Esimene koolipäev

Ma jõudsin klassi kakskümmend minutit enne üheksat. Õpetaja tuli kaks minutit enne üheksat ja õpilased? Hilinesid viisakalt. Hispaanlastest jõudis esimest tunniks kohale kaks, teise tunni ajal liitusid veel kolm. Teised magasid välja eilset sünnipäevapidu, nagu õpetaja teadis öelda. Tunnikorraldusest siis: kell 9.00 (esmaspäeviti kell 10) algab esimene blokk, mis kestab poolteist tundi. Sellele järgneb pooletunnine vaheaeg ja seejärel uus pooleteisetunnine plokk koos teise õpetajaga. Ja ongi minu koolipäev läbi. Lihtne ja lühike, aga vahepeal vajub ikka pilk seinakellale.

Esimeses tunnis olime siis seega neljakesi. Üks uus tüdruk Prantsusmaalt, kaks hispaanlannat ja mina. Tegelikult selline korraldus mulle isegi meeldis, sest ma pidin pidevalt tähelepanu pöörama ja koguaeg sai midagi rääkida. Juttu oli muidugi jälle toiduainetest, restoranis käimisest jms. Kui hakkasime gruppide kaupa nimetusi õppima “puuviljad” ja “köögiviljad” tuli õpetajal kasutada nii käsi, jalgu kui ka tahvlile joonistamist, sest hoolimata sellest, et ta oskas inglise keelt (mul õpetajatega vedanud) ei nõustunud ta seda meile ütlema, vaid meie pidime arvama. Vahel harva võis ka sõnaraamatut kasutada, kui tõesti ummikus olid. Õnneks on saksa keel ja eesti keel mõnes mõttes piisavalt sarnased ja ma väga palju sõnaraamatut piiluma ei pidanud.

Vahepeal hiilisime ka tunniteemast kõrvale. Kui õppisime sõna “jootraha” (das Trinkgeld) siis rääkisime ka sellest, kuidas jootraha jagamisega meie riikides on. Õpetajale tuli üllatusena, et Eestis see eriti tavaline pole. Okei, mõnes baaris ja pubis on küll purgikesed, ja lausa mõnes poes aga üldiselt me ju siiski raha koos sõnadega “Tagasi pole vaja!” ei viska. Muide, esimesel õpetajal olevat mõned eestlastest tuttavad Iirimaal.

Teises tunnis  hakkame rohkem rääkima ka muudest asjadest: mina oskan, mina tahan, mul on lubatud. Minu näitelaused olid siis ka: “Ma oskan kirjutada ja joonistada.” ja “Mul on lubatud õlut juua!” Lebod laused, aga kuidagi oli vaja meil pähe tuupida, et saksa keeles on verb alati teisel kohal, kui just lause verbiga ei alga… Eks läbi harjutamiste jääb meelde ka.

Tagasi kodu poole kiirustades (ma see nädal ei saa Berliinis hängida, kuna nädala eelarve läheb muidu lõhki ja ma ei taha endale kiusatusi tekitada =D) sai nii muuseas kodune töö ära tehtud, mis hetkel ka lihtne tundub. Tegelikult nädala eelarvest rääkides olen ma tubli olnud. Nii raske on poes käia ja vaadata, et aaaah: ma tahan seda (metall-kaunistusega klaasid, ägedad märkmikud, iluuuuuuusad pluusid ja seelikud ja püksid) ja siis end tagasi hoida “mul ei ole raha”, samas kui rahakotis on raha olemas ja ma tean, et kodus on veel raha ja et ma peaksin vaid järgmise nädala ümbrikust laenama… aga praegu olen suutnud end vaos hoida. Tubli mina!

Königs-Wusterhausenis (sinna sõidan ma iga päev bussiga ja sealt edasi Berliini ning õhtul vastupidi) kohtusin enda teadmata kahe inimesega, kellel algab Blossinis projekt. Õigemini silmitsesin neid kaugelt ja nemad mind (nad ütlesid hiljem, et arvasid, et ma olen sakslane =D). Selle, kes nad on sain teada siis, kui ma Friedersdorfis maha tulin ja imestasin, miks Malin mulle bussi peale vastu on tulnud – tüdruk on Norrast ja poiss on Prantsusmaalt (teinud oma EVSi aasta Norras) ja nad mõlemad on Blossinis mingi ühisprojekti pärast =) Umbes pool tunnikest saime minu toas neljakesi lobiseda, enne kui nemad Blossini poole teele asusid ja mina koju süüa tegema jäin…

Tegelikult on natuke kahju, et pole inimesi leidnud, kellega õhtuti väljas käia aga mida ma ikka nii kiiresti loodan – vaid nädala olen ju kohal olnud. Selle asemel saan arvutis olla ja süüa teha ja koristada ja joosta. Viimane punkt on eriti hea, sest kui midagi teha pole siis tossud jalga, riided selga ja jooksma… Kuigi ma vihkan neid vastikuid koeri, kes sind eemalt silmitsevad ja sel hetkel, kui möödud lärmama hakkavad, nii et ma õhku hüppan, on täitsa okei sörkida. Juba eile koos Kamilaga joostes nägin ma, et siinsamas Friedersdorfis on ka hobused. Millalgi peaks uurima minema, ehk saaks sõita ja palju see maksaks. Kui mitte väga palju saab end kuus korra-kaks ka hobuse selga vedada. Täna vaatasin nendega lihtsalt tõtt ja veiste ja kitsedega ka. Algul nende poole jooksin, panid niimoodi ajama nagu ma oleksin jumalteabkes, aga siis kui seisma jäin tormasid üksteise võidu uudistama, kes mina olen. Armas.

Kui mu kaamera laadija kunagi kohale jõuab siis sõidan rattaga Friedersdorfi vahel ja teen mõned(kümned) pildid lihtsalt majadest. Kõik on siin vist täiesti erinevad – värvi ja ehitusstiili poolest. Aga nüüd… surfan natuke netis, saadan mõned messid ja siis lähen magama et jälle kell 5.45 üles ärgata.

2 kommentaari

  1. emps said,

    august 4, 2010 kell 16:30

    Sa oled tõesti tubli!!!!! Olen sinu üle uhke;)


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: