Aasta EVS-i Saksamaal

Eile ja täna oli minu vabatahtliku perioodi viimane koolitus, teenistusele järgnev kokkusaamine, kus siis võtame kokku selle, mis seal toimus ning mis kogemuse me saime. Koht oli ülihea, Pirita Top Spa Hotell. Sai ujuda ning toidud olid maitsvad ja hommikuks sai karjala pirukaid! Kohtusin taaskord Leenega (keda olen küll ülikooli peal näinud) ja lisaks veel mõne vabatahtlikuga, kes olid minuga enam kui aasta tagasi samal pre-dep seminaril. Päris palju sai kuulata teiste kogemuste kohta. Mõni oli huvitavam, teised mitte nii väga aga muidugi, avardas jälle maailmapilti. Veel kord võin öelda, et Blossiniga olen üldplaanis rahul. Mu aasta jooksul olid head ja vead aga kogemus oli üldiselt seda väärt. Mõned asjad ärritasid ka natuke meie aruteludes.

Käsitlusel oli teema kogukonda sissesulandumisel ja kui pakuti välja, et vastuvõttev organisatsioon võiks aidata sinna sulandumisel, siis öeldi, et ega sõpru ei saa lihtsalt “määrata”. Tundus, et sellise suhtumisega olid need, kes tõesti hästi oma elukoha inimestega läbi said aga mina ja üks põhja-Itaalias teenistust teinu leidsime, et ei olegi vaja sõpru “määrata”. Vastuvõttev organisatsioon võiks kasvõi omada infot, kuhu tasuks vabatahtlikul minna, et kohalikega tutvust luua. Tegelikult see kogukonda sulandamine sõltub sama palju või isegi rohkem sellest kogukonnast, kuhu sa satud. Ja natuke juhust ning õnne on ka vaja.

Lisaks rääkisin ma Leenega ühest noortevahetuse ideest, mis leiaks aset 2014. aasta suvel ning tuletasin endale meelde, et ma pean kirju kirjutama! Anne, Jana, Alice ja Sebastian. Ehk täna jõuan, kui tuju tuleb. Muudest tulevikuplaanidest rääkides, tahaks tööle saada (põhimõtteliselt luua) EVSi Eesti andmebaasi, kuhu saaks nt foorumi kujul koondada eestlastest endised EVSlased ja need välismaalased, kes siin EVSi teevad. Muidugi tahaks üldiselt selle teemaga edasi tegeleda, kasvõi kunagi mentorina. Aga EVS programm pidi mõne aasta pärast muutuma. Ei tea, mis kujul küll aga eks info selle vastu kunagi tuleb.

Oma pilte näitasin ka (200 parimat pilti Saksamaa aastast) ning mul on kahju, et kellelgi teisel näidata ei olnud. Huvitav olnuks vaadata aga no kui pole, siis pole.

Ehk nüüd on viimane postitus minu vabatahtlikust teenistusest. Kui aga on põhjust midagi lisada, siis ma lisan. Muidu… lugege ning kes tahab täpsemat infot, kirjutage.

PS: Jäin nüüd oma blogi lugema ja esimest korda tekkis igatsus Saksamaa järgi.

Praegu olen täiskohaga tudeng TLUs ja minu tegemistest saab lugeda siin: http://tudengiraport.wordpress.com/

Mul on mingi jube harjumus mõelda, mis ma tegin nädal/kuu/aasta tagasi samal ajal. Mõnikord on see huvitav, mõnikord täitsa tavaline juhtum. Aga nüüd saan öelda, et täna aasta tagasi astusin ma esimest korda Saksamaa pinnale. Hinges oli väike (okei, väga suur) värin sees, et milline mu boss ja mentor Jana on, kuidas ma saan Maliniga läbi, mida see Blossin endast kujutab ja kas ma pursin aasta lõpuks saksa keelt. Õigupoolest pidanuks ma täna alles Eestisse tagasi jõudma aga jõudsin juba 19 päeva tagasi kodumaale ja oi on need päevad alles kiirelt läinud. Natukene tuleviku ja olevikuinfot ka: kuni sügiseni töötan Nädalises ja septembrist asun Tallinna Ülikoolis sotsiaaltöö erialal koolipinki nühkima. Olen pidanud sünnipäeva, käinud Eesti tripil ja söönud kohukesi. Vot nii siis.

