Aasta EVS-i Saksamaal

Kolmapäeval tulin koos Mariega Blossini vaid selleks, et siin hommikust süüa ja siis koos seminarirahvaga tagasi Friedersdorfi sõita, et rongile minna. Väga mõistlik, ma tean küll. Rongile istudes võtsin esimest korda suuna teisele poole, sest meil seisis ees minek Frankfurti(Oder). Sõit oli meeldiv poolteist tundi pikk, mille ma sujuvalt maha magasin. Suure üllatusena sain teada, et Frankfurt(Oder) ongi täpselt Poola piiri ääres. Pildil jõge näete? Näete. Teisel pool jõge on Saksamaa ja ma olen Poolas =) Üheks meieks külastuspaigaks oli ülikool, mida tutvustav inimene iga teise sõnana „rahvusvaheline“ ütles. Ülikoolist endast me siiski palju teada ei saanud, vaid meile räägiti rohkem linna ajaloost. Sellest, kuidas ammustelaegadel oli Frankfurt tuntud transpordilinn ja kuidas pisut vähem aega tagasi oli tuntud kui vägagi rassistlik linn ja kuidas nüüd üritatakse taastada nii mainet kui ka turgutada kahanevat elanikkonda. Ahjaa, ja seal on ka täiesti tühi kirik, mida kasutatakse üpris tihti kontserdipaigana. Lõunat jalutasime sööma ülikooli Poola hoonesse, ehk siis tipa-tapa üle silla. Päris hea ikka, et meil enam piirikontrolli pole, sest ega ma ju dokumente kaasa ei võtnud. Toit oli hea ja Poola nägi ka väga kena välja. Seega on mul uus plaan – mingi reede õhtu Poola sõita ja pühapäeval tagasi tulla. Ma ei leia, et 7.60 rongipileti eest + tallatakso + natukene raiskamisraha nii suur väljaminek oleks. Lõpuks jääbki mul juba nädalavahetustest väheks, kui ma nii palju näha tahan.

Tagasi Saksamaale tulles läksime ühte vägagi huvitasse keskusesse. Natuke lühidalt ajaloost: DDR lagunes ja paljud Frankfurti elanikud tõmbasid jeehat lääne-Saksamaale. See tekitas suured ja toredad mahajäetud majad. Viis aastat tagasi otsustasid aktiivsed ülikoolinoored, et on aeg tekitada rohkem suhtlemist saksa ja poola noorte vahele (kui nad niigi kõrvuti elavad) ning nad läksid ühte kortermaja endale küsima. Said ka =) Rendiks on 1 euro ühe korteri eest kuus. Renoveeriti ja remonditi ja lammutati ja tehti korda ja pandi elekter sisse ja kõik muu tore. Praeguseks elab seal 30 üliõpilast väga erinevatest riikidest: Saksamaa, Poola, USA, Suurbritannia, Portugal jne. On alles viitsimist sellist asja korraldada ja üleval hoida aga näete, võimalik on. Neil toimuvad regulaarselt kokkamisõhtud või kultuuriõhtud või siis üritatakse naabritega häid suhteid luua, mis siiani on olnud suhteliselt peaga vastu seina jooksmine. Aga kindlasti on selline elamisviis või kohtumispaikade loomine asi, mida oleks kasulik kopeerida kui vähegi viitsimist ja tahtmist on.

Frankfurdist tagasisõit oli võrratud kaks tundi. Ei, me ei läinud Berliini kaudu (kuigi järgmine kord ma vist teen seda) vaid rongil oli lihtsalt vajadus igas kolmandas jaamas kümme minutit passida. Kindlasti ma liialdan natuke, aga kui viimaks Friedersdorfi kirikutorni nägin, oli hea tunne küll, et viimaks jõuan koju! Ja lisaks täitsa kenale päevale ühes uues linnas saan ma üha rohkem kindlust, et mu uus boss Anne (praegune boss, kes esmasp ära läheb Anne-Laure ja on figureerinud mu blogis nime all Ann) on väga tore. Ta oli ise alles Poolas vabatahtlik ja oskab ehk seetõttu rohkem ka mind mõista. Praeguseks oleme selle juba kokku leppinud, et ta hakkab mulle rohkem ülesandeid andma ja ta küsis ka minult, et millest ma huvitatud oleksin. Tore, onja! Loodetavasti see jääb nii ka siis, kui ta ametlikult esmaspäeval tööle hakkab.

Ja nagu näete, siis mu lillat juuksevärvi pole üldse näha =(

Ma peaksin kohe kindlasti oma blogi tihedamalt kirjutama, sest muidu ma unustan kõik ära. Aga üritame siis otsast alustada ehk nädala algusest. Esmaspäeva õhtul saabus noortevahetus – Prantsusmaa, Horvaatia ja Saksamaa noored, needsamad kellega ma nädala Strasbourgis veetsin. Lisaks mõned noored, kes Prantsusmaal polnud aga oktoobris Horvaatias olid olnud. Kuna nad tulid vägagi õhtu poole, olin ma sunnitud Blossini jääma. Võib-olla jään laupäeva või reede õhtul ka, aga mitte rohkem. Esiteks ei viitsinud ma oma asju jälle kokku pakkida, teiseks magan ma kodus paremini ja kolmandaks on see Malini viimane nädal ning kuna päeval on mul seminarirahvas, siis teda nagunii ei näe.

