EVS pre-dep koolitus

Reedest pühapäevani toimus meil siis pre-dep koolitus ehk ettevalmistav koolitus hotellis “Salzburg”. Kuna alguses tuleb ära mainida kõige tähtsam asi, siis: paganama hästi sai süüa! Ja lisaks toimusid mõned väheolulisemad sündmused, nagu kasutu informatsiooni omandamine, totaalselt igavate inimestega tutvumine  ja õhtuti oma toas üksinda lae vahtimine. Fun? Not. Ja õnneks ei vasta see lõik absoluutselt mitte tõele. Välja arvatud söögi osa, sest süüa saime tõesti iga kahe tunni tagant ja see oli heaaaaaaa.

Infot saime nii, et tapab. Nüüd ma tean, kuidas saada hakkama kultuurišokiga ja kuidas toimida siis, kui ründab koduigatsus. Lisaks räägiti meile üldiselt EVSi olemusest, saime rahuldada oma egovajadust ja rääkida endast ning oma projektist. Muidugi tuleb alati ka saadud infot ära kasutada ja asju praktiliselt läbi teha.

Näide:
Kes on vabatahtlik? See, kes teeb vabatahtlikult mingit tööd, millest tema rahalist kasu ei saa.
Praktika? “Pea ees vette hüppamine.”
Kuidas? “Kallid vabatahtlikud, teil on tund aega, et teha midagi maailmamuutvat. Võtke rühmadesse ja andke minna”
Aaaah? Niisiis, meie rühm koristas hotelli ümbrust (kolm kilekotitäit prügi, leidsime näiteks juukseharja), puhastas verandat ja tõmbas ka parklast harjaga üle. Teiste rühmade saavutustesse kuulus grillkanade vastase grupi tegemine Facebooki, koolitusruumi vee toomine, taara ära viimine ning saadud raha annetamine, rõõmsate sõnumitega plakatite ülespanemine, hotellis põrandapesemine ja ümberkorraldus, et söögi ajal pole vaja meilt taldrikut eest ära korjata vaid, kui me lõpetame, saame ise taldriku kärule viia ja uue taldriku võtta.
Kuidas õnnestus? Superhästi

Kindlasti on kõik käinud koolitusel, loengul vms kus asi toimub nii, et juhendaja/d räägivad ja koolitatavad istuvad ning kuulavad. Thank god! Pre-dep koolitus ei olnud selline. Kui me parasjagu ei arutanud, liikunud, mänginud, paaritööd ei teinud siis kohe kindlasti me joonistasime, kleepisime, mõtlesime ja esitasime küsimusi.

Lisaks koolituseosale tutvusime ka teiste hulludega, kes lähevad vabatahtlikuks (Belgia, Armeenia, Soome, Rootsi, Türgi, Makedoonia, Guatemala, Slovakkia, Gruusia, Luxemburg, Portugal, Holland, Kreeka – kas ma unustasin midagi?) Kuigi nimede õppimine polnud kõige kergem tegevus (lisaks tutvumismängudele oli suur abi nimesiltidest) ei takistanud see kordagi suhtlemist. Mõnes mõttes natuke naljakas. Reedel, kell pool kaks vaatad, et ruumis istub 30 võhivõõrast inimest. Pühapäeval kell neli oled sa suuteline liginema igaühele neist ja mingil teemal juttu alustama (enamjaolt oli teemaks siiski EVS. Kus? Kuhu? Kauaks? Millal? Mida tegema?). Teised vabatahtlikud aitasid ka õhtuid sisustada. Esimene õhtu oli eriti jäädmurdev. Kes oli, see nägi. Kes ei olnud, ei saagi teada. Kes mäletab, see mäletab ja kes ei mäleta… Küll teised abivalmis on ja meelde tuletavad =D Teine õhtu oli natuke teistsugune, aga oli samamoodi tore ja mõnus. Sai lobiseda, lobiseda ja veel kord lobiseda. Silmanurgast ka jalka MMi vaadatud aga kvaliteet oli must-valge ja hägunehägunehägune.

