Aasta EVS-i Saksamaal

Mulle meeldib mu armas valge ja lillakas kaamera, millega ma saan ka vee all pildistada ja mis pole siiani katki läinud kuigi mul on kaamera varsti pea aasta olemas. Aga mälukaart ei meeldi mulle üldse, selline vastik ja paha. Miks? Noh, kohe räägin miks. Mingi aeg mitu setu kuud tagasi läks mu mälukaardi üks nurk katki. Murdus niimoodi paar millimeetrit plastikut lahti. Selle tulemusena ei toimi mälukaart enam läpaka kaardilugejas aga kuna digika sees toimis väga kenasti, siis ma erilist probleemi ei näinud. Pildid sain ma kätte juhtme abil. Nüüd aga kui see juhe a) Eestisse sõitis b) hiired on urgu vedanud c) on jumal teab kus, tuli mul leida uus variant piltide kättesaamiseks. Mõtlesin lihtsalt – ostan uue mälukaardi, kopeerin pildid digika mälule (kasvõi ükshaaval) ja siis uuele mälukaardile, uus mälukaart arvutisse ja voila! Siis oleks mul ideeliselt kaks mälukaarti.

Läksin poodi, ostsin uue mälukaardi (5€), läksin sööma ja tahtsin mälukaarti ära vahetada. Aga – see ei läinud sisse. Proovisin. Proovisin. Proovisin. Läksin tagasi Media Marketisse. Kutt seal proovis ja proovis ja proovis. Ning ei, kaart ei ole liiga suur või midagi. See on täpselt sama suur kui suur on mu vana kaart. Igaljuhul, esimene kutt jõudis järelduseni et see tükk, mis vanast mälukaardist lahti murdus, on jäänud digikasse ja häirib uue mälukaardi sissepanekut. Tema seda ise puhumise ja koputamise teel välja ei saanud ja saatis mu kaks korrust kõrgemale. Seal ka kutt uuris ja puuris. Võttis taskulambi, võttis mingid imelikud metallist orad ja torkis ja näperdas mälukaardi pesa sisemust. Kaks väikest tükikest kukkusid välja ka =) Aga lõpuks andis ta alla, otsis mulle Pentaxi esinduse aadressi ja soovitas sinna minna.

Sõitsin siis U-bahniga Pankowi, jalutasin natuke ja jõudsin esindusse. Seal sain pool tundi oodata, vahepeal rääkida ja siis tuli “diagnoos”. Vana mälukaardi küljest tulnud tükike oli tõesti kinni jäänud. Ja mitte niisama, vaid mingi pisut tähtsama asja peale, mille nime ma ei mäleta. Ja see kinnijäänud miniatuurne tükk segab uue kaardi sissepanekut ja ka ilma kaardita pildistamist. Kuidas see tükike välja võtta? Digikas remonti anda. Palju remont maksab? 130 €. SADA KOLMKÜMMEND eurot. Nohjah, kerge kõõks. Samas öeldi, et kui ma leiaksin oma garantiikviitungi, siis saaks tasuta. Aga jah, minu variandid on järgmised:
a) maksan 130 eurot(umbes), lasen tükikese välja võtta ja elan lõbusalt edasi (seda varianti ma 99,99% kindlusega ei kasuta, sest mul pole sellist summat)
b) leian garantiitšeki(või Eestis kodus leitakse), ei maksa 130 eurot, lasen tükikese välja võtta ja elan lõbusalt edasi
c) saan juhtme mis on kas hiireurus või Eestis(või leian kuskilt siit. Täna öeldi mulle Alexas, et neil sobivat juhet pole) või ma ei tea kus ning laen ka edaspidi pilte juhtme abil arvutisse.

Kõige ideaalsem variant oleks teine. Esinduse järgi on mul 1 aastane garantii, nii et kui ainult selle pagana tšeki leiaks… Sest on ju võimalus, et mingi hetk hakkab seal lebotav plasttükike ka muud digika tööd häirima ning siis peaksin ma ikkagi parandusse viima(ning rohkem maksma). Aga jah, selline pisike tükike suudab ikka paraja jama tekitada. Pilte ka muidugi seni ei saa, kuni üks kolmest variandist on ellu viidud.