Teisipäeval läksin ma kella poole kümneks seminariruumi ja – kõik olid juba pool tundi seal olnud. Tuli välja, et seminari algusaeg on kell üheksa, mitte kell pool kümme nagu seminari ajaplaanis kirjas on. Nohjah, ega mulle polegi ju vaja öelda. Natukene lobisemist igal teemal ning seejärel suundusime Berliini poole, kus meie esimeseks külastuspaigaks sai endine KGB ja Stasi vangla.

Kui kõigepealt kuulus hoone Nõukogude Liidu salapolitseile, siis 1945. aastal võttis kuus aastat vana hoone üle Stasi ning selle ametlikuks nimeks sai “Special Camp No. 3”. Kasutusaja jooksul oli see vahepeatuseks umbes 20 000 inimesele, kuid lisaks transportimisele, hoiti, kuulati üle ja piinati seal ka avange. Arvatakse, et umbes 3000 inimest võis hukkuda selle ajaperioodi jooksul. 
Sellisesse kambrisse pidi mahtuma minimaalselt 12 meest (või naist) ja üks ämber, mis oli wc-poti eest. Aknaid seal polnud, süüa toodi suvalistel aegadel ja seega polnud vangis olijatel mõne nädala möödudes aimugi, kaua nad seal olnud on. Valguseallikaks oli üks pirn, mis põles nii päeval kui ööl ning pidevalt kontrolliti ka seda, kas vangid teevad, mis neil lubatud on. Eraldi riideid ei saanud, olid nendega millega sisse tulid, isegi kui vangistus kestis kauem kui pool aastat Kui Stasi hoone üle võttis, ehitati juure uus osa ja vangid said üksikkambri madratsi, kraanikausi, laua, tooli ja wc-potiga. Lisaks sellele oli neile kindlustatud mingine arstiabi ja hea toit. Parem? Noh…. kellegagi rääkida polnud, kirju ei saanud saata, raamatuid said lugeda siis kui sinu ülekuulaja eri loa andis. Ühtegi teist vangi isegi ei näinud, koputamise teel suhelda ei võinud…. Kohtuda sai ainult oma ülekuulajaga (kelle määramine ja sobitamine vastava vangiga oli vägagi täpne), kes siis võis sulle anda kodust tulnud kirjad või loa raamatuid lugeda. Või mõlemad… Näiteks saad kätte kauaoodatud kirja, kus on naise poolt saadetud lahutuspaberid. Ja siis saad loa raamatuid lugeda – armastusromaane. Võis aga juhtuda ka nii, et ülekuulaja teatab: “Ma vaatan, et sa oled kolm korda viimase nädala jooksul reegleid rikkunud, sa pole maganud õiges magamisasendis. Ma tahaksin väga neid kirju anda aga kui sa reegleid ei järgi, pole miskit teha… Näeme kuue nädala pärast, vaatame kuidas siis asjalood on.” Seejärel paneb ta kirjad tagasi ära ja vang viiakse kongi. Kuueks nädalaks, üksinda, kedagi nägemata… Ehk siis Stasi tegi rohkem psüühilist mõjutustööd, kui füüsilist mida rakendati enne kui Stasi asjad üle võttis.

Nüüd aga ülesanne. Kes arvab ära, mis otstarve on sellel seinal oleval juhtmel? Olgu öeldud, et juhe oli terves hoones seinte peal, ehk siis ikka päris olulise tähendusega… Vanglast on mul veel rohkem infot ka piltide näol, aga ma ei taha teid päris üle koormata. Kellel on rohkem huvi teadmisi saada, võib mulle mainida ja saan pilte saata (tegin pilti ka tekstikatketest, mida on üpris huvitav lugeda). Aga jah, üks väga hea külg noortevahetuses osalemises ongi selline muuseumites käimine. Ise poleks ma kunagi vist sinna jõudnud.

Seejärel pidime oma grupiga Berliini peal ülesannet lahendama. Meie teemaks oli: „Migratsioon ja multikultuursus“. Muidugi suunati meid Türgi kvartalisse. Kuna ilm oli külm ja kõht tühi, läksime kebabit sööma ja nüüd võin ausalt öelda, et ma ei saa aru mida selles leitakse. Okei, salat ja puha aga liha on seal niii näruselt vähe. Muidu on täitsa söödav. Kuna söögikoha omanik oli ka immigrant, siis küsitlesime kohe teda ja tuli välja, et ta on türklane, kes tuli 30aastat tagasi Saksamaale õppima aga siis abiellus siin, sai lapsed ja jäigi elama. Samas, kui lapsed on kooli lõpetanud, plaanib ta ikkagi tagasi Türki minna. Väga meeldiva mulje jättis ja lubas endast pilti ka teha. Kohe söögikoha kõrval oli raamatukogu, kus siis mitmed noored ja lapsed õppisid või muudmoodi aega veetsid. Raamatuid oli seal nii türgikeelseid kui ka saksakeelseid, ehk siis jälle üks viis, kuidas sisserännanutel aidata ühiskonda sulanduda.

