Aasta EVS-i Saksamaal

Täna käisin ma Berliinis hängimas. Palju ägedam, kui Konsas hängida, teate ikka vä? =D Niisiis, hommikul kartsime et jääme maha aga jõudsime üheksa minutit varem peatusse. Enne pidime veel rattad garaaži viima, mille me ööseks õue olime unustanud… Nägin ka esimest enam-vähem endaealist Friedersdorfis. Meesoost ja kuulas erakordselt kõvasti Eminemi. Bussiga sõitsime umm – mul ei tule kohanimi meelde – ja sealt kahekorruselise, vaikse ja pehmete istmetega rongiga Berliini.

Esimeseks sihtkohaks sai tehnoloogiamuuseum. Vähemalt 15minutit veetsime metroojaamas ja üritasime aru saada, kuhu pagan me minema peame. St, et Malin ja Kamila üritasid aru saada. Ma jalutasin niisama nende ümber ja sõin imehead šokolaadimuffinit. Tehnoloogiamuuseum koosnes siis põhiliselt kahest asjast: lennukid ja laevad. Natuke oli ka muud teemat aga sellest hoolimata oli see üldplaanis huvitav koht. Kahju oli ainult selles, et tekstid olid vaid saksa keeles, mis tähendas et mina ja Malin põhimõtteliselt lihtsalt tormasime selle läbi, sest pole huvitav kui sa seletusest aru ei saa.
Siin sai õppida, kuidas erinevaid sõlmi siduda. Esimesega sain läbi häda ja vaeva hakkama, teisega andsin alla. Samas, Malin ütles et ronimiskursusel õpetatakse meile nagunii erinevaid sõlmi, nii et ei hakanud seal siis ka ekstrapalju vaeva nägema.

Päev jätkus lõunasöögiga Burger Kingis, kus meil tekkis ka vaidlus loomaaia külastamise üle. Kamila arvab, et loomaaiad on saatanast ja loomad on seal õnnetud ja oleksid palju rõõmsamad siis, kui nad saaksid vabalt ringi joosta. Malin ja mina olime vastu, öeldes et loomaaias on loomadel ka hea. Berliini loomaaeda külastame igaljuhul ainult mina ja Malin…

Seejärel läksime päevaplaani teise muuseumisse… seksimuusem! Sellest jäi Kamila kahjuks ilma, sest tema on praktikant mitte rahaga laiav vabatahtlik ja 10eurone pilet oli liiga palju. Samas võib öelda, et 10eurone pilet oli oma hinda täitsa väärt. Meil oli Maliniga päris lõbus ja huvitav. Aeg voolas kiirelt. Kuna blogi on siiski avalik (loe: pisikesed alaealised lapsukesed võivad ka siia sattuda ja mõni pisike alaealine lapsuke ka loeb seda ja üldiselt ei taha ma teid piltidega üle koormata) siis siia väga palju pilte ei lisa. Vaid paar, kolm, neli… Seksimuusemis sai teada seda, milliste märkide järgi järeldada, et mees on sinust sissevõetud, teha endale ideaalne mees/naine, vaadata kuidas käivad erinevad seksipoosid, õppida kus asuvad mehe ja naise mõnupuntkid, vaadata päris mitut erootilise programmiga telerit ja tutvuda erootika ja pornograafia ajalooga. Nii, kui seksimuusem üle vaadatud ja selle all asunud sekspood ka, liikusime edasi. Ideeliselt tahtsime me jõuda metroojaama, kust mulle telefonikaart osta. Me ei jõudnud sinna.

Aga see-eest jõudsime me poodide tänavale. Väga hea, et mul raha otsas oli ja ma midagi osta ei saanud. Malin pidi mulle kogu aeg meelde tuletama, et ma elan aasta aega Berliini külje all mitte ei ole siin kolm päeva ja seega pole mul mingit vajadust kohe seda kõike, mis ma näen ära osta. Pudi-padi poest sain endale hädavajaliku toidukarbi (homme ootab ees külmiku sulatamine. Yee!) ja seejärel läksime juuksurisse, kus Malin vähemalt pool tundi valis, mis lõikust ta tahab. Hea, et kui mina esmaspäeval juuksurisse lähen siis ma vähemalt tean, mida ma tahan ja saab kiirelt ära lõigatud (eeldusel ikka, et Jana lubab sellist soengut). 9.99 eurot ja Malin nutab nüüd oma juukseid taga. Varem olid tal õlgadeni ja ta palus mitte väga palju maha lõigata – tulemuseks peaaegu poisipea, vaid tsipake pikem. Aga muidu näeb äge välja!