Vabatahtliku teema juurde tagasi minnes, siis ma sorteerin hetkel oma aasta pilte sest piisavalt vanamoodsa inimesena on mul soov paar pilti välja printida, albumisse panna ja juurde kirjutada, sest olgem ausad – albumist on palju parem pilte vaadata kui arvutist. Piltide piiriks on hetkel seatud 200 pilti, millest olemas on 186. Paar albumit on vaja veel läbi vaadata ning siis veel korra kõik pildid üle kontrollida ja kõige lõpuks on vaja leida hea kvaliteediga odav fotopood ning album. Eks kui see töö valmis saab, siis annan jälle märku. Tahan teha ka kokkuvõtva postituse olulisema infoga (juhuks kui mõni tulevane vabatahtlik veel siia satub) aga aega on selle kiire asjaga.

Ärkan üles… Vaikus, mida rikub vihmasabin. Aitäh Berliin, kõigepealt rikud sa mu viimase nädalavahetuse vihmaga ja siis ka ärasõidupäevaks tellid vihma. Aga tegelikult oli see ärasõidupäevavihm hea idee, sest siis polnud nii jube palav, kui muidu olnuks. Viimase asjana tõstsin käsipagasist välja oma ilusa ehtepuu. Kahjuks jõudsime me järelduseni, et lennujaama turvameeskond arvab tõenäoliselt, et selle abil on võimalik keegi ära tappa ja parem variant oli see jätta Anne korterisse kui lennujaama prügikasti. Koti vedamine oli ka paras töö. Ikka nii, et mina vean nurgani, on puhkepaus, Anne veab järgmise nurgani, on puhkepaus, ma vean järgmise nurgani jne jne. Mõne aja pärast ütlen ka palju kott kaalus xD Lennujaama jõudmine läks viperusteta. Kõigepealt ringrongiga ja siis meil vedas! Liftist välja astudes oli TXLi buss kohe ees, nii et saime lihtsalt sellele hüpata ja ülejäänud maa lennujaama sõita. Esimese asjana võtsin kohe pagasikäru, sest siis oli „pisut“ kergem liikuda. Kerge hommikusöögiburger Burger Kingis ja liikusime D terminali. Tahtes teada saada, palju mu juberaske kott kaalub läksime Mannerheimi check-in letti ja palusime luba kaaluda. Luba antud! Ja palju mu kott oli? 23.5 kg >.< Kuraaat! Kaalusin käsipagasi ka üle. 8.3 kg kuraaaat! Tõstsin mõned riideesemed käsipagasisse ümber ja lootsin kahte asja: esiteks, mu käsipagasit ei kaaluta ja teiseks riideesemed, mis ümber said tõstetud, kaalusid 500g. Ja siis oli mu kõige viimane hüvastijätt. Tugev megatugev kallistus Annega ja lubadus, et hoiame kontakti! Anne, ma jään sind igatsema =) Estonian Air’i check-in letti läksin kerge hingevärinaga, sest ma teadsin, et uute pagasireeglite järgi võib suur pagas kaaluda 23 kg aga uued pagasireeglid ei kehti enne 1 juunit ostetud piletitele ja vanade pagasireeglite järgi pidanuksin ma maksma iga üleliigse kilo eest 6.5 eurot =S Aga… kott sai kaalule pandud ja vastu vaatas 23.0 kg! Jabadabaduuu! Raha ka ei võetud, käsipagasit ka ei kaalutud. Soovisin istet akna juurde ja võisingi minna. Hüvasti Saksamaa!

Nüüd istun ja ootan pardaleminekut ning kõhus keerab täiega. Huvitav kas närvidest, või hakkan haigeks jääma =)

Aga muidu olen kodus! Üritan veel paar postitust EVS teemal teha, aga millal seda ma ei tea.

Kell on pool kaksteist läbi ja ma istun Berliinis Anne toas ning kirjutan loodetavasti viimast postitust Saksamaa pinnalt. Hetkel on mul närv küllaltki sees, sest ma ei tea kui palju mu kott kaalub ja ma saan selle teada alles homme lennujaamas. Eks näeb siis, kui kirikurotina ma Eestisse saabun. Aga viimane 6htu oli siin kena. Kell kaheksa kui viimaks Jana seltskonnas Berliini j6udsin, viskasin asjad Anne’i juurde ja läksime edasi Alexanderplatzile et teha teoks plaan teletorni külastada. Sissepääsus rööviti piletihinnaks kena 11 eurot aga üles saime! Ühe tiiru kuplile peale teinud otsustasime nii tippu ronida, kui vähegi saab ja leidsime end keerlevast restoranist. Niisama ei sobi muidugi laua taga istuda ja hiliseks 6htusöögiks tellisin mingi supi ja Anne martsipanikoogi. Ja siis istusime ja vestlesime ja naersime ning veetsime muidu toredat aega. Natuke enne ühteteist vaatasime kella ja hakkasime kelnerit püüdma, et arve ära maksta ja tagasi Hermanstraße poole asuda, sest no t6esti – magada on ka vaja. Kell pool kuus on homme äratus. Muidu ei peaks nii vara t6usma, sest mu lend läheb alles veerand kümme aga ma tahan et Anne ka minuga lennujaama tuleks ning tal on ajalised piirangud. Pool üheksa peab ta juba tagasi kesklinnas Hauptbahnhofis olema, et p6hja-Saksamaale pulma s6ita. Aga minu viimane 6htu Berliinis… Jäin väga rahule. Ja igal juhul oli see parem kui Malini viimane 6htu, mille me veetsime Friedersdorfis kr6psu süües =p Ahjaa enne rongile istumist ostsin oma viimased kaks Dunkin Donutsi s66rikut ka, et oleks ikka mida trennis maha kulutada.