Asendamatu on ka see, et me saime kindlust, et keegi on veel nii julge ja läheb minema, heidab end tundmatusse, avab uue ukse jne. Kontaktide vahetamine oli samamoodi nii oluline. Loomulikult on hea sõprade ja perega rääkida, mida sa parasjagu kodust kaugel olles tunned ja mõtled aga veel parem on siiski suhelda inimesega, kes kogeb samamoodi üksiolekutunnet ja niiii võõrast keelt/kultuuri enda ümber. Lisaks sellele, sai tehtud ka mõned kokkulepped. Elinor(Belgia), Amsterdami avastama? Liisa(Holland), tulevane hollandlane, liitud ka? Aili(Luxemburg) ega sinu EVS ka niii kaugel ei asu! =D

Väga huvipakkuvad eksponaadid olid ka neli endist vabatahtlikku: Kaija(Austria), Kirill (Sloveenia), Merili(?)(Kreeka) ja Marco(sündinud Brasiilias, elanud Portugalis ja jäi pärast oma EVSi teenistust Eestisse elama 0.o). Minu jaoks oli kindlati kõige tähtsam jututund Kaijaga. Otseloomulikult selle pärast, et Austria on neist neljast riigist lähim Saksamaale ja oli kergem end seostada. Teiseks, aga see, et organisatsioon, kus Kaija oli – ma saatsin sinna ka avalduse ja oleksin saanud (võib-olla) kui poleks olnud ühte totakat nõmedat valesti kirjutamist. Kirjutasin, et ma ei tahaks lastega tegeleda ja nad vastasid eitavalt, sest Esperanzas on just lapsed. Point on selles, et mina mõtlesin laste all vanust ~2-7 aga seal Esperanzas on lapsed ~al 10, mis oleks täitsa okei mulle. Oeh, natuke kurb oli, aga mis teha, ega Saksamaa Blossin ka halb pole ju.

Ei oskagi rohkem midagi kirjutada… Need kaks ja pool päeva olid supertoredad. Kui lähed EVSile ja pre-dep koolitusele siis ära jumala eest sellest kõrvale hoidu! Sa kahetsed hiljem korduvalt.

PS: Ma võtsin kaasa saksa keele õpiku ja mp3 mängija, et vabal hetkel või igavust tundes muusikat kuulata ja õppida. K: Palju ma seda tegin? V: 0 korda

Teised vabatahtlikud

Nagu ma ühes postituses kirjutasin, said toetuse viis projekti, seega kokku viis vabatahtlikku. Üks olen loomulikult mina, aga teised?

Alustame siis selles järjekorras, kellega ja kui palju ma suhelnud olen:
* Malin – tema jõudis Saksamaale kohale täna! Malin on 21 aastane ja pärit Norrast. Kuna tema msn-i ja nime suutsin ma ainsana idenfitseerida, on ta mul hetkel kenasti msn-i lisatud. Oleme praegu ka juba pikemalt vestelnud ja kokku leppinud, et lähme koos Berliini klubidesse. Tema teenistus on küll lühem kui mul, kestes vaid 9 kuud. Ahjaa, Malin on koos minuga samas projektis, seega teda näen ma tõenäoliselt kõige rohkem.
*Bettina – 29aastane ja pärit Taanist. Tema projekt algab 17.juunil. Täna lisas mind Facebookis sõbraks ja hetkel juba chätime msnis.
*Enes – ta on Türgist, 26aastane ja tema nimi on Türgis poisinimi. Ma usun, et meil saab ääretult lõbus olema. “Eneeeeeee,” ma hakkan pead tõstma ja siis lisatakse lõppu: “-ssssss”. Mul vajub siis pea tagasi norgu. Enes on mul Facebookis sõbralistis, ent rohkem pole temaga veel suhelnud. Bettina sõnul jõuavad nad Saksamaale samal ajal.
*Lolita – temast ei tea ma hetkel muud, kui et ta on Bettinaga samas projektis. Meiliaadressi järgi otsustades on ta Lätist.

Kas mulle ainult tundub, või on kõik teised minuga võrreldes niiiiii vanad. Ma arvasin, et EVSile jooksevad pigem noored ja hullud =D

Mida teha enne minekut?

Kuigi minekuni on veel niiiii palju aega, tean ma seda, et aeg läheb niiii ruttu. Eriti siis, kui kooli enam ei eksisteeri ja päev koosneb suurelt osalt päikese käes lebotamisest ja õppimisest/lugemisest.