Laupäeva hommikusöögiks on ideaalne kräsupeakook nagu väga edukalt tõestatud sai. Järgmine söögipaik oli alles Potsdamis vana tuuleveski juures, kus sai siis crepes süüa (Nutellaga ja singi ning ürdivõiga) ja esimest korda proovisin seda soolakringlit ka. Ma olen alati arvanud, et see on kõva aga tegelikult oli see täitsa pehme ning kavatsen nii mõnigi kord veel osta. Aga jah, mis seal tuuleveskit ikka kaua imetleda. Tee peal ??? lossi juurde, lisasime ühte küsitlusse ka Eesti ja kodumaise postiindeksi. Lossi sisse (kui suveniiripoode mitte arvestada) ei läinud aga säärase ilusa ilmaga pole nagu väga mõtet vist sees passida. Aed oli suhteliselt kena, piisavalt turiste ja kunagise valitseja kivist nimeplaadile oldi paar kartulit lisatud. Kaua me sealses aias aega ei veetnud. Istusime autosse ja sõitsime Cecielenhofi juurde. Vot see on minu meelest juba üks väga kena loss! Sellises võiks ise ka elada, kui see muidugi väiksem oleks. Seal õitses ka mingi puu jube suurte õitega. Mari kõnnib mööda: „Vastikult haiseb.“ Emps kõnnib mööda: „Ilusti lõhnab.“ Mina kõnnin mööda: „Millest te räägite?“ Ehk siis haistmismeele erinevused =D Cecilienhofi siseaias oli mingi söögipaik ka, aga sellest läksime suhteliselt mööda. Peaaegu olekski meie Potsdami päev sellega piirdunud aga lossi juurest eemale sõites seisatasime ühe hoone juures ja mind saadeti uurima mis või kes seal on. Tuli välja, et esimese hoone taga peidab end endine KGB vangla, mis praeguseks oli siis memoriaaliks tehtud. Kolm korda autost väljahüppamist ning sisseistumist ja seisimegi laua ees ja olime valmis ekskursiooniga liituma. Meie õnneks oli ringkäigule tulemas veel kaks sakslast, kes siis oskasid inglise keelt ja olid nõus sellega, et giid räägib inglise keeles. Muidu tulnuks saksa keelne jutt ja siis tõlge inglise keelde. Natuke tõlkimist tuli siiski küll. Ma sain vaikselt eesti keele tõlget teha =D

Maja oli samas seisukorras, nagu 1994. aastal kui nad hoone enda kätte said. Mõned uksed olid lisatud aga kapremonti ei ole siiani küll tehtud. Seetõttu ei saanud ka osades ruumides käia, sest oli oht et lagi võib pähe kukkuda. Või noh, tükid laest. Aastate jooksul käis sealt läbi paras hulk vange ja giid rääkis meile kolme nooruki loo. Kolm kutti otsustasid nimelt vene keele tunni asemel väljas jalgpalli mängida. Vene keele õpetaja kaebas aga sõjaväele ära ning sõdurid saadeti poisse otsima. Nende süüks oli siis võimu vastu protesteerimine (kui õigesti mäletan) ning kõik kolm noormeest mõisteti surma! Viimase võimalusena saatsid nad armuandmispalve otse Stalinile. Armu sai vaid kõige noorem, tol hetkel 15aastane noormees (praeguseks 81aastane ja elab Potsdamis). Tema kaks 16aastast sõpra lasti maha. Vot nii julmad olid asjalood.

Potsdamist sõitsime tagasi pealinna Berliini, kus käisime Potsdamer Platzi „tähtede tänaval“ ning seejärel Sushi expressis lõunat söömas. Algne plaan ühistranspordiga Alexanderplatzile jõuda asendus peale kõhutäit mugava autosõiduga. Ja mis muud sealkandis teha, kui muidugi Alexas shoppamas käia. Mina sain endale armsa ja lillelise kleidi H&Mist ning Mari pikad otsingud lõppesid uue kingapaariga (millele lisandus hiljem üks kleit). Aga ilm püsis endiselt ilus ja auto veel kord teise kohta parkinud, läksime jalutama. Sellel Berliini tänaval polnud ma veel käinud aga no aega on ja eks ma jõuan veel kord sinna uudistama minna. Jalutuskäik lõppes igaljuhul ühes õlleaias, kus siis iska soovitas toda roheliset õlle proovida. Tuli kelner, uurisin nime ja tellisin selle. Ning õppisin ka seda, et ei tasu silmadega inimestele otsa vaadata ja siis loetleda, mida tahame. Miks? Noh, ühele tavalise õlle asemel tuli tõenäoliselt seetõttu kaks tavalist õlle. Aga rohelist õlut tuli üks ja apelsinimahla ka ainult üks, täpselt nagu tellitud. Ja vot see roheline õlu oli heaaaaa! Üheksa kuud Saksamaal olnud ja leidsin õlle, mis kohe väga maitseb. Duff oli ka hea, aga mitte nii hea. Aga jah, nautke veel jalutamist, jäätsisesöömist ja sõitsimegi tagasi Friedersdorfi.

Ja siiiis jõudis kätte viimane päev. Hommikupoolik möödus muidugi asju pakkides. Ma saatsin osasd asjad juba koju ära (minu tanksaapad ja minu draakonipeegel =( niuks) ja vist üks juhe ronis ilma minu loata ka Eesti kotti. Mis seal ikka, neljapäeval lähen Berliini ja siis ostan uue juhtme, et pildid arvutisse saaks, sest mälukaart mu läppariga enam läbi ei saa. Ma pakkisin samal ajal oma Blossinisse kaasavõetava kola ka kokku ning olimegi valmis Blossini minema! Viskasin koti maha ja suundusime uuesti sadamakese juurde. Mida siis seekord teha? Natuke mõtlemist ning otsustasime mootorpaadi kasuks. Meie käsutusse anti 5PS paadike, millega siis järvele hulpima lubati. Mootorpaadi plussideks oli see, et sellega mahtus sildade alt läbi(purjekaga ei saanud) ning tänu mootorile oli loomulikum kiirem sõit kui kajakidega. Negatiivseteks külgedeks kujunes aga tuule ja veepritsmete kombinatsioon. Päikest sain seega ainult jalgadele ja kätele võtta, sest muud keha kaitses eelmainitu eest päästevest ja kui eriti tuuline oli, siis ka Blossini fliisjakk. Eksootika kohapealt nägime ühte huvitavat looma vees ujumas – madu! Mitte et see vist nii haruldane oleks, aga ma pole varem isiklikult ujuvat madu näinud. Tükk aega jälgisime, kuidas ta üritas kanalist välja saada aga siis jätsime ta rahule ning läksime oma teed. Loodetavasti sai ta ka kuidagi kuivale maale, sest ei usu et ta väga tundide kaupa jutti ujuda suudaks. Ja mida veel siis mootorpaadisõidu kohta? Väga palju polegi öelda. Sai nautida, lebotada ja hästi kahte tundi veeta. Tagasi maismaale jõudnult käisime veel Blossinis lõunat söömas ja oligi aeg Friedersdorfi naasta, et kaugel tulnud külalised saaksid koju naasta.

Niih.. ongi vist kõik. Pilte saab siis näha, kui ma uue juhtme endale muretsen ja rohkem muljeid saab siis, kui küsida.

Ma olin neli päeva Eestis. Või noh, osaliselt Eestis. Eesti toitu oli ja Eesti numbrimärgiga auto oli ja rohkem eestlasi, kui Friedersdorf tõenäoliselt näinud on. Lisaks minusugusele põliselanikule lisandusid ajutiselt siis veel kolm eestlast – emps, iska ja õde. Niisiis, mingi hetk tükk ja tükk aega tagasi mainiti mulle, et ma võin lihavõtete ajal arvestada sellega, et pisike Friedersdorfi korter peab ajutiselt hotelliks muutuma. Kein problem! 21. aprillil pääsesin tollest „lõbusast“ koosolekust ka, sest mul oli vaja tööülesanded ära lõpetada ning seejärel koju minna, et valmistuda pere tulekuks. Patrick oli nii armas ja seletas, miks ma ei tule koosolekut nautima ning mu otsus kiideti heaks. Aga jah. Koristasin oma toa, korjasin tolmuämblikud kokku, vahetasin voodipesu ning sättisin kõik tip-top korda. Ja viimaks neljapäeva õhtul nad jõudsidki kohale! Kes arvab, et see on ju tühine asi külla tulla siis vabandage väga, aga ma nägin viimati neid jaanuari algul nii et võin rõõmustada küll! Aga jah, kui olime kõik asjad autost korterisse kolinud, natuke lahti pakkinud ja ma olin pooled kohukesed sügavkülmikusse suranud, sai midagi muud ka teha – kartuli-tanguputru ning kräsupea kooki! Enne seda jõudsin veel empsile ja Marile Friedersdorfi supermarketit tutvustada ja mingi ime läbi oli kondiitritoodete letis täpselt viis maailma parimat ja pehmeimat sõõrikut(tavaliselt taban ma korra kahe nädala jooksul õige hetke, et üks sõõrik endale haarata)! Seega said kõik seda saiakest maitsta ja öelge nüüd, et see ei olnud hea! Õlle ostsin ka esimest korda ning mida ikka valida, kui mitte Homer Simpsoni armastatud kesvamärjukest Duff. Enne Saksamaale tulekut arvasin ma muide tõsimeeli, et see õlu on päriselt ainult Simpsonite sarjas olemas. Häbi mulle! Suurt midagi muud peale söömise ja rääkimise (Anne’l oli hea kogemus eesti keelt kuulata ja mitte millestki aru saada) me neljapäeva õhtul ei teinudki, sest nagu te teate siis Friedersdorfis pole nagu väga midagi teha ja eks reisijad olid väsinud ka. Esimene hiir jäi ka vist neljapäeval lõksu… Võin eksida ajaliselt aga viiksatus ja rabelemine käis ning iska sai ta välja visata. Kokku otsustas oma külaskäiguga meid kolm hiirt(vahemikus neljapäev-pühapäev) austada, nii et võime juubelit pidada – 10 hiirt on majast läinud.