Aga muidu siis… Pöidlad pihku et mu koti raskus ei ületaks maagilist arvu “20”, et lend viperusteta kulgeks, et Kati ja Miku kenasti vastu j6uaksid ja siis varsti näemegi!

Okei, ma pidin homme pakkima aga kuna Sebastian on maa alla vajunud, siis oli mul tänane pärastlõuna vaba ja alustasin juba nüüd. Ma täiesti vihkan pakkimist, eriti kui mul on kaks varianti – kaasa võtta või siia jätta. Pakki ma enam uuesti ei saada, sest 5.3 kg oli 22 eurot ja tõsiselt ma ei taha raisata sellele nii palju. Selle asemel pidin osad asjad siia jätma (õnneks on mul maja ees riidekonteiner): kleit, kaks seelikut, pluus, ketsid, lühikesed püksid ja vist… ongi kõik. Aga sellest hoolimata esimese kokkupakkimise järel kott küll kokku ei läinud… Koristasin ka toa ära, et mul oleks selge ülevaade, mis tulevad kaasa ja mis leiavad koha kas prügikotis või riidekotis. See ka tehtud, võtsin puhkuse ja keskendusin netist seriaalide vaatamisele. Sobivad paar tundi hiljem panin Jääaja mängima ja pooleldi seda vaadates pakkisin oma suure koti uuesti lahti. Jätsin ühe õlle välja ja üritasin seekord teistmoodi lähenedes uuesti pakkida. Pagan noh, pean ma nii palju neid jalanõusid ostma >.< Üks suur põhiprobleem oli nende mahutamine. Tulen nagunii oma kontsasaabastega, villase mantili ja fliisiga, mis on eriti sobilik riietus Eesti suvisesse ilma. Aga jah, natuke teipi ja jõudu kasutades õnnestus lukud kinni saada. Siis vaatasin voodile ja: “Kurat!” Lukud uuesti lahti, paar kaisukat (jah, ma tean et ma olen varsti 20aastane) ning muud nipet näpet kotti, seejärel pisut rohkem jõudu kasutada ja lukud uuesti kinni. Enne ma lahti ei tee, kui Eestis. Muidugi, kui lukud peavad seni =D Käsipagasi kokkupakkimist pole ma proovinud aga ideeliselt peaks kõik asjad mahtuma küll. Klapid tulevad kaela ja digika saan vööle ka toppida, kui väga vaja on.

Homme on plaan kaua magada, siis vannis lebotada, korter üldises plaanis ära koristada ja kell viis sõidan koos Anne’ga Berliini =)

Igaks juhuks mainin ka selle ära, et ärge minult kinke oodake. Miks? Noh, esiteks mul pole raha ja teiseks mul ei ole ruumi et isegi ühte lisa kommipakki ära mahutada. Leppige minuga!

Väga tähtis üritus on tehtud – hüvastijätupidu Blossinis. Kahjuks oli Claudial ja Ricardal vaba päev, Mariusel ja Anne-Laurel polnud vaba aega ning Kathrine on haige. Aga muidu tuli väikesele pärastlõunasele istumisele 11 inimest kohale. Pakkusin isetehtud kräsupeakooki, Anne tehtud kooki ja kärbseseeni. Mitte päris selliseid kärbseseeni, mis kõik ära mürgitaksid küll, kui aus olla =D Muna ja tomati kombinatsioon tegelikult, mis ilusti peale läks. Olin välja pannud ka pildid Eestist, mis kunagi ammu Jena jaoks tehtud said ning kirjanduse näiteks oma raamatu kaasa haaranud xD Siis said päris mitmed teada, et ma olen raamatu kirjutanud ja olid sellest üpriski üllatunud. Seina peal jooksis pilt 2007. aasta tantsupeost ja laua peale olin laotanud selle aastase peo räti, mille hiljem kingitusena Blossini jätsin. Kohvi, tee ja koogisöömise kõrval rääkisime niisama ka aga siis oli kord juba füüsilise liikumise käes. Õpetasin nimelt meie väikesele seltskonnale oma lemmirahvatantsu „Oige ja vasemba“. Muaahhahaahaha, väga naljakas oli vaadata seda õppimist =D Aga tegelikult said nad hakkama küll, kõigepealt seletasin muusikata ära ja siis tegime paar korda muusikaga läbi. Kõige raskemaks kohaks osutus siiski kätlemine xD Algas see ilusti nii, et oli naine ja mees üle ühe ja lõppes nii, et seisid järjest viis meest ja siis viist naist. Nohjah, eks see vist üks keeruline osa siis ole. Ma sain küllalt palju itsitada ja nemad ise ka. Viimane kord tuli nii palju paremini välja, et kõik kuni kätlemiseni läks suurepäraselt ja kätlemises ei olnud enam 5 meest ja 5 naist reas vaid osad olid ka õiges kohas. Seejärel ametlikum osa, Stefanie ütles paar sõna ning andis kingipanki (Blossini raamat, lendav taldrik, joonlaud) ning siis ütlesin ma kaks sõna ja noh.. saigi läbi. Ühispildi tegime ka, aga ma veel mõtlen ülespanekut. Pildil kohe näha et pole aasta aega jõusaali saanud =( Eestisse jõudes on küll plaan raha trennile raisata.