Seega, mida teha enne äraminekut:

  • Lugeda läbi need neli-viis raamatut, mis mul telefonis märkme “Loe!” all kirjas on
  • Otsustada ära, milline HP raamat kaasa võtta, kui mul juhtub kohvris ruumi olema
  • Muretseda endale netijuhe (igalpool ei ole wifit)
  • Korraldada sünnipäevapidu ja lahkumispidu (või 2in1)
  • Korraldada sõpradele riiete ja ehete kirbuturg
  • See, mis eelnevast punktist üle jääb, ära müüa või ära anda
  • Saada esimest korda üle aastate pruuniks
  • Lõpetada kaasavõetavate asjade nimekiri
  • Hambaarst
  • Perearst
  • Naistearst

Umm, miskit veel?

Pisut pildimaterjali

Poolkogemata sattusin ma vastuvõtva organisatsiooni kodukal lingile, kus saab ideaalse ülevaate tervest kohast.

Kliki siia

Eks uudistage ringi =)

Ideaalvariant minu sealsest tegevusest

Lisaks sellele, et ma sinna keelt õppima lähen, pean ma seal siiski ka midagi tarka tegema ja tegevused ulatuvad täiesti seinast-seina. Projektis on kirja pandud järgmised ülesanded, mis mind ees oodata võivad:

  • Vastuvõtus inimeste tervitamine, ümbruse tutvustamine, kohtadesse juhatamine
  • Rahvusvahelise valdkonna töö: kontoris, gruppidega juhtimine, reklaamimine
  • Töö majutuses: teiste töötajate aitamine, gruppide sõidutamine minibussiga (fun or what? )
  • Köögitöö: söögivalmistamine ja ka nõudepesemine
  • Välitöö: kanuude laenutuses aitamine, sportlike tegevuste organiseerimine, spordihallis abiks olemine
  • Oma ideede väljakäimine ja nende elluviimine
  • Ülesannete alla on kirja pandud ka minu osalemine töötajate üritustes nagu näiteks spordipäev, eriüritused, jõulude tähistamine jms.

Kui ma tõesti kõiki neid tegevusi seal aasta otsa teen, siis EVSi lõpuks olen ma vist tõeliselt multifunktsionaalne inimene.

Ei tohi muidugi unustada, et mu tööaeg on 30-35 tundi ja 5 päeva nädalas. Muidugi, on mul ka puhkusepäevad, mille võin sobival ajal välja võtta.

Süüa saan ma sööklas või siis ostan ise poest ning õpin lõppude lõpuks kokkama. Söögikulud katab minu kallis vastuvõttev organisatsioon. (Lisaks veel ka jalgratas ja taskuraha ja keelekursed jms).

Pisut üle kahe kuu Eestis ja siis ma lähengi. Veider, lausa väga veider. Praegu vajab lahendamist ka üks ääretult oluline ja pakiline küsimus. Kuidas ma suudan aastaks vajalikud riided ja muu kola 20 kg sisse mahutada?

Natuke täpsemalt sellest, kuidas ma sain vabatahtlikuks

Niisiis. Mis asi on Euroopa Vabatahtlik Teenistus ehk European Volunteer Service ehk EVT ehk EVS? Lisainfot saate kõik siit.

Mina kuulsin sellisest asjast täpsemalt 2009. aasta suve alguses. Mõte sättis end ajusoppidesse istuma ja tasapisi uurides sain selgust mis koletis see EVT on. Terve suve see mõte mul podises ja sügiseks oli otsus tehtud: Mina otsin endale sobiva projekti ja lendan pärast gümnaasiumi Eestimaa pinnalt minema!

Saatva organisatsiooniga ei läinud väga kaua aega ja peagi oli kindel, et mind saadab Märjamaa avatud noortekeskus ja abistavad igal moel Merit ja Triin.

Seejärel jõudis aeg riigi valimiseni. Algul kaalusin mõnda Ida-Euroopa riiki. Rumeenia, Bulgaaria – ehk saaks isegi Venemaale, et vene keel lõpuks selgeks õppida! Kuid, seejärel mõtlesin ma ümber ja seadsin pilgu Saksamaa ja Austria poole. Miks? Sest seal on saksa keel! Nii lihtne asi ongi. Hetkel on suus mul ainult inglise keel, kuid ma loodan, et aasta pärast räägin nagu pärissakslane! Või noh, vähemalt nagu poolik sakslane.