Tänaseks viimaseks pildiks saab minu hetkeline lemmikehitis Berliinis. Ehitis on küll palju öelda, Kamila sõnutsi on see Teise Maailmasõja meenutuseks jäetud varemed. Aga huvitavalt ilus on ikka muu klantspildiliku Berliini kõrval. Kuigi klantspilti rikkus pisut pilves olev mees, kes elavalt Coca-Cola pudeliga žeztikuleeris ja inimestele külje alla trügiv mustlane.

Tagasisõit möödus ägedalt, eriti rongiosa. Õppisime nimelt saksa keelt jälle ja meie kõrval istunud sakslasest vanahärral võis päris huvitav olla kuulata, kuidas me oma lausete ja hääldusega maadlesime. Ma üritasin neile õpetada ka eestikeelset lauset: “Minu nimi on  …” Nii Kamila kui Malini suust kõlas see pigem: “Minmini nim…” Kohe üldse ei saanud nad aru, mida kuidas  hääldada. Naljakas =D Aga eks minu saksa keel ole hetkel samasugune.

Lõpuks siis Friedersdorfis. Tuppa, arvuti sisse, pilk telefonile (minu uus saksa number on 015776508153, eeldusel et ma selle ära aktiveeritud saan), süüa tegema, sööma, blogi kirjutama. Täitsa nagu tavaline päev.

Nagu ma üle-eelmises postituses kirjutasin, siis me aitasime Ann’i. Siin meie tegevuse tulemused:

Täna sain ma raha! Aga alustades ikka päeva algusest, siis kõik algas idüllisest hommikust – mina lugesin uudiseid ja jõin teed, Malin sõi oma maisihelbeid ja Kamila küpsetas pannkooke. Väga kena ja armas. Seejärel suundusime City Halli, täpselt kella üheteistkümnest pidi see avatama. Avati see jee kell 11. See avati kell 9.00 ja suleti kell 11.30. Õnneks jõudsime siiski sinna kell 11.15 ja oli piisavalt aega, et mind Friedersdorfi elama registreerida. Passist koopia, allkirjad, mingid paberid veel ja nüüd olen ma linna (või on see siiski küla?) kodanik. Samas, kas ma oleksin pidanud end Raplast välja kirjutama?

Kenasti ratastega Blossinisse. Malinil on kõige parem ratas, sellel on töötav käiguvaheti ja nii ta siis irvitas minu ja Kamila üle, kes me nagu hullud sõtkusime ja sõtkusime aga edasi ei liikunud. Samas oli ta piisavalt lahke, et näidata ära otsetee Blossinisse, mis hoiab meie aega nii kolme minuti jagu kokku. Blossinis suurt midagi teha ei olnudki. Ann oli kuskile kadunud ja meid ei nõudnud, seega hakkas Kamila arvutitööd tegema ja mina maadlesin koos Maliniga telefoniga. Malin läheb teisipäeval oma on-arrival seminarile ja tal oli vaja ühendust saada Betina ja Enesiga, kes viibivad Potsdamis. Lõpuks saime pihta, mis number lõpuks valida tuleb. Jutud räägitud, algas laevahtimine ja minutilugemine, millal nende lõunapaus lõpeb, kes meile raha annavad.

Niisiis, lõunapaus läbi ja meie sinna. Uskuge või mitte aga selle raha andmisele (ühele inimesele, mulle) kulus üle poole tunni O.o Kõigepealt kes ma olen ja mis ma olen ja palju ma tahan. Siis Janaga veel rääkida, siis veel mula ja paberite täitmist. Lõpuks toodi välja tšekiraamat (üüüü. Ma sain elu esimese rahatšeki =D) ja täideti see ära. Üks paber mulle, üks paber talle. Seejärel seifi juurde, seifist välja rahakarp, teisest karbist välja rahakarbi võti ja minu elamisraha minu kätte. Aa, et tahate teada ka palju see on? 315 eurot siis. Sellest tuleb mul 7 eurot interneti eest maksta (aga ma ei kurda, nett on väga korralik) ja ülejäänud 308 euro eest tuleb mul endale süüa muretseda ja niisama lulli lüüa.

Kuna mina olen teadaolevalt selline, kellel “on raha” ja siis hästi ruttu “ei ole raha”, otsustasin mingi süsteemi lüüa, et ma ei peaks kuu lõpuks Malinilt ja Kamilalt toitu nuruma. Siia avalikult ka siis kirja, et oleks keerulisem kõrvale hoida =D Esiteks on mul konto suurepärases kohas http://www.pere-eelarve.eu kuhu ma hoolsalt pärast igat poeskäiku tšeki pealt andmed kannan. Eeldusel muidugi, et mul õnnestub aru saada, mis mida tähendab xD Järgmine kena plaan on “Kuue ümbriku plaan”. Ostsin täna lausa postkontorist ümbrikud üksi. Raskusi oli, aga lõpuks sain kätte. Nimelt jaotan kuu raha viieks, mis teeb nädalarahaks 61 eurot (ehk siis ee… 950 krooni??????). Iga nädal kasutan ära ümbrikutäie raha, mis üle jääb läheb viiendasse ümbrikusse ja see, mis kuu lõpus viiendas ümbrikus on, läheb kuuendasse, mis jääb minu “varulaekaks”. Ehk sealt võtan raha siis, kui lähen kuskile või näen mingit eriti ägedat jalanõupaari… Yea… Idee on hea =D

Oma päevast polegi midagi rohkemat kirjutada. Kella kahest läksime Maliniga Jana juurde, kes tunnistas et tal pole hetkel meile ülesandeid anda ja seega läksime tagasi koju. Kamilal oli õnn jääda edasi andmeid arvutisse toksima. Poest läbi, postkontorist läbi, mõte et garaaživõtmed jäid Kamila kätte (scheisse!), rattad laternaposti külge ja tuppa. Natuke söömist ning söögitegemist ja ma läksin jooksma lõpuks.

Niimoodi saab linnast väga huvitava pildi. Hetkel tundub mulle, et Friedersdorf on Kaerepere suurune, kahe kirikuga ja mõneainsama poega. See-eest on aga majadel väljaspool rulood/turvakardinad, aiad ka siis kui majasein on 1m kaugusel tänaval ja surnud ussid kõnniteel (õnneks ma hüppasin temas tüle). Metsikult palju lepatriinusid ka. Ja üldiselt liigun ma nüüd kukeseentega midagi tegema, kõht annab märku.

PS: Kas ma seda ütlesin juba, et kui suuuuur auto meie majast mööda sõidab, siis põrand väriseb?

Miks pagana pärast sõidab minu akna alt läbi mingi nõme auto, nii et see mu tund aega varem üles äratab?
*teen silmad lahti*
Ahjaa, ma olen Friedersdorfis ja meie hoovist läheb tee läbi. Super.

Täna sain endale uue jalgratta. Mu eelmisel on vist kummis auk sees ja otsustasin seda uuesti täis pumbata. Tulemuseks oli vissssssssssss! ja täiesti tühi tagumine ratas. Õnneks oli kellegi ratas veel meie garaažikeses olemas ja võisin selle võtta. See on samasugune nagu Kamila oma, mugavam istuda ja sõita aga – sellel on käigud. Tore? Ei ole tore. Käigud mis ei tööta. Olete üritanud kunagi esimese või teise käiguga pikka maad sõita? Ei ole tore, kohe üldse ei ole tore.

Päeva esimene ülesanne pidanuks olema Ann’i aitamine. Ei leidnud teda üles. Järgmine ülesanne pidanuks olema Jana käskudele allumine. Tal oli kiire. Okei, istusime kööginurka laua taha ja hakkasime saksa keelt õppima: Mina olen, sina oled, tema on. Minu vennapoeg on 13aastane, minu onu on 56aastane ja nii edasi. Järgmisena tulid värvid, mis üllataval kombel üpris ruttu pähe jäid: gelb, rat, rose, lila, schwarz, braun, blau, grün, orange. Otsige ise, mis mida tähendab =D