Homme ennelõunal tulen ka Blossini. Korjan kõik oma asjad kokku, üritan järgmistele vabatahtlikele mõeldud kirjad ära kirjutada ja siis ongi vist kõik. Pärastlõunal lähen loodetavasti Berliini ja kohtun seal Sebastianiga ja siis juba tasapisi pakkima. Paar päeva veel jäänud.

Viimane nädalavahetus Berliinis on möödunud. Õigemini ainult laupäev ja aitäh Berliin, et sa nii tore olid ja „ilusa ilma“ garanteerisid. Plaan oli käia ära KaDeWe’s, seejärel Sealife’s ning lõpetada väikese tiiruga Alexas ja siis minna õhtust sööma ühte traditsioonilist saksa toitu pakkuvasse restorani. KaDeWe on vist kalleim kaubamaja terves Berliinis. Kõik tuntud margid Tiffany, Miu Miu ning teised nimed, mida võib lugeda Hollywoodi A klassi staaride fotode alt, kirjeldamaks, mida nad kannavad. Seega, hinnad olid rohkem kui kõrged ja ma ei hakanud mõtlemagi sellele, et osta endale 50 eurone t-särk või sajaeurosed püksid. Läksin sinna üldse seetõttu, et KaDeWe’s pidavat müüdama rohelist juustu, mida ma Hamburgis Mareni juures sõin. Ülemine korrus oli tervenisti toidule pühendatud ja mul läks kõvasti aega, et juustulett üles leida. Arvasin juba, et see on kuskil mujal aga siis tungis ninna vana hea juustuhais ja ma teadsin, et olen letile lähedal =P Sada grammi rohelist juustu (nimega Wasabi Gouda) maksis 3.03 eurot nii et jah, kõige odavam see polnud. Aga hea on küll!

Sealife oli järgmine plaan aga kui ma lõpuks sissepääsu üles leidsin, pidin ma tõesti mõtlema kas ma viitsin seista kolmveerand tundi väljasjärjekorras vihma ja tuule käes (ehk siis selline ilm oli laupäeval Berliinis). Nope, ei viitsinud. Võib-olla kui ma kolmapäeval Berliinis Sebastianiga kokku saame, ehk me siis läheme sinna. Lõunat sõin Nordsee kiirtoidukohas ja olingi Alexas. Käisin paar poodi läbi, mõtlesin kas osta 29.95 eest uued kingad ja lõpetasin toidupoes. Teate küll, minu hüvastijätupidu Blossinis, kus ma pakun kräsupeakooki ja mille jaoks mul oli vaja „natuke“ aineid osta. Nagu näiteks 2kg hapukoort =P Restorani jätsin ka vahele, sest jalad olid küllaltki läbimärjad ja mul oli halvast ilmast kõrini. Ja nüüd ongi vaid nii vähe jäänud, kuni Eestis viimaks olen… Äge =)

Okei, mitte veel aga ma teen juba ettevalmistusi:

• Minu toa seinad pole enam asju täis. Eile magama minnes oli tuba juba nii võõras, sest seinad on… valged!  Hetkel on seinale jäänud ainult Miku kirjad (sest need tulevad käsipagasiga, mitte ei saada postiga. Kui kaduma läheks, oleks väga nõme). Kõik muud kirjad, pildid, piletid, ümbrikud, joonistused ja nii edasi asjad võtsin hoolikalt alla ja pakkisin ära ühte Oriflame kasti, millega emps kunagi midagi saatnud on. Raamatud tulevad ka sellega, sest suures pagasis ma ei taha neid tarida. Sorteerisin ka muid pabereid, et välja mõelda mida mul on vaja kaasa võtta ja mis võib oma koha prügikastis leida.
• Hüvastijätupidu. Teiste vabatahtlikega ei tee, aga Jana ja Anne õhutusel toimub Blossinis 5. juulil hüvastijätupidu Eesti koogiga (kräsupea, mmmm) ja Eesti tantsuga (Oige ja vasemba). Vaatab kuidas see välja kukub siis.
• Otsade kokkutõmbamine. Final report on tehtud, esmaspäeval istun Jana ja Friedrichuga maha, et järgmiste vabatahtlike jaoks veel asju arutada. Kabinetis olen ka natuke juba vaadanud, mida ära visata ja mida alles jätta ning hakkan ka rohkelt mappe vorpima, sest neid läheb siin vaja ja ma saan samal ajal filme vaadata 😛

Üks asi käib mulle siin korteris elades täiega pinda >.< Nõudepesu. Malini ja Anne’ga oli meil niimoodi tehtud, et enam-vähem üle päeva käis pesemiskordade vaheldumine. Josephiga… nohjah… kraanikauss on pidevalt nõusid täis ja oleks need vaid minu omad kõik. Aga no ega ma ei viitsi kogu aeg teiste järelt ka pesta ja õnneks mind see väga ei häiri ka, oskan mööda vaadata. Eile said näiteks lusikad ja kahvlid otsa nii et pesin terve selle hunniku ära. Tulen töölt koju, kraanikauss Josephi asju täis ning Joseph läheb täna ööseks koju. Nõusid pesemata. Pole probleemi, ma suudan valikut ka teha ja pesen ainult neid asju, mida mul vaja läheb. Muudest noh… vaatan mööda.

Aa ja need rohelised tangid? Kui keegi tahab oma turvalisuses väga kindel olla, kui nad 12 meetri kõrgusel ronivad, siis keeratakse karabiinid ikka kenasti kinni. Ja mõned on võimalik nii kinni keerata, et lahti saab ainult tangide abiga. Väga vajalikud abivahendid =)

Fechten ehk vehklemine

Teate küll, tavaliselt üleni valges, imelik mask peas, saba taga ja mingi peenike „mõõk“ käes. Kell üheksa reede hommikul olin ma kõpsti kohal ja valmis sedasama tegema. Kohale tuli meid topelt nii palju, kui juhendajad oodanud olid aga nad jaotasid inimesed enda vahel lihtsalt ära ja saime hakkama küll. Alustasime soojendusjooksu ja venitustega ning seejärel hakkasime õppime õiget vehklemisasendit. Selle õppimisel on kaks varianti. Sa teed seda poole jõuga ja n-ö üle jala või pingutad nii palju, kui suudad. Teist varianti valides arvesta meeldiva lihasevaluga esmaspäevani. =P Asendite õppimine oli raskem, kui ma olin arvanud. Hea, et mul oli kotis põlveside, sest üsna varsti tundus parem põlv imelik ja panin igaks juhuks peale. Asi, mida ma kindlasti ei taha on haige põlv. Natukene sai meelde tuletada ka seda, mida karates õppisin – liikumisel mitte üles-alla hüpata ja korralikult keskenduda. Floreti me niipea kätte ei saanudki. Nagu treener ütles, siis floretiga harjutama hakkamise aeg on järjest lühenenud. Aasta, pool aastat, kaks nädalat, nädal ja nüüd osades kohtades juba esimesel treeningul. Loogiliselt mõttes on see natuke paha, sest niisama ei tasu ju teravate asjadega ringi joosta. Paarilisega sai ka veel liikumist harjutada, lõpuks kui floreti saime, siis vehelda ei võinud, vaid pidime kordamööda liikumist juhtima. Hiljem oli ülesandeks floretiga kukkuv kinnas seina „kinni torgata“, pingile asetatud veinipudelikorgid maha torgata ja vastaval tahvlil oma reageerimisvõimet katsetada. Minu parim tulemus jäi vist 0.58 juurde.

Ein Blick sagt mehr dann Tausand Worte ehk üks pilk ütleb rohkem kui tuhat sõna

Sellest ma ootasin ausalt öeldes natuke rohkemat. Ma ootasin nagu midagi sellist, kuidas kehahoiakutest midagi välja lugeda, näida rohkem enesekindel ja mida kindlasti mitte teha. Natuke oli seda ka aga… liiga vähe. Pidime panema küll silte piltidele juurde, et mida üks või teine asend näitab ning tegime ka ühe väikese rollimängu läbi aga midagi uut ma sealt teada ei saanud. Seda teab vist igaüks, et ristatud käed ja jalad on kaitseasend ja muud sellist. Samas, minekut ei kahetse, sest muidu oleksin ma pidanud oma poolteist tundi kuidagi muud moodi täitma.