Kui olime hulga flaiereid kokku korjanud ja mingi materjali neljapäevase esitluse tarbeks suundusime tagasi Alexanderplatzile. Teised kolm minu rühmast läksid šoppama ja ma üritasin leida juuksurit, kellel oleks vaba aega. Kolmes kohast käisin läbi ning siis andsin alla ja läksin ostsin hoopis uued teksad.Uuesti kokku saades võtsime suuna Itaalia restorani peale, millest ma peaaegu mööda kõndisime. See oli suhteliselt hiiglaslik koht, aga toidud olid väga head. Hindadest ma ei tea midagi, noortevahetus ju ehk põhimõtteliselt kõik on tasuta. Kõigepealt saime pizzat, seejärel pastat mingi kastmega ja viimaks jõudis magustoit. Magustoidu taldrikud visati meile põhimõtteliselt lauale, sest üks hetk avastas Jana (või kes iganes), et meil on kiire-kiire-kiire. Kugistasime kombinatsiooni tiramisust, šokolaadivahust ja millest iganes veel alla ning panime metroo poole jooksu. Minu meelest on see suhteliselt ajuvaba juhtum, et ajaliselt nii mööda pannakse… Aga noh, mis teha. Rongist jäime muidugi maha selle venitamise tulemusel… Natukene sekeldamist ja siis avanes võimalus hoopis S bahniga Königs-Wusterhausenisse minna. Tjah, pikk loksumine, nii et ma olin ikka enam kui happy kui viimaks koju sisse vajusin.

Kuna ma olen unine ja mul on esmaspäevast saati kiire kiire olnud ja kuna fotoka mälukaart on katki  (saan ainult juhtme abil pilte transportida), siis ma pikka postitust ei pane, vaid kirjutan natukene, mida võib oodata:

• Blossinis hakkavad asjad muutuma. Just see vabatahtliku osa, sest Malini final report on ikka päris mõjuv olnud. Kui enne polnud mingit suhtlemist, siis nüüd pakuti juba mulle Berliinis öömaja, kui mul vaja peaks minema =)
• Mul on nädala pikkune seminar sama rahvaga, kellega Strasbourgis olin.
• Ma käisin Poolas.
• Malin läheb esmaspäeval ära. Bääähäääähäääähääääää!

Vahepeal on vaja natukene seminariruume kaunistada ja nohjah, mina saan kõik joonistamisülesanded. Mul pole joonistamise vastu midagi, aga kui mulle antakse ette Horvaatia lipp, no siis võtab ikka pead kratsima küll. Võrrelge siis mustandit: alumised on Prantsusmaa ja Saksamaa lipud ning see ülemine on Horvaatia oma. On ikka väike erinevus sees ka. Aga reaalselt kukkus selline pilt välja: 

Malin oli juuksuri rollis ja mina olin kliendi rollis. Kõigepealt värvisime temal paar salku lillaks ja siis minul terve pea lillaks. Malinil jäi see jumala hästi peale ja minul… Noh, mul on lisaks lillale endiselt ka punakat ja pruunikat tooni näha. Siis mängisime natuke veel juuksurit ja Malin tegi end pisut blondimaks. Ja et asi ikka päris juuksurimoodi oleks, siis võttis Malin käärid kätte ja kärpis mul tukka ka 🙂 Blondidest salkudest ma loobusin, sest ma ei viitsinud uuesti pead pesta. Ma nüüd lasen teil paar päeva piinelda ja jubedaid pilte ette kujutada ning siis panen reaalse pildi ka üles.

Alati ei juhtu see, mida ootad või mida ette kujutad. Maliniga üks kord rääkisime ja saime aru, et meie ootused EVSist olid natuke teistsugused kui päriselt juhtunud on. Mina sain põhilised ootused osapooltevahelisest lepingust ja seetõttu võtsingi oma lepingu ette, et vaadata palju vastab kirjutatu reaalsusele. Muidugi ei tõlgi ma tervet lepingut siia ümber, valitud palad ikka.

Vastuvõtva organisatsiooni kohustused:
seminaridele registreerumine, Saksamaale saabumine ja lahkumine, vabatahtliku aitamine kohalikku ellu sisse-elamisel, mentori toetus, keelekursus, kriisiolukordade lahendamine, lõpureport.

Seminaride ja Saksamaale saabumise ning lahkumise üle pole mul midagi kurta. Kõik on siiani mugavalt läinud ja on arvestatud minu soovidega. Lõpuraportit pole me veel näinud, aga nähes kuidas Malin sellega mässab, siis ma saan ainult loota, et mul läheb kiiremini. Asi mida aga pole üldse täidetud on kohaliku eluga integreerumine. Jah, me teame kus on pood ja kus on postkontor, aga ühegi kohalikuga me tutvunud pole. Pole ka meile vihjatud, kus Friedersdorfi noored kokku võiksid saada (kuigi Friedrich vist lausa töötab ühes noortekeskuses poole kohaga) või kasvõi noored Königs-Wusterhausenis või Storkowis. Kriisiolukordades (AXA!) olen ma rohkem abi saanud oma saatvalt organisatsioonilt.

Vabatahtliku tööülesanded:
Vaba õhu tegevused noortega, töö rezeptionis(tervitamine, ala näitamine) ja köögis(nõude pesemine, söökide serveerimine), rahvusvahelise ürituse organiseerimine ja kuidas sedaläbi viia, kanuumatka ja ronimise läbiviimine, kontoritöö, inimeste transport minibussiga, teiste töötajate aitamine Funsport Halle’is ja pubis. Vabatahtlikud on oodatud osa võtma ka Blossini eriüritustelt (spordipäev, lihavõttetuli, jõulupidu).

Erinevate ülesannete rohkus on just see, mis mind projekti juures võlus. Aga vaatame nüüd asja reaalselt ja kõige pealt positiivselt: rezeptionis oleme mitu korda olnud, erinevate noorterühmadega projektid (Juleica, Prantsusmaa, noortevahetus), ronimiskursused, kontoritöö ja eriüritused (jõulupidu, millel ma Potsdami kasuks otsustasin) on kõik olemas. Aga nüüd… tegelikult on need suhteliselt ühekülgsed olnud. Ma ei ole õppinud kuidas valmistada ja läbi viia rahvusvahelist projekti, sest ma olen seal olnud pigem osalejana kui ühena juhtidest. Muidugi, ma ei taha olla see kõige suurem Boss, aga mulle oleks kasulik ka ettevalmistaval tööl osaleda. Kööki pole me jõudnud ja ka minibussiga ei sõida, sest selleks tuleb siin olla 21aastane. Kahju, et nad tähele ei pannud, et ma olen 18aastane. Ka ei ole olnud teiste töötajate pubis või Funsport Halle’s aitamist, millest on ka kahju. Kanuumatkade vähesuse üle ma ei vingu, sest augustikuu olin ma keelekursusel, korra käisin seal ja no kes see ikka tuleb keset talve siia kanuutama. Muidugi on mul olnud ka tööülesandeid, mida lepingus ei mainitud (voodite tegemine, Blossini ümbruse koristamine, suvel algab ka paatide puhastamine, filmimine) aga see on minu jaoks pigem positiivne.

Tööaeg:
Nädalas 30-35 tundi viiel päeval, iga nädal kaks päeva vabad ja iga kuu kaks puhkusepäeva.

Kõik korras, pole midagi kurta. Päevad on vahepeal pikemad, aga see on meie enda valik tulla ja minna Patrickuga, mitte bussi või jalgrattaga.

Elukoht:
Vabatahtlikud elavad ühes korteris Friedersdorfis, kus tuleb jagada kööki ja vannituba aga magamistuba on kõigil eraldi. Kõik elukoha kulud tasub vastuvõttev organisatsioon.

Ka siin on põhimõtteliselt kõik korras. Korter on mõnus, maja raputama panevate autodega olen ma ära harjunud ja ruumi on piisavalt. Ainus probleem on ehk see, et vahepeal teevad hiired külaskäike, häälte järgi elab katusel öösiti aktiivne tiiger ja hilisõhtuti vannitoas olles võib kuulda, et keegi üritab seina sisse elukohta teha. Seda looma, kes sinna üritab kolida, pole me veel välja mõelnud.

Riskide vähendamine ja turvalisus:
Vabatahtliku informeeritakse sellest, mida teha siis, kui tuleb mingi ohuolukord, vabatahtlikud saavad ka hädavajalikud telefoninumbrid (politsei, tuletõrje, haigla, apteek) ja mentori ning tiimi kontaktandmed.Noh, ma tean Jana numbrit ja enamikke e-maile. Kas see katab kõik loetletud asjad?

Laupäeval kell 14.59 väljus rong Friedersdorfist, pühapäeval paar minutit peale üheksat vajusin koju ja otse voodisse. Oli alles õhtu. Aga alustame algusest. Berliini jõudes läksime esimesena Dunkin Donuts’isse, et mõned sõõrikud ära süüa ja aega parajaks teha, sest teised ei olnud nii väga täpsed, et kella poole viieks kohale jõuda, nagu kokku lepitud. Kui nad aga tasapisi kohale tiksusid, avastas Malin, et lisaks Alice’ile ja Betinale Potsdamist on kohal ka suur ports inimesi tema seminaridelt. Ehk siis kõik teadsid peaaegu kõiki.

Nii varajane Berliini mineks sai teoks, sest meid ootas Twilight Tour ehk Videviku tuur. Need kõik, kes arvavad et tegemist on Bella ja Edwardi jälgedes käimise ja vampiirina mööda Berliini jooksmisega – te peate pettuma. Tegemist on tuuriga, mis algab lihtsalt videvikus ja millel seetõttu on ka sama nimi maailma vallutanud hullusega. Giidi nime ma muidugi ei mäleta, nagu alati. Vanuse ja välimuse poolest oleks talle pakkunud, et ta on ca 20 aastane skvottides elav tegelinski. Päriselt oli ta 31 aastane ülikooliharidusega freelancer filmitoimetaja, fotograaf ja oma firma omanik, kes pärit üldse Londonist. Tuure teeb ta lihtsalt huvi pärast.

Esimeseks suundusime mahajäetud tapamajja. Muidugi pole sinnaminemine just legaalne ja kuna meid oli topelt (12 inimest 6 asemel), ei olnud me just väga nähtamatud. Küll aga tegi giid meile paar reeglit selgeks: turvamehed meid puudutada ei või, ehk kui keegi peaks tulema, siis jalutame lihtsalt edasi (soovitavalt väljapääsu suunas) ja ei pane saksakeelset räuskamist tähele, tuleb vaadata enda jalge ette ja mitte astuda kahtlastele aladele, katusel ei tohi vasakule minna, ääre lähedale ka mitte. Kuna oli videvik, siis väljast ma eriti pilti ei saanud aga see oli suuur, väga suur. Ja Berliinis pidi selliseid hooneid kümneid, kui mitte sadu olema. Mingit mõtet pole neid ka maha lammutada, sest vaba maad on piisavalt ning kui arendajal on valikud a) osta vana mahajäetud hiiglaslik hoone, kuluta raha mahalammutamisele ja seejärel millegi uue ehitamisele b) leia tühi maalapp ja ehita täis. Tõenäoliselt valitakse teine variant ja niimoodi need hooned tekivad… Ma võin küllatulijaid vaatama ka viia, aga sisse eriti ilma giidita ronida ei tahaks, sest seal on väga lihtne ära eksida. Eriti siis, kui on pime ja ainsaks valguseallikaks on digika/mobiili ekraanid… Midagi väga erilist me seal ei teinudki. Lihtsalt kolasime katusele, imetlesime vaadet ja siis mõningate ekslemistega tagasi alla. Tee peal saime näha mõnda päris vapustavat grafititeost ja ka grafitikunstnikke endeid, kes giidile päris paraja ehmatuse suutsid tekitada. Kuigi hoone on vähemalt 15 aastat tühi olnud, oli seal siiski veel näiteks loomakaal ja suured metallist külmkapid ja mingi tundmatu klaasist asi, mille keegi meie rühmast kogemata katki tegi ja mis kõigil paraja ehmatuse tekitas, sest vaikses hoones tunduvad kõik raksud ja klirinad umbes 10 korda võimsamad. Aga jällegi, suures pimedas mahajäetud majas kolamise tunnet ei ole nii lihtne sõnadesse panna, tuleb ise kogeda. Pildid on ka kehvalaadsed, sest polnud just eriti võimalusi valida kuidas pildistada, kui nägid endast mõne meetri kaugusele.

Sealt ära tulles pidanuks meil olema veel kaks kohta, mida külastada aga kuna raudteejaamas tehti remonti siis tjah… kiire peatustevahetamise asemel pidime me trammiga sõitma ja seejärel väga palju kõndima, et jõuda Peruu kunstniku stuudiosse. Mõned hakkasid virisema, et ei näinud nii palju kui tahtsid aga ma ei tea, ma olen küll rahul. Ei satu ma ju tavaliselt sellisesse Berliini, mis on nagu Tallinna Lasnamäe ja ilma selle jalutuskäiguta poleks ma teada saanud suurima Vene supermarketi asukohta (äkki on seal kohukesi!) või seda, et lääne-Berliinis tramme ei ole või põhjuseid teatud grafitite taga. Ehk siis täpselt üks selline alternatiivne tuur, kus ei ole bussiga sihtkoha ette sõitmist, 5 min väljas, tagasi bussi ja siis edasi…

Peruu kunstniku stuudio järjekordses hüljatud hoones(vana õlletehas) oli jällegi üks huvitav kogemus. Viimasel korrusel asunud teostest oleks tahtnud selle paadi kohe ära osta ja kuskile panna aga ma arvan, et selle hind oleks mu kõõksuma pannud. Need figuurid meenutasid mulle natuke animet „Printsess Mononoket“, aga ma ei tea kas see oli taotuslik või juhuslik tulemus. All keldrikorrusel, läbi kolaga katud ruumi ja pooleldi avatud ukse, jõudsime veel ühe kunstniku galeriisse. See mulle nüüd eriti muljet ei avaldanud… Ei suuda ma kunsti näha selles, et kokku on kuhjatud asjad alates varesetopisest ja lõpetades pisikese plastist sõdurimudeliga ning see kõik siis küünlavaha ja värviga üle valatud. Eem… jah…

Viimase asjana viis giid meid Tachelesi, seal jätsime temaga hüvasti ning olimegi omapead. Tacheles on nüüd omaette stoori. See on (jälle) mahajäetud hoone, mis on asustatud põhiliselt loominguliste inimeste poolt. Siseõues saab näha metallitööd ja selliseid suuremaid teoseid, sees on klubi, kohvik, vabalava ja palju erinevate kunstnike galeriisid. Peamiselt siis küll maalid, aga oli väga palju ka omapäraseid ehteid, mõned raamatud ja väiksemad kujukesed. Selliseid seinu, nagu seal ei saa mõne päeva jooksul ja seepärast ongi metsikult kahju, et üsna varsti kogu see omanäolisus suure tõenäosusega kaob. 12. aprillil pannakse Tacheles oksjonile. Kui sul on 230 miljonit eurot (vist oli selline summa), võid saada ühe unikaalse hoone omanikuks. Kui aga ei ole… siis saab 99% tõenäosusega vaadata, kuidas sellest tehakse trendikas hotell või kaubanduskeskus.

Pärast Itaalia restoranis söömist otsustasime viimaks kuskil peopaigas maanduda. Kõigepealt läksime klubisse, mis ideeliselt tundus väga hea aga kohale jõudes avastasime, et see on nii jubedalt täis, et saaks ainult külg külje kõrval seista ja õõtsuda. Natuke aega arutamist hiljem jõudsime lõpuks Türgi kvartalisse ja klubisse So36. Käele löödi kukega tempel ja sees olimegi. Ja sees avastasime, et seal saab tantsida, juua, istuda ning seda kõike teha… rulluiskudel! Mõned lasid seal selliseid piruette ja samme, et ei saa arugi et need imelikud kaherealised rullikad all ja teised koperdasid täiega. Malini ja Mayaga tahtsime ka proovida, kuidas hakkama saame aga õnneks/kahjuks me nii kaugele ei jõudnud. Kui olime oma viisteist minutit rulluisujärjekorras passinud ja saba ei liikunud meetritki, siis andsime alla, tellisime uue Jägercola ja tantsisime ilma rullikateta. Mingi hetk viskas aga siiski ka seal üle ja meiegi rahvas hakkas tasapisi laiali ära vajuma. Osad läksid Potsdami magama, teised oma koju ja Warschaueri raudteejaama jõudes olime vist kuuekesi. Seal toimus viimane lahknemine ja jällegi läksid osad koju. Linna peale jäid vaid neli vaprat: Malin, mina, Enes ja Taani tüdruk, kelle nime ma ei mäleta. Raudteejaamas seistes oli meil valida kolme klubi vahelt ning valik langes viimaks uuesti Buschile, sest see oli odavaim (5 €) ja teadsime, et vähemalt on seal normaalne muusika ning saab tantsida.

Kella kolmest kella kuueni olime seal. Lahkudes jätsime veel Enesi ja Taani tüdruku sinna ning suundusime ise Hauptbahnhofi poole. Malin kadestas minu oskust magama jääda, sest tema oli ka unine aga ta magama ei suutnud jääda. Mina aga suudan niimoodi magama jääda, et ma istun maha, mõtlen ilusaid mõtteid ja minuti möödudes magan. Eriti sai seda rakendada rongides ja Hauptbahnhofi McDonaldis pärast hommikusöögi söömist. Pärast perroonidel külmetamist ja lubamist „enne suve ei tee sellist peoõhtut“ jõudsimegi viimaks 9 paiku koju… Riided viskasime põrandale, pugesime põhku ja enne kolmveerand kolme ei tõusnud. Aga ärge muretsege, niipea sellist 16tunnist Berliini ma vist ei tee. Rahakotis on nüüd päris paras auk.

• Nädala alguses tabas mind jälle imelik ühepäevane haigus. Eelmine kord oli mul süda nii paha, et süüa ka ei saanud. Nüüd aga hakkas õhtul kurk niimoodi valutama, et oli tunne nagu mandlid oleksid tagasi kasvanud ja kõik vahepeal tegemata jäänud haigused korraga ametisse toonud. Hakkasin aga oma põdrasamblateed lürpima ja olin jumala kindel, et hommikul ainult ägisen voodis. Nii jube õnneks polnud, aga piisavalt jube et mitte tööle minna. Malin jäi ka solidaarsusest minuga koju ning saime ühe toreda vaba päeva. Käisin poes küüslauku ostmas, võtsin peavalutablette ja päev hiljem meenutab ootamatut kurguvalu ainult tugev nohu, mida ka tegelikult mul kunagi pole.
• Malin läheb varsti ära ja jube on siia korteri üksi jääda. Mingi Prantsuse tüdruk (Ann’i asemik) peaks küll tulema paariks nädalaks, aga suurema osa ajast, mis ma siin veel veedan peaksin üksi olema. Miks jube? Noh, täna avastasin keset mängimist, et hiir jalutab jälle külmkapi peal. Röögatus ja ta kadus ning Malin tuli kööki. Lõks üles pandud naasime oma tegevuste juurde ja olime kindlad, et ega midagi ei juhtu. Eelmine kord ei saanud kedagi kätte. Natuke hiljem käis jõle plaksatus ning seisimegi Maliniga vastamisi, kumbki ei tahtnud vaadata, mis lõksus on. Lõpuks kahekesi vaatasime – märg plekk oli ainult. Tjah, lõks uuesti valmis ja üles. Eks näeb mis homme ees ootab. Aga hiired pole tegelikult siin nii jubedad. Jubedam on hoopis see, et igasugused elukad kolavad meil katuse peal ja täna kukkus midagi katusel alla või peale aga hea kolakas käis küll. Ma arvasin, et mu ühe hinge peal seisev kapiuks kukkus eest ära aga ei, see veel seisab.
• Üks päev poest koju tulles piilusin postkasti, sest teadsin, et kiri peaks tulema ja seal see oligi! Süda hüppas kohe sees. Aga alumised naabrid, kellel on postkastivõti ei olnud postkasti veel avanud. Noh, siis ootasime ja ootasime. Vahepeal käisin kahvliga ja puulabidaga postkasti kallal, et kiri kätte saada. Malin näitas taskulambiga valgust, aga ei miskit… kui ma juba mööda korterit ootusärevusest ringi traavisin et “millal nad ometi oma postkasti avavad ja lehed ära võtavad”, soovitas Malin lihtsalt küsima minna. Natuke veel traavimist ja läksin siis häbeliku näoga uurima, et ehk nad saaksid postkasti lahti teha – pool üheksa õhtul jõudsin sinnamaani =D Postkast tehti lahti ja voilà, kaks kirja! Malin kirjutas pettunult oma Facebooki lehele, et tema korterikaaslane saab koguaeg kirju aga tema ei saa. Selle peale küsiti tema aadressi ja nüüd ehk tuleb mõni kiri veel.
• Jana oli ära, Patrick läks seminarile ja Ann oli ära ja meie tööpäev nägi vahepeal välja selline: 11.05 bussiga tööle, otse lõunat sööma, “töö” tegemine ja 16.42 bussiga koju. Täna oli huvitavam päev. Kuna Blossini rahval oli kesknädala koosolek (jumal tänatud, me ei pea seal osalema), topiti üks meist Rezeptioni. Õnneks osutus selleks Malin, sest ma pidin juba Jana käekirja dešifreerima ning protokolli arvutisse kirjutama. See ei tähenda, et ma oleks saanud ainult sellele keskenduma… Malin nimelt ei tohtinud lauast lahkuda ja mina sain siis Blossinis joosta ning Jensi otsida (sest ta oli kokkusaamise ära unustanud), siis ma sain veel joosta ja veoautojuhile tõkkepuu lahti teha, siis ma sain Weissenbergi seminariruumi helistada ja küsida, et miks keegi mensas pole, kuhu veoautojuht minema peab. Ja siis ma istusin ise lauda ning Malin pidi kolmes rahvast täis toas kaamerad üles seadma. Mina pidin samal ajal kutidele kinnitama, et ma ei saa raha vahetada ja tulgu nad tunni aja pärast tagasi ja sain telefonile vastata ja sama kinnitada, et tulgu tunni aja pärast tagasi ja ohjah, vähemalt oli tegus päev.
• Potsdami rahvaga pole ka suhelnud. Mingi paar nädalat tagasi (mul on ajaarvamine sassis) küsis Lolita, et kas me ka peole tuleme. Meil oli siis “Pidu???” Nohjah, pidu Potsdamis. Ei tea miks meid ei kutsutud, ei vaevu oma pead vaevama ka. See laupäev saame küll nendega kokku aga ma plaanin Berliini elanike hulgast tutvusi leida, kellega peol käia. Berliin on lähemal, et koju sõita xD
• Homme saate ehk akvaariumi pildid ka, kui mul aega on (jälle 9st 16ni filmimine). Mälukaart endiselt keeldub arvutiga koostööd tegemast aga juhtme abil saan teda sundida. Muahahahhaa.

Külastuskäik algas juba pool nädalat ette, kui ma hakkasin Malinit veenma, et ta minuga Berliini tuleks. Algul ajas ta sõrad vastu, sest ta korjab iPhone4 jaoks raha (kolmas telefon, mille Saksamaal olles ostab) ja ei saa kulutada. Lõpuks jõudis ta siiski arusaamisele, et tal oleks mõtekam Norras osta ja oma viimaseid nädalaid Saksamaal nautida ning et ta tahab juukseid ka lõigata ja värvida ja seega jäi ta nõusse. Berliini poole sõites ei teadnud me veel ainult kas läheme loomaaeda või akvaariumi. Selle asemel pöörasime tähelepanu hokifännidele, keda oli lihtsalt metsikult! Kahel Berliini meeskonnal oli nähtavasti mäng. Meie teadsime ainult Berlin Eisbärenit värvide ja logode järgi ja nende vastane oli siis punaste värvidega Union or midagi… Nii hullud me polnud, et Olümpiastaadionile roniksime, kus vist mäng toimus. Oma fänni ja imestamislaksu saime juba Alexanderplatzil kätte. Suur plats täis punast kandvaid ja punaste lippudega vehkivaid inimesi, kes trammitee ka juba kinni panid. Politseikoerad, politseinikud kellel olid kiivrid ja nuiad käes, mitu tavalist politseiautot ja paar, millel oli klaas võredega kaotud. Selline mulje jäi küll, et kohe kohe algab suur mäss. Raudteejaamades sai ka neid piisavalt näha ja mõndade valjemate fännidega jutustamas. Õnneks jäi Berliin siiski püsti ja kõige jubedam oli tagasi koju sõites rongis nende laulmise kuulamine.