Viimaks saime ka Janalt ülesande. Nimelt sai üks projekt läbi ja siis on vaja loomulikult aruanne teha. Nimelt trükkida arvutisse (neil olemas lausa spetsporgram Hausmanager&Seminarmanager) mida, kui palju kasutati ja kas kasutati. Sealt siis saab kogumaksumuse ja ma ei tea, mis asju veel vaadata. Jana sõnul pidi selleks minema tund aega maximum. Suurepärane, tunni ajaga saime lausa programmi tööle (teises arvutis, mida proovisime). Järjekindlalt tegi programm nii, et kui sisestasid parooli  ja kasutaja, läks see lihtsalt kinni. Niisiis, jõudsime andmete sisetamiseni ja läks veel ägedamaks. Selleks, et ei peaks koguaeg pikalt kirjutama, on kõikidel asjadel lühendid (kanu-4 tähendab neljakohalist kanuud, grlp tähendab grillplatsi jne). Lihtne? Yea… Reaalsus oli see, et mingil x põhjusel olid paberdokumentidel ühed lühendid, aga programmis neid lühendeid ei esinenud vaid oli hoopis muu. Selle programmi leksikon oli samamoodi tumbajumba ja ei näidanud meile kõiki lühendeid. Seega kulutasime me aega sellele, et palusime Janal seletada mida üks või teine lühend tähendab, et siis saaksime selle programmi sisestada. Lihtne? Ei. Hoolimata sellest, et Jana istub kõrvallauas rippus ta peaaegu kogaeg telefoni otsas ja meie Kamilaga saime üksteise võidu lage silmitseda.

Lõpuks andsime alla ja läksime lõunat sööma (ikka Friedersdorf, 5km sinna ja 5km tagasi). Uuesti Blossinis olles ei olnud endiselt Ann’il aega, et meile tegevust seletada ja andmeid ei saanud edasi sisestada, sest Malin, Jana ja kaks kutti olid selle mingiks vestluseks vallutanud. Okei, mida muud teha kui saksa keelt õppida. Jälle. Kui Kamila mulle pidevalt niimoodi õpetab, siis lõpuks saan ma keele väga ruttu suhu. Kahju ainult, et ta kuu pärast ära läheb.

Kella kolmest saime viimaks hõivatud Ann’i kätte ja ta andis ülesanded: kirjutada prantsuse, saksa ja leedu keeles “Kuidas sa end tunned”, “okeilt”, “hästi”, “halvasti”, kõikide tema projektis osalejate nimed kirjutada paberitele ja ära voltida, kirjutada kahele suurele paberilehele kahe erineva värviga tähestik (mis läks nii, et kui esimese tegin punasega ja teise pidin sinisega tegema, siis alustasin ikka punasega. B-täheni jõudes taipasin ja siis oli “Scheisse!”). See siis võttis viimased poolteist tundi meie “tööpäevast”. Väga tihe, raske ja keeruline =D Vähemalt on meil Kamilaga huvitav. Ta on väga õnnelik, et ma siin olen. Põhipõhjus on see, et siis ta ei pea niipalju kontoris istuma, vaid saab minuga kaasas käia, mis on tunduvalt huvitavam.

Homme City Halli (mingi linnavalitsuse sarnane asi vist, registreerin end siia elama ja saan oma taskuraha jms) minnes lubas Jana Kamilal ka hiljem koos minu ja Maliniga Blossinisse tulla. Ja kuna City Hall avatakse alles kell 11… siis saab homme mõnuga magada.

Aga okei, aeg oma pannkooke rohkem valvata. Olengi mõne juba kõrbema lasknud. Küsige ka minult midagi =D Siis on huvitavam kirjutada, kui ainult oma päevaraamatut pidada.

• Panin esimese kirja posti, 0.70 eurot
• Müüja ei teadnud, et Eesti on Euroopa Liidus
• Janale oli üllatus, et Eesti aeg on tunni võrra erinev

Täna nägin ma liiklusmärki ja sain teada, et lubatud 3km asemel on Blossini ja Friedersdorfi vahemaa 5km. See teeb siis päevasõiduks 10km, juhul kui ma lõuna kaasa võtan (mida ma täna ei teinud ja lõunaks koju sõitsin) ja õhtul tagasi ei lähe (mida ma täna ei tee. Ühe seminari lõpetuseks on disko aga ma ei viitsi ja ei jõua). 
Vasakul pool näete siis kahte imearmast ratast. Punane on minu oma, hall-sinine kuulub Kamilale. Rattasaamine on ka omaette lugu. Eile sain algul aru, et ma ei saagi kohe ratast. Põhjus oli kas see, et pole ühtegi piisavalt tervet või siis see, et inimene kes jagab rattaid, on ära. Igaljuhul meenus janale, et kuskil seisab üks ratas kinniselt ja on vaba (kui lukk välja arvata). Kamilaga läksime proovima, aga tema võti lukule ei sobinud. Natuke aega hiljem läksime koos Jana, veel ühe võtme ja suuuuurte tangidega. Teine võti sobis ja õnneks ei pidanud tange luku lahtisaamiseks kasutama, kuigi ka see oleks päris põnev olnud… Rattast ka. Selline käikudeta naistekas oli mul viimati tatikana. Eelistan ikka korraliku sirge pulga ja 21käigulisega sõita aga ega siin valikut pole ju. Sadul on nii ja naa – tagumik jääb natuke kangeks, aga rattapükse oleks ka veider koguaeg jalga ajada. Selle ratta plusspool on aga see, et mp3 võib rahus koju jätta. Sõiduriist kägiseb ja krigiseb ja häälitseb ise piisavalt. Esiratas on ka tsipake kaheksas ja see kõlksub vastu viltust porilauda üpris armsat. Kui kella taguda (rusikaga nt), siis tekib ka nii armas tilin, et kõrvaklappe oleks lausa kahju pähe panna.

Autojuhid on siin väga toredad. Pole kordagi niimoodi juhtunud, et ühel ajal möödub minust auto ja samal ajal on selle auto kõrval ka vastutulev auto (jätame selle välja, et niimoodi ei mahuks tee peale äragi…). Üldiselt toimub möödasõit nii, et minuga samas vööndis olev auto aeglustab sõitu minu kiiruseni, ootab kuni vastutulev auto mööda sõidab, lülitab suunatule sisse, sõidab vastassuunavööndi kaudu mööda (meie vahele jääb vähemalt 1,5m), lülitab suunatule sisse ja naaseb oma vööndisse. Äge. Ei ole sellist tunnet, et auto kohe rammib sind.

Pildil näete Kamilat, kes on minu korterikaaslane ja hetkel ka peaaegu
nagu isiklik tõlk. Nimelt oleme Blossinis peaaegu pidevalt  koos ja kui ma millestki aru ei saa, siis on tema nõus tõlkima. Vahepeal on küll see keeruline, sest tal on inglise keele sõnavara väike ja siis ei suuda tema mulle seletada ja ma ei saa saksa keelest veel nii palju aru. Õpetaja on ta ka: Kamila, kuidas on saksa keeles “tagasi tööle”; Kamila, kuidas on saksa keeles “puu”; Kamila mida see silt tähendab? jne jne jne. Mina õpetan talle inglise keelt, ehk parandan ta vigu ja laiendan sõnavara. Kasulik mõlemale. Pildil toimub siis minu õppetund. Kamila kirjutas vihikusse lauseid ja ma tõlkisin saksa keelde (nt: mina olen, sina oled, tema on, nad on 3aastased). Lisaks tuli mul täna õppida ära numbrid 20st 100ni ja sugulased. Range õpetaja =D

Tänaseks tegevuseks oli Ann’i (päris nimi on siis Anne-Laure, aga kuna seda tuleb hääldada umbes Analoo, on lihtsam talle Ann öelda) abistamine. Tal on 27.07.-08.08. projekt ja meil oli vaja valmis teha plaan selleks ajaks. Suurtele pruunidele paberitele siis tabel, mis eelistatult oleks ka huvitav ja ilus. Kahjuks ei jõudnud ma seda pildistada aga ehk mingi päev on veel võimalus. Mulle õpetati ka seda, kuidas inimesi projekti sisestada (neil lausa mingi vastav programm selleks) ja Kamila näitas veel natuke seda, kus mis asub. Õppisin ära ka selle, et kui kokaraamat väidab, et kartulipüree saab valmis 10minutiga siis päriselt läheb selleks paalju kauem (isegi kartulid ei keenud 10 minuti jooksul pehmeks). Seega, lõunalt tagasi minnes me hilinesime: “Sorry Jana, we had a potato problem.”

Natuke siis ka spordikülge (spordihalli ei ole veel jõudnud):

Nõustusin osalema Ann’i projektis ja seega tuldi mulle kella kahest järgi, et Blossinisse minna. Muidu väntab selle 3,5km rattaga aga ratas oli ka Blossinis… Teed on jube kitsad. Ma küll autoga sõita vist ei saaks, oleksin kohe kraavis ja neil seda reeglid ka pole, et 24/7 tuled põlema peavad. Väga harjumatu on vaadata. [ahjaa, digika laadija istus ikkagi kodus tooli peal]

Blossin ise oli täpselt selline, nagu fotodel. Suur, ilus, puhas ja korras. Peamajja sisenedes tutvustas Jana mind muidugi igale vastutulijale. Hea, kui veerand nimedest mulle meelde jäi. Aga samas on mul tervelt aasta aega õppida. Mul on ka kabinet, mida hakkan jagama Malini ja ühe saksa kutiga. Seal on vabatahtlikul tõesti hea elu.

Blossinis olles otsustasin ka selle ära, et ma pean hakkama padavai saksa keelt õppima. Nii nõme on seista ja totakalt naeratada, kui keegi sinuga räägib ja küsib midagi, aga sina tuhkagi aru ei saa ning pead ootama kuni keegi (kui üldse) tõlgib. Lauas suuremas seltskonnas istudes jutt ka naljalt inglise keelele ei läinud. Siis, kui minult midagi küsida oli vaja või öelda, mida teha. Seega, minu tegevus on istuda ja kuulata neid sõnu, millest aru sain.

Ujumas käisime ka Kamilaga. Alguses läksime vette: Uih, aih, scheisse! Külm oli! Aga siis võtsin vana nipi kasutusele: pritsida! Oi aitas hästi. Mõne minutiga juba ujusime ringi ja nautisime täiega vett. Hiljem ronisime välja ja suundusime tööd tegema, mis Ann ette andis. 

Temal algab nimelt projekt (noored Prantsusmaalt, Leedust ja Saksamaalt) ja meie pidime ette valmistama ühe olenguruumi. Ehk kaks kaarti seinale (rohkelt teipi oli vaja!) ja tere tulemast. “Willkommen” kirjutas muide Kamila (kes on koolis 12 aastat saksa keelt õppinud ja hetkel õpib ülikoolis saksa tõlgiks…) kogemata ühe m-iga. Egas midagi, joonistasime teise m-i taha ja ausõna, eriti ei märka viga.

Vahelduseks saime ka süüa…  Mitte et muidu ei saaks aga ma pole jõudnud poes käia ja õhtune rootsi laua minivariant oli väga teretulnud. Viimane söök oli krevetivõileib Tallinnas, kui mitte arvestada ema leiba, mida viilu kaupa söön ja jagan. Seejärel anti meile ülesandeks kahe telgi ülespanek… Esimene telk läks perfektselt. Teine ka, kuni me avastasime, et üks see toru on katki… Kamila läks lattu uut telgitoru tooma, kuid tagasi tuli tühjade kätega. Nimelt õnnestus tal võti ukseluku sees ära murda. Murtud osa jäi loomulikult südamiku sisse ja viimase info järgi tuleb uks lihtlabaselt lahti murda. Kena algus =D

Seejärel üritasime parandada seda katkist osa. Tulemust näete paremal pool. Nimelt üritasime vaest murdunud osa kinni teipida. Algul tundus, et õnnestub panime ju isegi puuoksi toestuseks aga lõpptulemusena murdus uuesti lahti… Andsime lõpuks alla ja otsisime Anni’i üles, kellele siis probleemi ära seletasime. Mis tal siis ka muud öelda oli, kui et kudiagi saab ehk probleemi lahendatud ja saatis meid koju. Homme jälle.
Joonistusi, postkaarte ja meetrite pikkusi kirju võib saata aadressil:
Ene Sepp
Blossin
Hauptstraße 8
15754 Heidesee OT Friedersdorf
Deutschland

PS: Ma sain endale kaks Blossini t-särki ja ühe Blossini fliisi. Riidekapp täieneb.