Power Hour ehk jõu tund

Poolteist tundi hoogsat muusika saatel vehklemist paari abivahendiga. Jalad olid eelmise päeva vehklemisetrennist parajalt valusad aga üsna peagi ei andnud enam tunda, vaid keskendusin probleemideta trennile. Üheks abivahendiks oli mingi imelik peenike „latt“, mis oli vaja vibama saada. Pagana keeruline oli teatud asendites seda teha ning veel keerulisem oli hoida aga üritasin hakkama saada. Veel sai ühel pehmemal matil tasakaalu harjutada ja hiljem venitusi teha. Üldiselt ma ei ole väga aeroobikasarnaste alade fänn. Muidugi, need on kasulikud ja treenivad hästi aga iga kell valiksin ma esimesena kas karate, jõusaali, jooga või ratsutamise. Vahelduseks oli küll huvitav midagi uut proovida, eriti kui selle tasuta saab 😛

Step-Aerobic ehk steppaeroobika

See meeldis mulle rohkem, kui hommikune Power Hour. Miks? Ei tea. Meid oli ainult kümme inimest koos treeneriga, seega ka rohkem ruumi ja õhku nii et ehk seetõttu. Muidu oli maapinnast kõrgem alus, millele oli vaja peale astuda teatud rütmis. Teate ehk küll, kuidas steppaeroobika käib. Trenn koosnes neljast osast. Esimesed kolm koosnesid sammude õppimisest, mis siis hiljem üheks osaks kokku panime ning viimaseks jäi venitamine. Sammud ja kombinisatsioonid olid alguses väga kerged aga hiljem bläääh… Päris mitu korda pidin lihtsalt seisma jääma ning ootama, kuni muusika ja sammud jõudsid uuesti sinnamaani, mida ma probleemideta teadsin. Aga õnneks ei olnud ma ainus rütmitajuta osaline, vaid oli teisigi vahepeal niisama seisijaid ja vahtijaid.

Nendest neljast töötoast ma võtsingi osa. Informatsiooni aeglase liikumise tõttu ma neljapäevasesse töötuppa ei jõudnud, aga no elan üle. Ürituse alal oli mega palju paviljone ja võimalusi mida proovida. Suusahüppajate suvine „treeninglaager“, ju-jutsu ja judo, alkoholiennetusprogramm „Kenn dein Limit“ ehk „Tea oma limiiti“ ja nii edasi ja nii edasi. Põhimõtteliselt igal spordialal on ka noorteühendus olemas ja need noorteühendused tulidki Burghauseni kokku, et ennast tutvustada. Kõikides paviljonides ma ei katsetanud tegevusi, sest üksinda olnuks natuke nukker seda teha aga Zumbat (väga äge tundus, võiks trenni küll minna) proovisin ja Nintendoga mängisin kõva tund aega, et mul oleks õigus vihmavarjus olla =D Mingist relvast sain ka lasta. Uutest prillidest oli kõvasti kasu – pikali aluselt lastes viis esimese korraga, aluseta viis esimese korraga ja püsti lastes kolm esimese korraga, seejärel natukene möödalaske aga lõpuks sain kõik pihta. Brandenburgische Sportjugendi „paviljonis“ käisin ka ära, sest nemad olid ju lõpuks need kellega, ma sinna tulin. Nende paviljon oli natuke teistmoodi – ronimine. Rippredelist ülesronimine on alati kõige vastikum osa, sest see liigub ja koguaeg on tunne, et ma kukun nüüd alla. Üles jõudsin käed värisedes ja unustasin saksa keele ära ning ei saanud aru sellest, et ma pidin tiimiliikmele selja keerama 😛 Muidu oli seal tore ronida, polegi ammu seiklusrajal käinud. Üks töötaja tundis ka mu lausa ära, sest ta oli mind Blossinis varem näinud. Mina muidugi ei hiilanud oma mäluga.

See ongi siis lühidalt minu Burghauseni kogemus. Panin kõik enda meelest tähtsaimad asjad kirja ning üritasin mingi ülevaate anda. Kokkuvõtvalt oli see väga kena üritus, millele andis väga palju juurde ka imeilus linn (Berliini järel teine lemmiklinn Saksamaal). Veel rohkem oleks juurde andnud see, kui olnuks kellega koos seal ringi kolada. Muidugi siis poleks ma ehk nii palju ringi jalutanud ega ka kirjutanud, nii et tuleb rahul olla sellega, mis oli.