Reede algas küllaltki varajaselt. Korralik hommikusöögilaud, asjad ja iseennast autosse pakkida ning sõitsime mu töökoha – Blossini – suunas. Egas midagi, asjade normaalne käik – tutvustasin lauas istujale (Ricarda), kes minuga kaasas on, eputasin oma kabinetiga ning siis väike ringkäik Blossini territooriumil. Lõpetasime sadama juures ja kuidagi jõudsime sinnamaani, et ühel hetkel istusime kajakites, päästevestid seljas, mõlad käes ning suundusime Blossinist järve peale. Õlalihastele sai kõvasti tööd ja paraja koguse päikest. Ja nii me läksime ja läksime… Nägime luikesid, haigrut (oli vist?), surnud kala, parte ning piisavas koguses teisi paadikesi ja paate. Politseid nägime ka! Parajal ajal tagasi Blossinisse jõudnud oli meil veel piisavalt aega, et enne uste sulgemist mensasse (ehk söökla) sööma jõuda. Minu õnneks oli Lutz seal! Rääkisin kiirelt ära, et pere on külas ja et tulime just järve pealt ja et kas saab ikka veel süüa. Lutz muidugi söömata meid minema ei saatnud. Juhatas hoopis kõrvalsaali ning tõi köögist kartuleid juurde. Samal ajal tundis ka huvi, et millega mulle külla tuldi ja kauaks jäädakse ning suutis Marile hea tuju tekitada oma laulmisega. Teise saali võlusid nautides saime ka mahla juua (mis muidu on ainult hommikuti) ning tasuta kohviaparaati kasutada. Söögi poolest jättis siis Blossin vist väga hea mulje.

Aga mida teha peale söömist ja peale kahetunnist päevitamist, kui toit on juba natuke allapoole vajunud? Muidugi uuesti järvele minna! Kajakid jäid pärastlõunal kõrvale ning valikuks osutus üks kena ja armas ühe mastiga purjekas. Egas midagi, saime õpetussõnad kätte ning võisime esialgu kondimootori (käed) jõul sadamakesest välja liikuda. Purjed heiskasime alles tükk maad hiljem. Iska jagas õpetussõnu, kes mida millal tõmbama või järgi andma peab ning purjed saidki püsti ja meie saime hoo sisse. Kajakiga sõidust oli muidugi asi mugavam, sest kogu aeg ei pidanud oma muskleid pingutama. Ma lugesin üldse „Minu Guatemalat“ ja kui vaja oli, siis käisin ise ka juhtimise juures istumas. Ja nii me sõitsimegi edasi ja tagasi üle järve. Vahepeal kaotas Mari tuule ära aga siiski leidsime selle üles, nii et lõplikult kadunuks miski ei jäänud. Hoo sai ka päris korralikku üles ja üldiselt võiks veel purjetada. Täitsa mugav oli ja ei olnud nii keeruline tuumafüüsika, nagu ma eelnevalt arvasin. Sportliku päeva lõpetuseks üritasime välilaual ka lauatennist mängida aga tuule mõjul (süüdistame tuult!) andsime üks hetk alla ja minu kabinetist mõned lauamängud võtnud, sõitsime tagasi Friedersdorfi. Alustasime Jengaga ja lõpetasime poole „Euroopa tuuri“ peal, kui konkreetselt silmad kinni vajusid. Asjad kokku, igaüks oma voodisse ja unedemaale.

Jätkub…

(Vägagi hilinenud postitus, aga no mis sellest. Tegu on siis laupäevaga pärast reedest Potsdamis käiku)

Nagu m6ned nädalad plaani tegime, selle ka täide viisime. Peale reedest koosistumist läksime laupäevast päeva värskesse 6hku nautima. Ja mis koht oleks selleks parem, kui Berliini loomaaed. Nursheni oli plaan millalgi koos 6ega minna aga kuna 6de huvitas k6ik muu peale loomaaia, sain hoopis mina tema seltsikaaslaseks. Peale hommikusööki Zoologischer Garteni raudteejaamas v6tsime suuna loomaaia poole ja väravateni j6udes jäi suu lahti. Kolm järjekorda piletikassadeni, üks pikem kui teine. Kiirelt peilisime välja saba, mis tundus k6ige kiiremini liikuvat ning suundusime sinna. 6nneks nii kaua aega ei läinud, kui kartsime. Rääkisime Türgist, Eestist, maast ja ilmast ning 6ige pea j6udsimegi kassaluugini. Kuna me oleme vaesed vabatahtlikud, kes täishinda ei suuda maksta, lehvitasime vabatahtliku kaardiga (Nurshen kasutas seda soodustusev6imalust esimest korda!) ning piletihinnaks kujunes 10€, mis minu meelest pole sugugi nii kallis.

Aga loomaaiast endast siis. Räägiti küll, et see on väga suur ja v6tab kindlasti terve päeva aega, et läbi käia aga mina seda nii t6eseks ei hindaks. Suur oli ta küll aga samas ei olnud vist kohta, kus seistes poleks olnud näha hooneid väljaspool loomaaeda. Ma usun, et ehitajatel v6ib olla väga huvitav vaadata ahvide möllamist v6i päikesev6tmist ning kindlasti t6stab kinnisvarahinda see, kui r6dul hommikukohvi nautides on v6imalik jälgida Mustalt Mandrilt pärit loomade tegevust. Täitsa p6nev oleks isegi niimoodi elada. Mida veel siis Berliini loomaaiast… Mulle meeldisid viis kuidas loomad inimloomadest eraldati. Viiekordseid metalltrelle asendavad kraavid, veekraavid, langev maapind ja k6rge müür ning m6ningatel juhtudel klaas/plast/misiganes asi see oli ja läbi paistis. Oma uue s6bra hundiga tegin just niimoodi tutvust, et meid eraldas klaas ja pandakaru (palju ägedam, kui teine panda, keda Shanghais lösutamas nägin) s6i oma l6unat läbipaistvale seinale toetudes, nii et k6ikidel huvilistel oli v6imalus n2ha, mis täpselt tema suus toimub.

Ja mida veel… hundid klaasseina taga, mängivad saarmad, munast kooruvad linnupojad, lasteloomaaias ringi kablutavad kitsed ja lambad ning lapsi hirmutav ninasarvik. See oli siis lühike sissejuhatus sellele, et vaadake pilte ja nautige =P

Kõigepealt, Jena asub Weimarist paarikümne kilomeetri kaugusel. Berliinist aga nelja tunni rongisõidu ja kahepooletunnise autosõidu kaugusel.

Ma nüüd ei mäletagi täpselt, millal Leene mulle Eesti õhtu korraldamisest rääkis. Vist oli siis, kui Magdeburgis aga võiks ka varem olla. Ettevalmistava osana vahetasime Facebookis sõnumeid ning pidasime Skype konverentse, et ära jagada kes mida teeb ja et ma üldse rohkem aimu saaksin, mis toimuma hakkab. Aga kui väga aus olla, siis ega ma kohale jõudes ikka ei osanud oodata seda, mis päriselt juhtub. Teemaks oli Leene valinud laevasõidu Eestisse. Oma lasteaiarühma abil oli ta ehitanud laeva, kaptenisilla, päästerõngad jms. „Kajutiseintele“ lisasime pilte Eestist: tantsu- ja laulupidu, ilus Eesti loodus, talv, jäätee ja toidud. Ma kirjutasin mõned pudelipostikirjad ja parim osa – Eesti toit. Kohale jõudes panigi Leene mind toitudega tegelema. Esimesena alustasin kama juures ja vaatasin samal ajal kuidas teine tüdruk Vana Tallina, kohupiima ning rosinatega mässas. Valmissaadud kama valasin pisikestesse plasttopsidesse ning pärast kujundisse seadmist oli mul jube järgmine ülesanne käsil. Mis seal ikka, kaunistamine, muusika sättimine ning igal moel kiirustamine, et õigeks ajaks valmis jõuda.

Laevale „Fantaasia“ tulnud reisijate kava oli tihedalt sisustatud. Neli sakslast olid õppinud „Kaerajaani“, ning esitasid seda ja tervele rahvale (oma 50 inimest) õpetasime „Kes aias, kes aias“ tantsu. Leenel oli ettevalmistatud presentatsioon Eestist koos piltide ja hääldusharjutustega. Näiteks: hauaöö õudusunenägu. Mis seal ikka, veel lobisemist ja veel söömist ning oligi kõik! Inimesed hakkasid tasapisi ära vajuma ning meile jäi peo kõige lõbusam osa – koristamine. Kui aga rääkida veel inimestest, kellega seal kohtusin siis kõige huvitavam oli kindlasti sakslane Michael. Esiteks seetõttu, et ta oli ühe semestri TTÜs vahetusõpilane ning teiseks seetõttu, et ta kiitis mu saksa keele väga heaks kui vaadata, kaua ma õppinud olen. Päris pikalt lobisesime ja saksa keeles =) Ma vist arenen keeleliselt. Teine huvitav inimene oli tüdruk (kelle nime ma olen loomulikult unustanud) Argentiinast kuid kelle isa on pärit Eestist. Maailm on väike, või mis! Kahte EVSi vabatahtlikku (lisaks Leenele) kohtasin ma ka. Aga jah, õhtu hindan väga kordaläinuks ning kaks selleks kasutatud vaba päeva läksid asja ette. Ise ma küll sellist mastaapi üritust korraldada ei suudaks, täiesti ausalt.

Enne tagasisõitu Berliini oli mul võimalus Jenas jalutada. Pisike armas ülikoolilinn – nii Tartu suurune. Oma ajalise plaani tõttu (kell 11 autoga tagasi Berliini) jõudsin ma ainult vanalinnas ringi jalutada aga see oli kena. Vanalinna osa oli tõesti ilus ja armas ning mis parim – ma nägin igas kohas seistes mägesid. Külastamist väärt linnake.