Malini blondid triibud ja lõikus läksid maksma 41 eurot. Kohutavalt kallis ju! Tal peaaegu poisipea ka.Ma ei taha mõeldagi palju mul raha läheb, kui ma juuksurisse lõpuks end vean. Loomaaia poole sõites mõtlesime vahepeal, et võiks hoopis loomi vaatama minna, mitte akvaariumisse. Aga kui tuul meid tee pealt ära üritas puhuda, mõtlesime kiirelt ringi ja läksime akvaariumi sissepääsu poole. Pilet oli mulle 10€ ja Malinile 13€ sest ta oli oma EVSi kaardi koju unustanud. Esimesel korrusel oli valik kalasid. Neid tavalisi Läänemeres suplevaid kalasid ei olnud küll, meie nägime ainult eksootilisemaid alates klounkaladest ja lõpetades haidega. Huvitav oli küll muidugi aga mitte nii huvitav kui teisel korrusel – roomajate korrusel. Seal saab huvitavaid mänge mängida: “Mitu looma leiad” ja “Kes leiab esimesena puurielaniku”. Väikeses troopilises alas seistes, kus palmid ja muud rohelised puud olid, tuli üllatusena suht suur Shanghai igatsus peale. Mitte siis Shanghai kesklinn, vaid pigem sealne loomaaed ja botaanikaaed. Võib-olla on aga asi selles, et tahaks kuskil soojemas kohas vahelduseks olla, kus on päikest tihedamalt näha kui paar korda nädalas. Viimasel korrusel putukate juures sai ka sama mängu mängida ja seal oli tunduvalt raskem, sest kui madu on ikka voolikas siis seal otsustasid osad putukad lehe moodi olla või oksarao moodi ja sai piisavalt silmad punnis vaadatud, kus nüüd nad end peidavad.

Paar tundi vist olime seal ja siis otsustasime ära tulla. Tee peal Alexanderplatzi (sest iga kord Berliinis käies tuleb Alexat ju külastada) saime veel ühe vanahärra kaabu kinni püüda, mis suure tuulega tal peast lendas ja täpselt vastu minu jalgu. Ahjaa, käisime ka mingilt turult läbi, kus jällegi kõike alates baaripukkidest ja lõpetades linnutopistega. Meie sobrasime peamiselt ehete karpides ja leidsin päris mitu huvitavat sõrmust, mis siiski ostmist väärt polnud. Raha raiskasime hoopis Alexanderplatzil: üks kena sinine pluus New Yorkerist ja üks kena must pluus Elbenwaldist(keep sai ka seal kiidusõnu =P). Siis oli rahakott juba suhteliselt tühi…  Ja niimoodi saigi meie järjekordne Berliinis käik läbi. Loomaaeda plaanin vist ülejärgmine nädal uuesti minna, kui ilm sobiv ja muid plaane pole.

Pilte saan siis lisada, kui ma kuidagi need mälukaardilt kätte saan. Mu arvuti ja fotoka mälukaart on tülis hetkel -.-

Pärast seda, kui Patrick ostis mingi netijuhtmejagaja (jaja, mis iganes selle pärisnimi pole) on meil kõigil kolmel samal ajal internet. Arvake ära, kes sai kõige rohkem pähe, kui nett jälle aeglane oli… Muidugi mina, sest mina ju mängin WoWi. Nohjah, ma ei tea mitu korda ma seda neile seletasin ja seletasin, et minu WoW mõjutab vähem kui Malini videode vaatamine või mida iganes. Lõpuks jäid siis vait ja nüüd täna Malin alustas uuesti (kui mul isegi mängu lahti polnud…). Donka abiga võtsin siis Malini arvuti ette ja lõpuks ajutiste failide kaustani jõudnud (norrakeelne arvuti, jabadabaduu) oli Malin piisavalt šokeeritud, nähes palju tal seda rämpsu õigupoolest oli. Ma loodan nüüd, et see teema on vähemalt kaetud ja enam ei tule keegi mind süüdistama, et nett on aeglane, sest ma tirin mängu pilti netist alla… Ühe programmi tõmbasin ka Malinile, mis ta arvutit puhastab. Kui selle tööle panin, siis Malin istus ja vaatas: “See on nii veider, et üks programm saab mu arvutis kõike teha.” Seejärel sain kiita, et nii tore, et kontoris ikka mingi arvutinohik on, sest ise prügikasti ei osata ju tühjendada. Päriselt ma ei ole üldse nii suur arvutitark, ma lihtsalt karjun alati appi ja siis saan tasapisi ka targemaks.

Ahjaa, täna tulime me tööle 3h hiljem. Keegi ei küsinud, keegi ei pannud tähele… Mugav…