Kõigepealt Burghauseni negatiivsed asjad, enne kui ma positiivsele küljele pühendun. Õnneks jäid halvad mälestused suuresti kolmapäeva õhtusse ja eks ma lihtsalt väsinuna reisist siis ka toimunut võimendasin.

• Osalejakaardi saamine käis üle kivide ja kändude. Esimeses koolis said meie bussi omad natukene aega ümbrikutest oma nimekaarti otsida ja siis saadeti meid üle õue teise majja, sest esimeses hoones polnud meile ruumi. Nohjah, teises majas oli kaks sissepääsu, ütleme et need on A ja B. Järjekord, kuidas ma sealt läbi käisin oli suuresti A, B, A, B. Vähe ei ajanud ju tigedaks. Vita meelest oli see ka natuke naljakas, et neil nimekirju või midagi polnud. Lihtsalt lappa ümbrike läbi ja looda, et nimekaart kuidagi kätte satub.
• Jagati vastukäivat infot. Vitale öeldi, et mul pole madratsit vaja ning ta oli selle oma hotelli jätnud. Kolmandale korrusele roninud, avastasime et mul on madratsit vaja ja kuidas veel – klassiruumis olid ainult toolid ja lauad. Samasugune valeinf anti meile ka siis, kui kooliaulas tervitus tehti ning saime mingid sedelikesed, millega pidime siis Messehalle’s tasuta juua ja süüa saama. 10 minutit mäest üles kõndinud, tuli välja et ei saa seal midagi. Teate, pole üldse hea idee kell 11 õhtul inimesele, kes on keskpäevast alates bussiga sõitnud ja arvestanud mingisegi söögiga, öelda et sorri, ei ole süüa. Jaaa, ma olin tige ja nördinud. Poed ja restoranid olid kõik ju muidugi kinni sellisel kellaajal. Selle öö magasin igaljuhul Vita hotellis (Austriaaaas! :D) ning sealt ostsime ka kolme euro eest võileiba, et ma hommikusöögini vastu peaksin.
• Nadi informatsiooni jagamine. Õhtusöögi kohta polnud midagi kirjas, meie nn. grupijuht ka seda ei öelnud ja kaks vabatahtlikku, kellelt küsisin ei teadnud midagi. Lõpuks pakkus keegi, et ehk peab ise ostma. Pidigi. Ka ei saanud ma Potsdami inimestelt informatsiooni töötubade kohta, kuigi ma mitu korda ja mitmelt erinevalt küsisin. Seetõttu jäi mul tegemata neljapäevane töötuba ja vaid tänu sellele, et ma poolkogemata registreerimiskohta koperdasin, sain reede ja laupäeva täidetud. Meie kooli juures oli bussipeatuseks Stadtplatz ja liikluskorralduslikel põhjustel laupäev ja pühapäev spets ürituse buss sealt enam ei sõitnud. Muidugi oleks ju võinud selle info kooliuksele kinnitada, et tuleb jalutada kas mäest üles, Mautnerschlossi juurde või sõita tavalise linnabussiga (see lihtsalt käis tunduvalt harvemini). Aga seda ei juhtunud ja väga vajaliku infokillu avastasin ma alles spordihalli bussipeatuses, kus Stadtplatzist oli must markerijoon üle tõmmatud.
• Ma olin üksi. See ei ole nüüd korralduseviga, vaid lihtsalt ebaõnn. Nagu ma üle-eelmises postituses mainisin, pidi meid tulema palju suurem grupp aga tänu erinevatele põhjustele sõitsin ainult mina. Vita oli ka muidugi, aga tema ei olnud seal osaleja, vaid pigem töötaja ning Patrickuga ma ei saa nii hästi läbi, et koos festivaliplatsil ringi kooserdada. Siis jalutasingi üksi. Muidugi, kahekesi olnuks lõbusam kasvõi paviljonides pakutavat proovida aga kui üksi, siis üksi.
• Sakslased. No vahepeal on nad lihtsalt nii idioodid, kui idioodid. Miks meie väljasõit Potsdamist peaaegu tund aega hilines? Sellepärast, et osad olid otsustanud mitte tulla, mitte sellest teada anda ning me ootasime nende järgi. Osad olid aga bussi läinud ja ei olnud Carstenile öelnud, et nad on kohal seega nad ei olnud ka nimekirjast maha tõmmatud. Miks meie väljasõit Burghausenist enam kui pool tundi hilines? Sellepärast, et peeti normaalseks, et koolimajast lahkudes võib oma prahi klassidesse ja suitsukonid verandale jätta ning muidugi pandi nad seda koristama. Või siis need, kes ei suutnud arvestada ajaga ja järjekordadega ning tulid Messehalle’st kooli poole alles kell kümme (mil pidanuks väljasõit olema). Ja buss ootas ning ootas.