Rezeptiondienst. Jube sõna? Minu jaoks piisavalt jube. Teooria on lihtne – istu 12. aprillil 13.15-19.15 valvelauas. Päev varem saad Danielilt viimased juhised ning elu on lust ja lillepidu. Hehe. Tegelikult ma ikka suhteliselt pelgasin seda. Just oma nõrga saksa keele pärast, sest valvelaud on selline koht, kuhu kõik tulevad kui probleemid on ning kuhu inimesed helistavad, et uurida mis toimub. Danieliga tegime selgeks, et väga tihe päevakava mind ees ei oota ja reaalselt ma väga palju üksi ka ei pea olema. Lutz istus kõrvalbüroos kuni kella kuueni, Marie lahkus kella nelja ajal ja kolmveerand seitse tuli juba Michael. Ehk siis ainult 45 minutit totaalselt üksinda.

Kokku tuli mul vastata viiele telefonikõnele. Kõigepealt keegi Backhausi nimega ja uurisid, kus Aaron on. Olles eelnevalt informeeritud, edastasin oma teadmise et Aaron tuleb homme kell üheksa. Leene helistas pärast esimest halva ühendusega telefonikõnet tagasi ning arutasime homset Jenas toimuvat. Köögitöötaja helistas, et uurida kes tuleb õhtusesse vahetusse ja korra helistas veel keegi Backhausist ja ütlesin talle ka, et Aaron tuleb homme kell kümme. Kõige uhkem olen ma siiski selle telefonikõne üle, kus üks mees uuris kaua Tegeli lennujaamast Blossini sõidab. Kordagi inglise keelt ei kasutanud, natuke puterdasin küll aga mina sain temast aru ja tema sai oma info kätte.

Valvelauas kohapeal pidin ka küsimustele vastama, internetiaega müüma, võtmeid andma, tõkkepuud avama ning vaid kahel korral saatsin abivajajaid teise büroosse. Ühel korral, sest ma tõepoolest ei saanud aru mida paganat ta tahab ja teisel korral olid tüdrukud viktoriini tegemas ja tahtsid teada, mis on ühe lühendi tähendus. Lisaks sain internetis surfata, saksa keelt õppida (Mariest oli eriti armas üks mu saksa keele ülesanne kontrollida ja Imperativi seletada), puuokstele plastmune riputada, kassaaparaadi lukku panna nii et Lutz pidi selle uuesti käivitama ja jahm… ongi vist kõik. Nii jube polnud kui ma kartsin. Muidugi oli paar pisikest probleemi aga ükski lahendamatuks ei osutunud. Kõige hullem osa oli kell veerand kaheksa rattaga vastutuult koju sõita.

Nurshen(pildil minu kooki söömas) läheb umbes kahe nädala pärast tagasi Türki ja korraldas Potsdamis äraminekuepeo. Kuna mul pole õhtuti eriti midagi teha, siis päev varem otsustasin pisut mässata ja tegin üle saja aasta küpsisetorti. Vahele panin kohupiima, Kathrine’i tehtud moosi ja katsin väga rohke šokolaadiga. Šokolaadi oli tõesti palju, voolas lausa üle taldriku ääre ning väljanägemine oli mõnus. Potsdami minekuks pakkisin koogi kenasti kingakarpi ning õnneks elas see reisi üle.

Enne kui pidu algas, sain Vitalt veel infot ühe noortelaagri kohta, mis juuni lõpus Müncheni kandis toimub. Sporti ja päikest ja workshope ja lõbu ning mulle on see tasuta. Praegu pole ma veel täiesti kindel, et lähen aga no peaaegu kindel. Pidu oli muidu meeldiv. Rahvast küll väga palju polnud (Lolita, Sebastian, Vita, Nurshen, Enes ja Alice koos peikaga hüppas ka hiljem läbi) aga see-eest olid inimesed, kellega oli totaalselt lõbus. Kook kiideti ka ükshäälselt heaks (egoboost minule) aga esimese hooga kõike ära ei söödud, sest esi esimesele tükile sõime jäätist ka otsa ja oli see alles magusalaks. Kaks tükki jäi koogitaldrikule ning ma lootsin need hommikusöögiks ära süüa aga kui ma hommikul viimaks lauani jõudsin, siis keegi oli öösel mõlemad tükid ära söönud ning isegi taldriku puhtaks kraapinud, pagan. Nohjah, sõin hommikusöögiks siis mingit parti Aasia kiirsöögikohas.