See on siis minu tuba. Selline tore ja armas. Mõnusalt suur. Ainus jama on see, et kapis on kaks riiulit – mõlemad minu silmade kõrgusel. Ei ole tore niimoodi urgitseda. Prügikast võiks ka olla aga alati võin ju ise soetada… Teler tehti ka täna korda. Yey.
Kööginurk siis. Pliit ja muud esmatarbevahendid on olemas. Külmkapp on küll tühi (täna leidus seal võid ja kartuleid), ent küll ära täidab. Täna ei jõudnud mingi imenipiga poodi minna. Seal laua taga toimub siis ühisistumine ja teejoomine. Uksest paistab Kamila tuba.

Vannituba! Siin on vann! Asi, mida kartsin, et ei leia. Nagu mujal korteris, on ka siin ruumiga laiutatud. Ilusad kenad katuseaknad, keset vannituba võiks valssi tantsida jms.

Vasakul trepp koju ja all kodu ise.

Kõigepealt positiivsemast poolest. Lennureis läks superhästi (kuigi Tallinna lennujaamas ma oma püreesuppi ikka ei saanud). Riiga siis 55 minutit, mille jooksul sain ühe kirja valmis kirjutada. Riiast tormasin Berliini lennukile. Mul oli täpselt aega, et osta üks jook endale ja siis sappa minna. Sellest lennust erilisi mälestusi pole, sest suurema osa ajast ma magasin hambad laiali.

Lennujaamas pidin natuke ootama, sest Jana sattus ummikusse ja tuli hiljem. Kohale ta aga jõudis ning leidis mu kohe ka üles. Khm, ainult mingi vabatahtlik oleks vist tanksaabaste, miniseeliku, nahktagi ja hiiglasliku kotiga lennujaamas. Lennujaama parklast (mis oli nagu labürint) välja sõites nägime jänest üle tee jooksmas. Ma pole isegi Raplas jänest näinud ja nüüd nägin Berliinis. Sweet. Natuke ekslesime, sest Jana pidi veel töökaaslase Ann’i (ma unustasin pikema variandi nimest ära) üles korjama aga ta ei teadnud täpset teed. Ma nägin siis vähemalt Berliini. Rattureid on siin palju aga vaid mõnel nägin kiivrit peas. Muidu linn nagu linn ikka. Eks oma keelekursuste ajal saan veel rohkem uurida, sest kursus on kella üheksast üheni ja siis on vaba aeg. Niimoodi kuu aega järjest!

Teel Friedersdorfi (minu kodu!) magasin jällegi hambad laiali ja ärkasin siis, kui kohale jõudsin. Täitsa armas külake on. Eks näeb, kas aasta lõpuks on sellest kõrini või ei. Okei, tuppa ja mind ootas ees Poolast pärit üliõpilane Kamila. Ta õpib saksa keelt ja on siin praktikal. Lisaks keelekursusele hakkan ka temalt eratunde saama =)

Tubade kirjelduse saate täpsemalt siis, kui ma pildid ära teen ja need üles laen. Aga lohutuseks võite lugeda, mis ma maha suutsin unusta ja tegemata jätta.

Esiteks, ostis ema „Medaljoni“, sest kodus meil polnud ühtegi(kõik on rändama läinud). Ma ei tea mitu sada korda ta ütles, et ma sisse kirjutaksin ja guess what, mis tegemata jäi. Vabandused =(

Teiseks, pakin pesu lahti ja vaatan et natuke vähe, peaks nagu rohkem olema. Seejärel leian vana pidžaama, mis pidi ju rottidele jääma. Kerge juhe, telefonikõne emale (tegelikult pakkis tema mul koti ilusti ära) ja jõuame järeldusele, et selle asemel, et pidžaama kotist välja tõsta, tõstsin ma tõenäoliselt välja oma pesukoti. Yesh! Vähemalt on nüüd olemas vabandus pesupoodi minekuks.

Kolmandaks jätsin ma maha päikeseprillid, mille avastasin tegelikult siis, kui ma Tallinnas õhku tõusin.

