Korralikult poole kolmeni üleval istutud algas sõit lennujaama poole. Läbi udu ja mõningate metsloomadega teeservas. Kohale jõudes olime uhkes üksinduses parklas. Fun!
Lennujaama sisse astudes avastasime, et see on – tühi. Kerge selline tunne -> 0_O Egas midagi paremat teha siis polnud, kui minna check-in automaadi juurde ja vaadata, kuidas ma sellega läbi saan. Kati ja ema abiga, mõne algul valesti vajutatud nupuga (mul näiteks ei olegi e-pilet) jõudsime edasi ja lõpptulemusena väljastas automaat kaks kallihinnalist pardakaarti. Okei, teise neist pidi küll välja rebima…
Pagasi äraandmiseks pidime ootama 25 minutit. Yey! Tallinna lennujaamas on ju väga palju vaadata… Parajal ajal kotti üle kaaludes selgus, et see on kõigest 19,2kg. Käsipagasisse kinnitatud hari ja sandaalid leidsid kohe oma tee tagasi suurde pagasise – 19,8kg. Muidugi, see valetas. Check-ini letini jõudes tuli välja, et kott on hoopis 19,9kg. Täpne või mis? 101g veel ja siis hakka juba plekkima. Nad pidid üpris ranged olema.
Pagas antud, lehva-lehva kotile tehtud (ma loodan, et kohtume Berliinis, mõlemad elusad ja terved) ning siis oma turvakontrolli poole. Oeh, järjekordsed hüvastijätud (nüüd hästi vaikselt jõuab kohale et ma ei näe ju kedagi niiiii kaua =( ) kalli-kalli ja siis jäid nemad vaatama, kuidas turvakontroll läheb.
Mp3, telefon, fotokas, läppar (tuleb välja lülitada -.-), dokumendid, jope – asetasin esimesse kasti. Teise kasti läks minu käsipagas ja siis hops röntgeniautomaati. Ise sain väravatest läbi kõndida ja läks täpselt nii, nagu Kati ennustas. “Palun saapad jalast võtta.” Urrhr. Saapad jalast ja tipa-tapa sokkis uuesti läbi. Enam ei piiksunud.
Seejärel uuesti lehvitada ja astusingi esimese sammu Suurde Maailma, okei, hetkel veel Tallinna lennujaamas… Esimese asjana tormasin kohviku poole sest Hiina lendu oodates sain seal maailma parimat seenepüreesuppi. Suletud? Ikka suletud =( Seega pidin ostma totakalt kalli krevetivõileiva ja lisaks sain raha tagasi eurodes ja kroonides. Mida paganat ma teen 14krooniga?
Ja nüüd istun… ja ootan. Weeeeee! Ja üldiselt mul on igav. Muidu ei viitsiks ma küll ühest lennujaamas istumisest nii pikalt kirjutada.
PS: Pärast lähen ma veel oma seenepüreesuppi piiluma. Millalgi nad peavad ju selle avama.
Aasta EVS-i Saksamaal 
Lisa kommentaar