Aga tagasi õhtu juurde minnes, siis tantsisime, tegime niisama pulli, leiutasime uue versiooni Bieberi laulust „Baby“, hindasime selle aasta Eurovisooni lugusid (Eesti oma võitis meie seltskonnas, yess!) ning mõtlesime, kuidas Sebastian oma tätoveeringut täiendada võiks. Aga nagu ikka, siis mingi hetk vajub ka kõige mõnusam istumine ära. Kõigepealt läks Lolita ära koju, siis läks Vita mingit oma sõbra probleemi lahendama, Enes kadus ka kuskile ära ning mingi hetk otsustasid kolm viimast vaprat – mina, Seb ja Nurshen – ka magama minna. Tavapäraselt oleme maganud diivanil aga seekord kolisime Sebastiani tuppa madratsitele. Ma ei tea nüüd, kas see oli õige otsus või ei sest vahepeal kolisime me Nursheniga ühele madratsile ja värisesime, kuna Sebastian kostitas meid erinevate õudus-ja hirmulugudega. Arvate, et tegelikult üks 19aastane ja üks 23aastane ei peaks nii lihtsalt mõjutatavad olema? No ütleme nii, et Sebastian oskas korralikult hirmutada küll.

Täna hakkan küpsisetorti tegema! Ja see tuleb mul küll välja (ptüi-ptüi-ptüi), sest esiteks olen ma varem mitusetu korda seda teinud ja teiseks – isegi mina ei suuda küpsisetorti nässu ajada. Aga ise tehtud, hästi tehtud on üks asi veel – Kathrine tõi moosi! Nii äge ja armas =) Tuli eile meile kabinetti, kaks purki isetehtud moosi kaasas. Kuna Patrick ei olnud pooltki nii vaimustuses kui mina, siis ma näppasin suurema purgi endale. Täna sai hommikusöögiks ära ka proovitud – hea oli, väga hea. Purk läheb vist kui ludinal!

Midagi muud erilist ei toimugi. Tööd on jälle vahelduseks tulnud. Üleeile sai kolm tundi lehti riisutud ja käru autosse tõstetud, nii et seljalihased annavad tänagi oma olemasolust tunda. Aga see-eest nägin Blossini oravat kalpsamas ja eputamas (ma loodan, et Blossini orav ei olnud see, kelle laipa eile maantee peal nägin -.-). Kihvt loomake on ja suht julge ka. Käe alla pai nuruma ei jookse, aga samas neli meetrit eemal seisatada ja uudistada, pole talle võõras. Natuke olen ka Patrickuga pahandanud: saime ülesande, et oli vaja kontrollida Hausmanagerist 1400+ nime ja siis dokumendis vastavalt kas roheliseks, punaseks või mustaks märkida. Ja selle ajaga, kui mina jõudsin üle 400 nime ära kontrollida, oli tema vaevu 200 hakkama saanud. No pagan, kui on vaja teha, siis on vaja see teha, ei huvita eriti et see on tema meelest nõme ülesanne ja sitt töö. Kui 900ni jõudsin, (alustasin 1437 ehk siis 1437-900= kena! ma tegin vähemalt tööd), panin asjad kokku ja tulin kodu. Ei, ta ei pidanud kuni 900 tegema, algusest olid tehtud ka osad. Jah, võib-olla ma olen tõesti kiirem, võib-olla ma tõesti suudan kaks korda rohkem tööd teha kui ma samal ajal ka netis istun ja “How I Met Your Mother”it vaatan aga see ei anna talle õigust slackida, oma arvutis aega veeta ja eeldada et kuna ma olen kiirem, siis ma peaksin ka rohkem tegema. Ning ei, ta ei saa oma arvutis salaja tööd teha, sest seal pole Hausmanageri.

Me ei võtnud endale kõutsi, kuigi ka see oleks vägagi hea idee olnud. Kõuts, kes istub süles ja nurrub ja öösel kõik hiired ära sööb. Tegelikult tuli Stefanie reedel minu kabinetti ja teatas, et praktikant jõuab kohale. Ja jõudiski: Joseph, minust vast aastake vanem või nii, õpib Berliinis sotsiaaltööd ja on septembrini Blossinis praktikal. Kuna ta ei viitsi iga hommik kell kuus tõusta (kes viitsiks?) siis nädala sees ööbib ta Friedersdorfis ja nädalavahetuseti Berliinis. Kuigi ma arvan, et suvel peab ta nädalavahetuseti pigem töötama. Kui Stefanie mulle rääkis kuskil hilistalvel, et tuleb meessoost praktikant, siis üks mõte mis läbi pea jooksis, oli see et hiireprobleem on lahendatud. Ja oligi lahendatud!

Eile panin lõksu üles ja natuke aega hiljem kuulsin viiksumist ja piiksumist ja liikumist. Mis seal ikka, katsin kõrvad kinni ja hüüdsin Josephit =D Joseph võttis hiire, viskas oma toa aknast välja ja pani lõksu tagasi. Okei, tänasin ja kui viimaks mõni tund hiljem voodisse jõudsin, siis kuulsin jällegi plõksatust kuidas lõks kinni jäi. Kuna ma ei olnud kindel, et Joseph hommikul taipaks külmkapi taha vaadata, siis kebisin voodist välja ning teatasin talle kohe, et üks hiir on veel lõksu läinud. Seekord oli aga tark hiir ja pani pea vahele, nii et siplemine jäi ära. Egas midagi, Joseph viskas jälle hiire aknast välja ning ma võisin rahuliku südamega magama minna.