Kõige magusam möödapanek (siiani) on aga – tadadadadadadaa! Minu uhiuue, imearmsa digika laadija ühe osa maha unustamine. Ma muidugi loodan, et see on kuskil kotipõhjas aga kõik ülejäänud juhtmed on ju mul juba ära pandud seega… Jah, läks pisut untsu. Eks mul tuleb digikat seni tagasihoidlikult kasutada, kuni pakk kohale jõuab. Mis tähendab seda, et ma pean ruttu-ruttu oma aadressi teada saama. TÄIENDUS: kodus ka seda pole. Ehk see on kuskil müstilisel kombel õhku haihtunud. Otsingud jätkuvad.

Kurvad hetked üle elatud ja pisut rõõmsamat: täna õhtul liitun ma kohe Ann’i projektiga. 20 noort erinevatest riikidest tulevad Blossinisse. Seda, mis projekti raames, ma täpselt pihta ei saanudki aga pole ka vaja. Lähen talle appi ja seega on minu elu kuni esmaspäevani (mil algab keeltekool) sisustatud. Küll aga ma ei tea, kui palju ma sel hetkel internetti saan, et blogi täiendada, sest jään võib-olla Blossinisse ööseks. Kui keegi väga puudust tunneb, võib mulle messida ja helistada. Vastu küll messida ei saa aga elab üle.

Kui nüüd ainult selle wifi parooli ka teada saaks, oleks supertore… Seni lähen pakin asju edasi.

Korralikult poole kolmeni üleval istutud algas sõit lennujaama poole. Läbi udu ja mõningate metsloomadega teeservas. Kohale jõudes olime uhkes üksinduses parklas. Fun!

Lennujaama sisse astudes avastasime, et see on – tühi. Kerge selline tunne -> 0_O Egas midagi paremat teha siis polnud, kui minna check-in automaadi juurde ja vaadata, kuidas ma sellega läbi saan. Kati ja ema abiga, mõne algul valesti vajutatud nupuga (mul näiteks ei olegi e-pilet) jõudsime edasi ja lõpptulemusena väljastas automaat kaks kallihinnalist pardakaarti. Okei, teise neist pidi küll välja rebima…

Pagasi äraandmiseks pidime ootama 25 minutit. Yey! Tallinna lennujaamas on ju väga palju vaadata… Parajal ajal kotti üle kaaludes selgus, et see on kõigest 19,2kg. Käsipagasisse kinnitatud hari ja sandaalid leidsid kohe oma tee tagasi suurde pagasise – 19,8kg. Muidugi, see valetas. Check-ini letini jõudes tuli välja, et kott on hoopis 19,9kg. Täpne või mis? 101g veel ja siis hakka juba plekkima. Nad pidid üpris ranged olema.

Pagas antud, lehva-lehva kotile tehtud (ma loodan, et kohtume Berliinis, mõlemad elusad ja terved) ning siis oma turvakontrolli poole. Oeh, järjekordsed hüvastijätud (nüüd hästi vaikselt jõuab kohale et ma ei näe ju kedagi niiiii kaua =( ) kalli-kalli ja siis jäid nemad vaatama, kuidas turvakontroll läheb.

Mp3, telefon, fotokas, läppar (tuleb välja lülitada -.-), dokumendid, jope – asetasin esimesse kasti. Teise kasti läks minu käsipagas ja siis hops röntgeniautomaati. Ise sain väravatest läbi kõndida ja läks täpselt nii, nagu Kati ennustas. “Palun saapad jalast võtta.” Urrhr. Saapad jalast ja tipa-tapa sokkis uuesti läbi. Enam ei piiksunud.

Seejärel uuesti lehvitada ja astusingi esimese sammu Suurde Maailma, okei, hetkel veel Tallinna lennujaamas… Esimese asjana tormasin kohviku poole sest Hiina lendu oodates sain seal maailma parimat seenepüreesuppi. Suletud? Ikka suletud =( Seega pidin ostma totakalt kalli krevetivõileiva ja lisaks sain raha tagasi eurodes ja kroonides. Mida paganat ma teen 14krooniga?

Ja nüüd istun… ja ootan. Weeeeee! Ja üldiselt mul on igav. Muidu ei viitsiks ma küll ühest lennujaamas istumisest nii pikalt kirjutada.

PS: Pärast lähen ma veel oma seenepüreesuppi piiluma. Millalgi nad peavad ju selle avama.