ma üldse teisi Saksamaa linnu külastaksin. Nagu mäletate, oli Münchenis pilvine ja udune ja küllaltki jahe. Elasin üle, juhtub ikka. Reedel on Hamburgi minek päevakorras ja otsustasin ilmaennustust vaadata: 16 kraadi, 18 kraadi ja 12 kraadi. Vihm, täispilves ja vihm. Ning Berliinis? 16 kraadi, 19 kraadi, 14 kraadi. Pilvitu, kergelt pilves ja pilves. Ma ei saa aru, miks ei võiks Hamburgis kena pilvitu (või kergete pilvedega) taevas olla. Reis oleks koheselt palju toredam.

Ja viimane päev Münchenis

Niimoodi tasapisi tiksudes jõuangi lõpuks viimase päeva – neljapäeva – kirjeldamiseni. Plaanis oli teha väike jalutuskäik olümpiakülas, seejärel Oktoberfesti platsilt läbi käia ning siis edasi juba Berliini poole. Olümpiapark on nii pagana lähedal bungalodele! Ma juba fantaseerisin, kui hea oleks seal jooksmas käia ja ratta ning rulluiskudega sõita. Väga naljakas oli vaadata, kuidas linnud meetrike teest eemal peesitasid ja puhkasid. Nagu nad üldse ei pelgaks seal jalutavaid inimesi ja koeri. Nii vara hommikul käies seal veel suurt midagi ei toimunud. Putkad olid suletud ja ega ma ei tea sedagi, kas torni ning staadionile saanud oleks. Linna sain imetleda siis, kui kirikutorni ronisin ja üksinda staadionil kondamine ka mulle nii huvitav ei tundunud. Tagasi minnes kõndisin veel bungalode vahel, et nautida erinevaid pilte, mis majadele joonistatud ja toon need nüüd ka teile näha. Majaderead on seal tähestikujärjekorras. Kui mina ööbisin E juures, siis kõige kaugemal käisin vist N juures. Ehk neid majakesi on seal paaalju. Tahaks näha, kes seal kõndides ei hakkaks mõtlema, kuidas ta oma “kodu” aknaid ja “kodu” seinu kaunistaks.

Oktoberfesti platsil käisin ka ära. Üks õllehall oli seal ka hetkel püsti aga muidu oli õllefestivali asemel lõbustuspark. Ma jõudsin täpselt sel ajal sinna, kui kõik alles ärkama hakkasid ning katteid putkate eest üles tõmbasid. Seljakott soonis õlgu, magamiskoti nöör kätt ning jalad olid mul piisavalt väsinud, et suunduda sinnapoole, kus auto mu peale võtab. Kell pool kolm pidanuks minek olema, aga nagu näha, siis mõned “toredad” inimesed jätavad kõik viimasele hetkele ja me pidime ootama, ootama ning ootama. Alles peale kolme saime minema. Suurema osa teest ma magasin, nagu alati. Teised ei rääkinud midagi, ma olin ikka veel kõrvalistuja peale pahane, et ta hilines nii palju ning ise ma ka ei viitsinud mingit vestlust üleval hoida. Ning jah, mul on kolehalb harjumus kergelt magama jääda.

Berliini jõudsime peale üheksat ning koju jõudsin kell üksteist. Pagan, ma olin väsinud. Kokkuvõtvalt siis reisist? Ma tegin õige otsuse, et läksin Müncheni. Reis oli väga meeldiv, kuigi ilm polnud parim. Huvitav oli jälle uues linnas ringi käia ning veelgi parem oli näha kõrgustesse pürgivaid mägesid. Aga nii palju München mind ei võlunud, et ma Berliini elu sealse elu vastu vahetaksin. Võib-olla siis, kui elukohaks pakutaks Hohenschwangau või Neuschwansteini lossi =P Rahalise poole pealt ka siis: minnes oli mu rahakotis 210 eurot, pluss mõned sendid. Tagasi tulles oli mul alles 90 senti… Tõsi, ma oleksin saanud vähemalt paarkümmend eurot odavamalt, kui kohvikus söömise asemel oleksin supermarketist midagi ostnud või kui hobusekaariku asemel oleksin kondimootoriga üles lossi juurde läinud aga… ma olin esimest korda seal, võib-olla ka viimast korda nii et natukene võin luksust ka lubada. Väga vabalt oleksin suutnud ka paarkümmend eurot rohkem kulutada, kui rohkem raha oleks =D

Selline oli minu München. Kes tahab, võib ju veel uurida. Küll ma vastan.

« Older entries Newer entries »