Lisaks surnud/poolsurnud hiirte väljaviskamisele tundub ta niisamagi tore inimene olevat. Rääkisime natuke sellest, mida ta õpib ning niisama maast ja ilmast. Suuremas osas saksa keeles, sest tema inglise keel on umbes sama lonkav kui minu saksa keel =D Jõime ära minu viimase suveniiripudelikese eesti alkoholi ja selline siis üks pühapäevaõhtu Friedersdorfis oligi. Peaks vist Anne’le sõnumi saatma (ta on teisipäevani seminaril) ja teatama, et meil on üks inimene korterisse lisandunud, sest ma pole eriti kindel, et ta teab seda.

Uus nädalavahetus jõuab kohe kätte, nii et ehk oleks tark eelmine nädalavahetus kirja panna. Nagu plaan oli, nii ma ka Potsdami jõudsin. Kahjuks küll üksi. Sharifiga pidime kokku saama ja ta helistas mulle aga tagasi helistades andis ta telefon errorit ja jah… Sain Potsdami peal üksinda jalutada. Korraliku inimesena tegin ma natuke eeltöööd ka ja panin paika vähemalt kolm kohta, kuhu ma jõuda tahtsin. Esimesena seadsin suuna Biosphäre Potsdami poole. Midagi suure botaanikaaia moodi pluss mõned loomad alates kilpkonnades ja lõpetades nahkhiirtega. Sisse astudes hingasin sügavalt sisse ja kui oleks naaatuke soojust või/ja niiskust veel juurde lisatud, siis oleks küll selline tunne olnud, et ma olen jälle Shanghais. Selline väga hea koht, kuhu tuulise ilma eest varju minna, jalutada ja nautida. Vees ujuvaid koi-kalasid nähes sain muiata küll, sest tulid meelde Shanghais Yuyuani aias nähtud koi-kalad, kes olid palju suuremad ja värvilisemad. Botaanikaaias veetsin kokku vist pea kaks tundi, lihtsalt jalutades, vabalt lendavaid linde vaadates ja lõpetasin ringkäigu tiigi ääres jäätisekokteili juues. Potsdamis elades võinuks aastakaardi osta (25eurot) ja siis iga natukese aja tagant seal käia ja „suve“ nautida.

Potsdamis on turistidele küll mõeldud. Raudteejaama juures oli plaan, kus oli ära märgitud erinevad trammiliinid. Oli filmiliin, millega sõites oli kõige lihtsam jõuda filmitegemisega seotud kohtade juurde, troopikaliin millega jõudis Biosphäre’i ja Volksparki ning kasvõi lossituur, millega sõites möödud suurest osast lossidest. Ma otseselt ühtegi liini ei kasutanud, sest mul oli täpselt plaan teada, kuhu ma jõuda tahan. Ainult ühe korra mängisin laiska turisti, istusin trammile ning sõitsin läbi Potsdami lõpp-peatusesse. Ja seejärel sõitsin sama teed tagasi ka.

Enne kui ma aga seda tegin, läksin filmimuusemisse. Ma arvasin sellest natuke rohkem küll, aga kümnepallisüsteemis saaks see hindeks 8. Parim osa oli istuda ja vaadata erinevate filmide lühikokkuvõtteid. Valikus oli ka film „Klaverimängija“, mida ma varem olen täispikkuses näinud ning mitu muud filmi, mida ma pole näinud aga mida võiks näha. Teisel korrusel oli näitus nähtavasti Saksamaal populaarse lastesaate peategelasest. Seal ma väga kaua ei peatunud vaid kõndisin vast juba tund aega peale muuseumisse astumist välja. Oli huvitav, aga võinuks olla veelgi huvitavam. Kui enne äratulekut jõuaks Babelsbergi filmistuudiosse ekskursioonile, oleks filmimaailmaga vist piisav tutvus tehtud.

Minu kolmas plaan oli jõuda ühte lossi või lossiaeda jalutama. Aga see plaan kadus, sest kuigi väljas oli soe oli samas ka suhteliselt vastik tuul. Seetõttu lõpetasingi ma trammiga suvalises suunas sõites. Lisaks oli mul ka vaja paarist poest läbi käia ning ei tahtnud eriti lossidesse aega raiskama minna. Mitte et see oleks olnud nii jube ja keeruline aga ma oleksin lossis vähemalt neli tundi veetnud ja lisaks lossipargis jalutamine. Ei, ei. Potsdami losside tundma õppimiseks tuleks mul terve päev selleks võtta. Soovitatavalt tuulevaikne ja päikesepaisteline.