Järgmisena tuli ränk töö: projekti otsimine, mis nägi välja umbes nii:
leiad sobiva projekti -> kirjutad ingliskeelse motivatsioonikirja, mille saadad koos CV(ja pildiga) -> ootad vastust -> tigetsed, et ei vastata(mida suur osa ei teinud) -> annad alla või saadad uue kirja (kui on väga meeldiv projekt) -> leiad sobiva projekti -> jne jne jne

Palju ma neid saatsin? Tüdimuseni palju. Mõningase ülevaate saab exceli tabelist, mille ma lõpuks tegin. Kõike seal pole, sest ma ei jõudnud postkastist nii palju otsida.  Kes tahab neid aadresse endale projekti leidmiseks kasutada – andke minna!

Kui ma alustasin otsimist septembris, siis te võite ise exceli tabelist lugeda mitu eitavat, jaatavat vastust ma sain. Natuke aega enne jõule tuli kiri Saksamaalt Guidolt, kes palus mul uuel aastal ühendust võtta – nad on minust huvitatud! Jesss! Esimene eufooriahoog, sest projekt ise tundus pagana huvitav.

2010 aasta alguses alustamise uuesti kirjavahetusega, mis lõppes tõdemusega, et nad tahavad mind ja hakaku me aga asju ajama. Seega, minu vastuvõtvaks organisatsiooniks sai Youth education centre Blossin. Nii, kes suutis selle esimese korraga ära lugeda?

Kuna tähtaeg oli meil 1. veebruar, tekkis kohe tunne (ja mitte ainult tunne, vaid ka reaalsus), et meil on kiire-kiire. Täitmist vajas posu dokumente, vaja oli neid printida (tähelepanu palun Meritile ja Triinule), allkirjastada, skännida, posti panna, e-mailis kinnitada, et kõik on teel ja siis kergendatult tähtajaks asjad korda saada.

Siis algas ootamine…
ootamine…
ootamine…
veel ootamist…

Aprilli lõpus tuli viimaks kiri, kuid kahjuks mitte päris see, mida ma ootasin. Nimelt tuli välja, et kuna avaldusi saadeti 80(!) tükki rohkem, kui tavaliselt, ei jagu projektiraha kõikidele. Algas küüntenärimine ja plaanide tegemine juhul, kui tuleb negatiivne vastus. Plaanide hulka kuulus näiteks ka totaalselt uue soengu lõikamine, mille kaudu masendust välja elada,

Ja siis täna! 6. mail! Postkasti potsatas uus kiri, pealkiri neutraalne EVS 01.02.2010 applications. Hingasin rahulikult sisse ja välja ning klikkisin kirjale.

Vastus oli jaatav! NA (National Agency) otsustas rahastada viit projekti neist kaheksast, mille minu organisatsioon esitanud oli ja minu projekt oli üks neist. Ma hüppasin toolil, tõsiselt! Nii suur kergendustunne, et ma ei pea hakkama mõtlema, mida ma suvi otsa Eestis teen. Pisut keeruline on kirjeldada, kui rõõmus ma olen, et 100% vastus lõpuks käes, kuid ma olen rõõmus!

Pärast uudiste teatamist ja levitamist, otsustasin lõpuks blogi teha(lubasin seda teha siis, kui leian organisatsiooni, seejärel siis kui esitame projekti ja seejärel siis, kui saame vastuse) ja siin ma nüüd sellega mässan.

Selline oligi siis lugu sellest, kuidas mina vabatahtlikuks sain.

Miks ma seda blogi kirjutan?

Põhjused, miks mul oli vaja tekitada internetiavarustesse veel üks blogi:

  • Hiljem vaadata, mida ma mõtlesin ja tundsin mingil ajahetkel
  • Hoida sõpru ja tuttavaid kursis oma tegemistega Saksamaal
  • Kui juhtub mõni EVSi huviline minu blogi peale, siis anda talle vajalikku informatsiooni alates sellest, kuidas leida endale projekt ja lõpetades sellega, mitu paari sokke kaasa võtta

Kolm põhjust on loodetavasti enam kui küll. Väikeseid põhjuseid on muidugi rohkem, ent need on sellised kolm suurt kokkuvõtvat.