Töötubadest ja üritusel nähtust tuleb järgmine postitus eraldi. Praegu räägime ühest pisikesest vaid 18 178 elanikuga linnast Saksamaa ja Austria piiril nimega Burghausen. Ja see oli nii Austria piiril, et kõndisid kakskümmend sammu üle silla ning siis olidki Austrias. Ja kuna Vita hotell asus Austria poole peal, sain ma ka ühe öö seal magatud. Nii et Austrias käidud! Aga tagasi Saksamaale. Burghausenis paikab Euroopa pikim linnus(üle 1 km pikk), mille ma reedesel päeval ka nii pikalt läbi kõndisin, kui võimalik oli. Üldse kondasin ma kahel õhtul Burghauseni vanalinnas ringi. Esimene õhtu, kui vihma tibutas, meeldis mulle rohkem, sest siis ma olin tõesti üksi. Sai linnulaulu ja vihmasabinat kuulata. Teisel õhtul asendas selle inimeste jutt ning küünarnukitunne treppidel. Reedese päeva nael oli aga keskaegne jaanipäev(või ma ei tea, mis nimega sakslased seda siin kutsuvad) Wöhrsee teisel kaldal. Üks ägedamaid üritusi, kus ma käinud olen. Miks? See oli väike aga samas mitte ülerahvastatud, kuigi kogu sellest Jugeneventist pidavat osa võtma ~3000 inimest. Muidugi, see on nende enda kahju, et nad sellisele pisikesele õhtusele kokkusaamisele ei jõudnud. Paljudel inimetel olid seljas ajastule vastavad rõivad, jalanõud ja aksessuaarid. Seal sai proovida ammust laskmist, kirveloopimist ja üksteise palgilt mahatõukamist. Oli ka muusikat, kaklust (näideldud muidugi), laua peal tantsiv narr ning keskaegset tantsu. Ühel hetkel kui vihma hakkas sadama (ja ma olin vihmajope kooli jätnud, sest päike säras enne) istusin ma lihtsalt tagasihoidlikult ühe sõpruskonna telgi alla. Niisama mul ei lastud seal muidugi istuda. Suruti kaks pulka kätte ja pidin muusikarütmi kaasa lööma =D Pakuti ka omatehtud imehäid karaskimoodi küpsetisi, seletati kuidas trummi teha jms. See kõik jättis minule vähemalt mulje, et tegu on mingi sõpruskonna jaanipäevaga, kuhu ma olen oodatud kontvõõrana kohale tulnud. Muidugi, see ei olnud nii sest antud üritus oli meie programmis ka ära mainitud =p Seal istusin ikka mitu tundi ja nautisin õhustikku aga õhtu saabudes hakkasin kooli poole tagasi liikuma. Pildilt võite siis näha vikerkaart, natuke vastavalt riietatud inimesi ja tagaplaanil osa Burghauseni kindlusest (no tõlke järgi loss või linnus, aga mina ütlen kindlus). Väga palju pilte ma seal ei teinud, sest mulle ei meeldi eriti oma seebikaga inimestele ette ronida ja siis nende riietust pildistada.

Väga meeldiva mulje jättis ka vastuvõtukontsert, kus oma oskusi näitas vastne Euroopa meister rööbaspuudel võimlemises (või kuidas iganes, seda kutsutakse :D), Saksamaa rahvatantsugrupp, kisakoor ja jazzansambel. Mulle meeldis enim siiski kava, kus üks naine oli n-ö hädas ja siis talle hakati pakkuma erinevaid võitluskunste, et ta ennast kaitsta saaks. Lõpuni ma seda siiski ei näinud. Vaatasin ära maadluse, kung-fu, mõõgavõitluse, ju-jutsu, shotokan karate, taek won do, hiina võlukunsti ja kickboxi ning siis läksin kooli poole, sest mul polnud enam jõudu üleval passida. Laupäeva õhtul oli veelgi suurem kontsert, mis algas Djdega ja lõppes publiku suuruse ning Jana imestunud näo järgi otsustades üliülipopulaarse bändi Fantastisch Vier etteastega. Seni kuni peaesineja lavale tuli, istusin Vitaga restoranis ja nautisin sparglisuppi. Välja nägi see küll nagu jahukaste, aga maitses siiski hästi =p Selle ülimenuka bändi kontserdile ma lava ette näppu viskama ei jäänud. Miks? Võõra bändi kontserdile jääksin ma ainult siis, kui mul on keegi kellega koos nägu teha, et ma tean neid laule ja lolli mängida või kui oleks ekstrahea ilm. Aga ma kuulsin muusikat vabalt ka oma klassi (khm 500 meetrit lavast ehk) ja mul oli kirjutamistuju.